Ma ei saa päris ütelda, et minu Valga, sest olen ise tõrvakas, aga Valgas on mul korter ja olen läbi aastate veetnud-kõndinud pikki tunde selle linna tänavatel ning mõistagi ka Läti-Valkas.
Valga linnas huvitavad mind esmajoones tänavakunst ja mustlased (ja mustlased võivad teha ka grafiteid). Mustlasparuness Bergitta Siimanist kirjutasin vestluse vormis loo ajalehte Valgamaalane. Olen mõelnud ka mustlastemaatilisele näitusele Valga muuseumis, aga seni olen teinud vaid ülevaate Valga arestimaja aaretest.
Siinkohal ühe linnaretke jäädvustus. Toimumise kuupäev: 19. juuli 2023.
Mõni päev varem olin raudteejaamas märganud kirjatud kaubavagunit. Võtsin selle nüüd üles. Edasi Jaama puiesteed mööda. Google’i tänavavaate abil on teil võimalik marsruuti pisut kaasa teha ja kui huvi tekib – tulge külla ja läbige laivis! Kõrvalekalded on mõistagi teretulnud.
Niisiis. Kui olin jõudnud Maleva tänava risti – vasakul laulavad kaks noormeest üksteise võidu serenaadi. Kellele, ei ole hoovi näha. Sõnu ei mäleta. Keelt ei mäleta. Üürgasid. Maleva 2 nuka juures.
Hetk hiljem sihtisin juba Vahtra tänavat. Sealtpoolt lähenes (järjekordne) nooruk, kes tegi suuri ringe – see tähendab, käis kaarjalt ühest teeservast teise. Temast pisut eemal teine, kes kõndis sirgelt, kuid puiselt. Tulid nagu tulnukad. Kontakti ei tekkinud. Minust mööda saanud, veidi eemal, nad ühinesid.
Vahtra 13 on päevinäinud, kuid hingitsev puumaja. Teisel pool uulitsat haljasalal seisval elektrikappmajakesel paistsid mingid laigud. Tundus, et abstraktsed, kuid inimtekkelised. Kaalusin, võibolla isegi minuti, ja läksin üle tee. Kolmele kilbile oli šabloontehnikas kantud kolm kaunitari, sinine, valge ja punane. Pildistasin neid lähemalt ja kaugemalt.
Hõige, lätikeelne. Keeran ümber. Maja juures seisis mees, tervitasin teda – samuti läti keeles, ja seadsin sammud tema manu. Lisasin veel midagi vene keeles – mu läti sõnavara on kasin – ja siis läksime eesti keele peale üle. Ta küsis, kas ma olen kunstnik. Ma vastasin jah või ei andnud otsest vastust, mine võta tagantjärele kinni.
Olla mõelnud, ehk hakatakse kilpmajakest teisaldama. Käskisin kaema minna; ta oli tähele pannud, et midagi seal on, aga polnud lähemalt vaadanud, kuigi elab sealsamas. Väljaveninud dressipüksid jalas, kuid mitte see pole peamine. Tähtsaim on inimlik kontakt. (Ma käin oma Tõrva elamises vahetevahel ringi võimatult lõhkirebitud ja auklikuks kulunud dressipükstes.)
Ütles, et oli mind aknast jälginud. Ja tuli minu pärast välja! Läksime väga sõbralikult lahku, see tähendab mina edasi ja tema jäi järele lehvitama. (Olgu, soovisime lihtsalt teineteisele kõike head.)
Pika ja Petseri tänava nurgal on hauakive meenutav kilpide kolmik, ühel neist radioaktiivsusmärk.
Pikk 22 ühismajal ja Pikk 20 ühismajal-kauplusel leiduva kohta ma aru ei anna. Küll aga ilutses foori juures kuulutusetulbal ai-ai milline üleskutse.
Siitsaadik tundsin lõplikult, et elu on luuletuseks läinud. Edasi: Pikk 2 kortermaja otsalt vaatab vastu Ülo Kiple järeltulija läkitus.
Kõige selle räiguse või mitteräiguse jätkuks on keegi tühermaale istutanud imelise roosbonsai.
Ja lõpuks jõuan koju.
…
Jutust võib paista, et Valga on geto. See ei ole nii. Siin on imelist juugendarhitektuuri, veidi paisutatult võiks piirilinna nimetada ka väikeseks Riiaks. Omapärased mansardrõdudega majad, väsinud hoonete eheduse võlu, kurblik kaduvuse nostalgia. Suur õnn oleks, kui keegi need korda teeks, kuigi ehe lagunemine on huvitavam kui silutud kord.
Siin linnas on ka rokiklubi, mis on omaette ooper, Eesti vanimaks tituleeritud, aastast 2002. Ma ise käisin seal esimest korda novembris 2003 J.M.K.E. kontserdil. Tegin mitu ringi, enne kui söandasin sisse astuda, aga Villu oli (on) nii tugev märk, et hirm tundmatute ja karvaste ees tuli ületada. Ja ma võin öelda: rokiklubis on alati olnud väga sõbralik ja vaba rahvas. Vahepeal tituleerisin seda lausa oaasiks – siin on esinenud bändid Ameerikast, Rootsist, Soomest, Lätist, Leedust, Poolast, Venemaalt, Valgevenest, Šveitsist. Nende tunnistajaks olen ise olnud, aga kindlasti on riikide ampluaa laiem, kui praegu meenub.
Kui juba Valgas viibite, on kohustuslik ka Valka. Seal toimub üle aasta – juba mitu kümnendit – rahvusvaheline teatrifestival ja on ka oma teater. Mõlemalt olen saanud ülivõimsaid elamusi. Võimalus olla ühe jalaga ühes riigis ja teisega teises ongi üks Valga (ja Valka) suurimaid boonuseid.
Kõike, mis on korda tehtud, ilus, vaatamisväärne – seda on palju, kuigi näiteks keskväljakut võib kritiseerida kui kivikõrbe. Aastatega on palju muutunud, aga oma linna tunnet, et valgalased armastaksid oma linna, selleni on veel maad. Ma ise oleksin uhke, kui ma oleks Valgast. Ja iseennast tsiteerides – sülitaks teile (ülekantud tähenduses) paar hammast näkku, kui see teile imelik tunduks.
