* * *Millal oli see öö?Kas see öö tuleb?Kas jumalad on meid hüljanud?Kas jumalad on meid unustanud?Me oleme ise unustanud nende keeltPeaagu unustasime, unustame?Päikese tõustes pöörame pilguditta ja tunneme rõõmu päevast.Õhtul pöörame end läändeja saadame päikse põhku uskudes, et seetõuseb taas.Me read jäävad hõredamaks:mõned tõusevad taeva,mõned unustavad ära me keele,aga südames on meil usk,seda ei suuda me hävitada.Kui kirikukell helisebastub mäemarilane innukalt kirikusseja palvetab oma emakeele eest.Ja niidumarilane rõivastab end valgessejalutab rahulikult sallu ja palvetaboma keele eest.Ei tea, kas Jumalad kuulevad mepalveid.

* *  *Eile õhtul nägin midagi kummalistVolga rannal päikseloojangu ajalLendas me lähedale tundmatu lindja hakkas laulma, me polnud seda varem kuulnudja vaatasime hämmeldusesja kuulasime ta lauluõhtupunas paistis lind kuldsena.? Vaata kui kaunis lind ja mis hääl,?ütles üks meist.? Kust ta tulla võiks,? ütles teine? See ei ole kohalik ? Äkki ta on tulnud kaugelt ja sattunud siia eksikombel?? Hea, et saab näha erinevaid linde,? ütles üks? Võib?olla on ta puurist jalga laksnud ja lendabja laulab nüüd rõõmsalt vabaduses?? Oot. Võib?olla ta ei lenda enam kuigi kaua.Ma lähen koju oma püssi järele,? ütles kolmasja ta vaatas maha kuinägi ilmeid me nägudel.

(Luuletused kogust ?Tervisi tiigri maale? (1999), Hannu Oittineni soomendustest ümber pannud Jürgen Rooste)