Alguses mulle tundus toimetaja Ivo Pilve idee pikkida jutustusse teiste inimeste kirjutatud lehekülgi ülepingutamisena. Karl Õigeri tekst oleks ilma „tunnistajate ütlustetagi” väga usutav. Kuid eeltoodud näide veenis mind vastupidises. Kui rahulikult lugeda Elmar Justi, Heiki Ontoni, Boris Duboviku ja teiste kirjeldusi oma mentori ja kaasteelise kohta, siis aimub nende hillitsetud ridade vahelt ikkagi nii mõndagi värvikast elust; sündmustest, mida otsesõnu kõneks ei võetagi. Ilmselt selline ongi Nõukogude okupatsioonivägivalla pitser, millest vahetult osasaanud ei saa või ei soovigi vabaneda.
Eestiaegne lapsepõlv maalilises Lõuna-Eestis, ujumised Kaarna järves, sõda, isa kaotamine ja „lähetus” Siberisse ei moodusta raamatu pikemat osa. Kuid Nõukogude aeg ja kombed viirutavad kogu jutustust. Nende tulek on aimatav lapselegi, nende mõju ilmneb uue iseseisvuse ajal toimunud reise ja konverentse külastades. Mis kõik oli raudse eesriide tõttu nägemata! Võitlus Nõukogude pärandiga läbib ka hingestatud tegevust insenerihariduse otstarbekama korralduse nimel tänapäeva Eestis. Ning mis seal salata, mulle hirmsasti imponeerivad nii reibas üleolek oma vangistajate (nii otseses kui kaudses mõttes) suhtes kui ka selged sedastused kollaborantidest. „Missugusele pulgale peaks paigutama need seljapöörajad, ega vist mitte oluliselt teisele kui küüditamise aktivistid,” ütleb Õiger nende kaasmaalaste kohta, kes Siberist tulnutele tööd ei tahtnud anda ja muul moel kommunistlikus paradiisis oma ametikohustusi täites ülematele meele järele olla püüdsid. Eks selle täppisteaduse võiks lahendada Dante Alighieri „Põrgu” tasandeid kaaludes.
Õiger jääb kindlameelseks ja sirgjooneliseks meheks nii 1956. aastal ÜLKNÜ vastu avalikult tegutsedes kui ka hiljem. On ütlematagi selge, et NLKP liiget temast ei saa. Kuigi raamatus ei pea ta vajalikuks puudutada seda narratiivi, et „noil aastatel polnud muud võimalust Eesti asja ajamiseks kui parteisse astuda”, on ta sellele doktriinile hinnangu andnud oma elulooga ja eriti oma tööga. Nii õppejõu kui ka praktikuna. Kindlasti on tulevaste ajaloolaste jaoks olulise kaaluga ka professionaali hinnang Nõukogude võimu poolt pea märtriks muudetud Johannes Hindi osas. Sealjuures kordagi seda nime mainimata. Kuid Õiger kritiseerib professionaalsest vaatepunktist ning loomulikult ei arva, et Nõukogude kohus ja repressiivsüsteem oleksid õiglust kehastanud.
Kui oletada, et Heinrich Laul oleks ehitusilmas kõrvutatav Gustav Ernesaksaga koorilauljate maailmas, siis kas professor Laulu õpilane Õiger oleks näiteks Ants Üleoja või Valdeko Ratassepa mõõtu juht? Laulu teeme me kõik, aga laulukaart igamees valmis ei rehkenda, sestap tuntust võrrelda ei või. „Mu isamaa on minu arm” jõudis rahva südamesse sarnasuse tõttu Soome hümniga, koorijuhtide ja lauljate tööpingutuse tõttu. Aga omas ajas unikaalne pingestatud konstruktsioon andis just selle akustika, mis võimaldas laulul „vägevail voogudel üle me maa” minna.
Õigerlikku töörežiimi ja koolkonda jätkavad Georg Kodi, Heiki Onton, Targo Kalamees ja teised teaduses. Kuid poleks paha, kui samuti Karl Õigeri käe all õppinud ehitajad, kes teevad ilma ettevõtluses, süveneksid mälestusteraamatusse. Ning mõtestaksid uuesti läbi konstruktsiooni, mille abil nemad riigihankeid võidavad. Ehk see polegi nii hea ja tugev? Nad võiksid esitada endale küsimuse: „Miks toetan rahaliselt ühte või teist või koguni kõiki parteisid?” Kui on keeruline, lugegu lk 293 oma professori selgeid sedastusi!
Suurte isiksuste puhul on tihti täheldatav ka tagasihoidlikkus, mis ilmselt ei sobi turumajanduslikku ühiskonda. Sestap on väga kiiduväärt, et Karl Õiger on otsustanud oma eluteest olulisi seiku ja mõtteid raamatusse raiuda. On ilmne, et siiski pole ta kirja pannud kõike, vältides seeläbi paljudele teistele samas žanris ilmunud raamatutele osaks saavaid piinlikke momente. Omal käel õpitud pillimänguoskuse ja laia huvidepaletiga õpetlase kiituseks pean lisama, et mulle meeldisid vahetevahel esinevad murdelise taustaga sõnad (suisutama) ja rahvalikud väljendused (läks alles larp lahti) jne.
Viimaks – miks mina kui ehitusvõhik Karl Õigeri raamatut üldse arvustan? Aga sestap, et Euroopa Liidu bürokraatiale ehk „institutsionaalsele arhitektuurile” ei ennusta konstruktsioonide ja tugevusõpetuse teadlane muud kui „kokkujooksmist”. Nii et mõtteainet jätkub neilegi lugejatele, kes ei ehita hooneid ja rajatisi, vaid tegutsevad Euroopa struktuuride kallal.
Miskipärast tuli targa raamatu läbilugemise järel meelde viimane salm Annus Rävälä luuletusest „Dies irae”:
Ah lõputa hulgast valemeist
see koosneb, see loetelu!
Kuid tuhat seda ja tuhat teist
on kokku üks elutäis elu.