Mängufilm „Valerian ja tuhande planeedi linn“ („Valerian and the City of a Thousand Planets“, Prantsusmaa 2017, 137 min). Režissöör ja stsenarist Luc Besson, operaator Thierry Arbogast, helilooja Alexandre Desplat. Osades Dane DeHaan, Cara Delevingne, Clive Owen, Sam Spruell jt.
„This is ground control to Major Tom,“ laulis Ameerika astronaut Chris Hadfield 2013. aastal NASA rahvusvahelises kosmosejaamas (International Space Station, ISS) 400 kilomeetri kaugusel Maast. David Bowie on öelnud intervjuus ajakirjale Performing Songwriter, et teda inspireeris seda laulu kirjutama „2001: kosmoseodüsseia“,1 mis põhineb samanimelisel novellil, see omakorda ühel Arthur C. Clarke’i lühijutul. Hea ulme võtab tihti ideid elulistest sündmustest ja teadusest ning kõige parem ulme inspireerib omakorda inimesi tegema midagi suurejoonelist, kas või laulma kosmosejaamas viisijuppi tühjustundes kosmoses. Seda laulu kasutati ka „Valeriani ja tuhande planeedi linna“ alguses ning kahjuks jäi see ka filmi parimaks osaks.
Prantsuse režissööri Luc Bessoni uus ulmefilm põhineb kirjanik Pierre Christini ja kunstnik Jean-Claude Mézières’ loodud koomiksiseerial „Valérian ja Laureline“.2 Originaalteose teine pealkiri on „Valérian, aegruumi agent“ („Valérian, agent spatio-temporel“), sest seda koomiksite kaks peategelast ongi: ajas rändavad agendid, kes peavad valvama ajalugu probleemideta tulevikumaailmas. Samal teemal on veelgi koomikseid tehtud, näiteks „Lõputu ajasilmus“,3 kuid kahjuks jätab „Valerian ja tuhande planeedi linn” ajas rändamise kellelegi teisele. Aegruumi agentidest on saanud föderaalagendid major Valerian (Dane DeHaan) ja leitnant Laureline (Cara Delevingne) ning nende töö on teha seda, mida kõrgema auastmega tüübid parasjagu tahavad.
Siin peavad Valerian ja Laureline tagastama varastatud Mül-konverteri. Ametlikel andmetel lasti asustamata planeet Mül ühe nimetu sõja käigus õhku, Müli unes näinud Valerian avastab aga, et seal elas rahulik tulnukarass – tõsiasi, mida püüab varjata vastutav komandör Arun Filitt (Clive Owen).
Viimase aja peavoolu ulmefilmides on tekkinud tendents luua nii suur ja kirev universum, kui eriefektid vähegi lubavad. Tuhande planeedi linn ehk avakosmoses triiviv kosmosejaam Alfa kaotab seetõttu väga palju oma võlust. Kontrast on puudu. Filmi tähtsamad tegevuspaigad suur turg ja Alfa on täpselt ühevõrra mitmekihilised ja mastaapsed. Sellise üldistava käsituse tõttu jätavad kõik filmi tegevuspaigad endast väga homogeense ja ebausutava mulje.
Alguses näidatud planeet Mül on väga suur keskkond ja näiliselt väga idülliliste elamistingimustega: troopiline kliima, toimiv atmosfäär, lõputu kogus puhast ja taastuvat energiat. Ometigi elab seal ühel rannal ainult paar liiki elusolendeid. Hiljem selgub, et neid oli seal koguni kuus miljonit. Isegi „Avataris“4 on metsade vahel aeg-ajalt vahelduseks näha kaljurahne ja kõik kohad on loomi täis. Elava maailma asemel jätab Mül pigem suure greenscreen-stuudio mulje, mistõttu on raske kaasa tunda selle maailma kadumisele.
Selleks et suur ja kirev maailm tööle hakkaks, on vaja veidike kaost. „Valerianis ja tuhande planeedi linnas” on iga tulnukrass loonud Alfal oma liigile ideaalsed elutingimused, mis on liikide järgi ära jaotatud. Kuna kosmosejaama ehitati jupphaaval ja püsielanikud olid teadlased, sõjaväelased ja astronaudid, siis oleks selline eraldatud ülesehitus algusaastatel igati loogiline. Filmi tegevusajaks on Alfa aga kasvanud 30 miljoni elanikuga hästi õlitatud masinavärgiks, kus tegeldakse teadmiste kogumise, talletamise ja jagamisega. Sellise suure elanike arvu juures on kosmosejaamas ainult üks tulnukaliik, kes ei luba „võõramaalasi“ oma sektsiooni. See muudabki Valeriani maailma nii … igavaks. Kõik töötab liiga hästi, osalised täidavad oma rolle liiga täpselt. Filmi visuaalne pool võib küll väärt olla 177miljonilist maksumust, aga kokkuvõttes ei ole selle rahaga midagi peale hakatud.
Võrdluseks võib tuua näiteks teise ulmekoomiksi „Transmetropolitan“, mille põhjal on tahetud mitu aastat filmi teha.5 Seal on tegevuspaigaks suur Linn, ajaks kauge tulevik, ainsaks liigiks inimesed ise ja see kõik palju suursugusem kui Alfa kosmosejaam – puhtalt tänu kaosele. Linnas on küll igale suurlinnale kohaselt rikaste ja vaeste rajoonid, kuid mingit kindlat süsteemi ei ole. Kui Alfa on videomängulike tasemetega suur masin, siis Linn on elusorgan, ja elusate organismidega on alati lihtsam kaasa minna, eriti kui nende ellujäämine on ohus.
Filmi teises pooles selgub, et Alfa ja Müli rassi viimaste esindajate tulevik sõltub Valeriani ja Laureline’i empaatiavõimest. Laureline võtab esimesena vastu otsuse, et genotsiid on halb ja alles pärast pisaraid on ka Valerian temaga nõus. Raske on otsustada, kas nende vestlus räägib tulevikuinimeste põikpäisusest või režissöör Bessoni tõlgendusvõimest.
Besson rääkis eelmisel aastal San Diegos Comic-Coni kokkusaamisel, kuidas ta on kümneaastasest peale olnud Valériani koomiksi fänn – armunud Laureline’i ja soovinud ise olla Valérian. Ometi on need kaks peategelast niigi sisutühja tuhande planeedi linna kõige igavam osa. Cara Delevingne on näitleja, kelle mängu väikesi nüansse ja mikroilmeid on olnud alati põnev jälgida. Tema tegelaskuju Laureline on aga läbi võttepaikade liikuv kivikuju, kes poetab aeg-ajalt mõne šovinistliku nalja ja vastab muul ajal koomiksikirjaniku Kelly Sue DeConnicki väljamõeldud sexy lamp-shade’i (ee seksikas lambivari) rollikirjeldusele, mis oleks võinud Laureline’i asemel kuskil nurgas olla ja filmi sisu oleks jäänud samaks, ainult Valerianil oleks olnud paar kriimu rohkem. Dane DeHaani Valerian on lihtsalt Han Solo lite.
Kõik need viimase aja suure värvilise universumiga lõbusad kosmoseooperid meenutavad veidral kombel oma sisu poolest, täpsemalt, sisutühjuse poolest teatud nõukogude ulmeraamatuid. Nii mitmeski sellises ulmeteoses satub blondide juustega heas vormis noormees peategelasena vangi vaenlaste kätte või võõrale planeedile ja peab omal jõul olukorrast välja rabelema. Mingit erilist sõnumit nendel raamatutel ei olnud, aga meelelahutuslikkus aitas aega surnuks lüüa ja hoida status quo’d. Nii ka siin: kohati näeme pingelisi märulirikkaid stseene, kuid poliitiline sõnum jääb lahjaks, maailm on väga üheülbaline ja kõige huvitavamad karakterid on üksikud kõrval-kõrvaltegelased, nagu kapten Zito (Stefan Konarske), kes saab tehnoloogia abil kontrollida nii teisi elusolendeid kui ka masinaid, ja Doghan-Dagui tulnukad, filmi abivalmis nuhid.
Arvestades, milliseid ulmelisi frantsiise on inspireerinud originaalkoomiks, sealhulgas Bessoni enda „Viies element“,6 on Besson teinud oma lapsepõlvelemmikule karuteene. „Valerian ja tuhande planeedi linn“ meenutab kihlvedu selle peale, kui palju ägedaid tulnukaid on võimalik ühte stseeni kokku kuhjata, mitte ulmefilmi. Veel vähem ulmefilmi, kuhu sobiksid Bowie laulusõnad.
1 „2001: A Space Odyssey“, Stanley Kubrick, 1968.
2 Pierre Christin and artist Jean-Claude Mézières. Valérian et Laureline. Dargaud, 1967–2010.
3 Pierrick Colliet. The Infinite Loop. IDW Publishing, 2015.
4 „Avatar“, James Cameron, 2009.
5 Warren Ellis. Transmetropolitan. Helix, Vertigo. 1997–2002.
6 „The Fifth Element“, Luc Besson, 1997.