„Kodumaal olen mina võõras. /—/ Nagu meie kunstnikud kõik on, millel aga selle asjaarmastaja tõttu mingisugust väärtust pole, vaid ainult pahn, isamaaline võltskus ja eba. Sellest oleks aeg üle saada. See oli minu siht, ma jõudsin üle, aga selle eest pidin oma elu andma sõna tõsises mõttes, praegu on väsimus, elu põlgtus, ükstakõik olek elu vastu. …
Jäen veel mõni aeg Pariisi, et töösid lõppetada, siis sõidan kas Moskvasse või Peterburgi raha teenima. Kõige parema meelega asuks Eestisse, kui vähegi võimalik oleks, see on vist unistus, sest seal tööd midagi ei saa.”
Need materiaalsest vintsutusest väsinud, vaimselt muserdatud, lootusetud, nukra alatooniga, aga tänapäevagi sobituvad katkendid Jaan Koorti kirjadest on vaid osa alandavast „appihüüdest”, mis ta saatis 1909.–1914. aastani Pariisist Karl Eduard Söödile ja Rosalie Söödile ning teistele tuttavatele kodumaal. Kuid need aastad olid ka Koortile õppimise, otsingute, leidmiste, kujunemise aeg. Neil aastail valmisid suurepärased maalid „Pariisi agul” (1907–1910), „Pariisi motiiv”, (1907–1910) ja rida teisi. Aastaid hiljem, 1941. aasta Loomingus, kirjutas Voldemar Vaga artiklis „Maastik eesti maalikunstis”: „Noor Eesti ajajärgu plastikameister Koort viljeles noorpõlves teatavasti innukalt ka maali, luues maastikke, linnavaateid ja natüürmorte. Ta saavutused sel alal olid kaunis märkimisväärsed; nagu tema skulptuurides, ilmneb ka ta maalides kaunis tugev prantsusepärasus”.
Tagantjärele võib öelda, et kuigi Koorti maalilooming jäi lühikeseks ja maale ei olnud ka palju (57), on need meie kunstis olulisel kohal. Aga sel ajal valmisid ka Bourdelle’i-Rodini laadis skulptuurid „H. Ibseni portreebüst” (1908, kips), arvatavasti 1907. aastal Norras veedetud suvest mõjutatuna, „Mure” (1908, kips), „Abikaasa portree”, „Nutt” (1912, vaha), „Karjapoiss” (1914, marmor). Need olid aastad, kus ta esines edukalt Pariisi sellistes ihaldusväärsetes näitusekohtades nagu Salongis (Salon de Société Nationale des Beaux-Arts), Sügissalongis (Salon d’Automne), Iseseisvate Kunstnike salongis (Salon des Indépendents), Vene kunstnike näitusel, aga ka Helsingis ja kodumaal. Need olid ta elu kaunimad aastad: ta abiellus ja perre sündisid esimesed lapsed, kes olid nagu ta abikaasagi korduvalt tema modelliks. Moodustavad ju laste ja naiste tundlikud, hingestatud portreed eri materjalides ühe õnnestunuma osa kunstniku loomingus. Võib vist lisada, et selles osas on Koort siiani ületamatu. Ta on ühte tööd teinud erinevas materjalis kindlasti rohkem kui mõni teine meie kujur, seda eripära on rõhutatud ka sellel näitusel. Kümmekond tööd on sellised, mida ta kipsvariandi kõrval on pidanud vajalikuks korrata küllap täiuslikkuse ihalusest, mitte ideede puudusest, „Karjapoissi” ja „Nuttu” kõige rohkem. Üllatuslikult mõjuvad kordused praegu uskumatult värskendavalt.
Jaan Koort töötas 1915. ja 1916. aastal Moskvas, kus valmisid sellised pärlid nagu „Naise pea” (1915, basalt), „Abikaasa portree” (1916, basalt). Siirast, sõnulseletamatut armastust ja õrnust, mida kiirgab Kumus eksponeeritud abikaasa portreest, annab imetleda. Aastatel 1916–1921 töötas Jaan Koort Tartus: seda aega peetakse tema loomingus üheks viljakamaks perioodiks. Ta oli saavutanud omapärase vormitäiuse, meisterliku peitlivaldamise, imeteldava nõtkuse ja veel miski, millest tunneme ka praegu, et tegemist on just Koortiga. Valmisid nüansirikkad meeste ja naiste sümbolitähendusega tüüpportreed „Halastaja õde” (graniit, 1917), „Vanamehe pea” (graniit, 1918), mõtlik, piipu lutsiv „Piibumees” (1920, puu). 1921. aastal Pariisis lõpetas ta ka palisandrist „Palvetaja” (1915–1921, hävis II maailmasõjas). Kahju, foto järgi otsustades jällegi üks skulptori tippteoseid.
Mitmete abikaasa portreede hulgas valmis pukspuust nõtke, mõtlik-äraolevate silmadega veidi kurvameelne „Abikaasa portree” (1921), naisfiguure ja rahulikke, sooje, aga asjalikke, õrnatundelisi laste portreid „Lapse pea” (1919, tsement), „Toots Sisask” (1920, marmor), „Nutt” (1921, palisander), „Tuui Koort” (marmor), „Ra Koort” (1921, pronks), mitmeid naisfiguure. Erilist tähelepanu pööraksin portreede õnnestunud mahtudele, selgele siluetile ja lõpetatusele, masside terviklikule koosmõjule. Valitud värvitoon sobib materjaliga, peitlilöögid tagavad täiuslikkuse. Erilist süvenemist väärivad portreede, aga ka üldistatud inimfiguuride silmad: need on kuidagi äraolevad, omas reaalsuses.
Aastad 1921–1934 olid Tallinna periood: algul töötas skulptor Viimsi mõisas, 1924. aastal valmis Kadrioru ateljee. Seegi aeg kujunes loominguliselt mitmekülgseks ja viljakaks. Koort asus pedagoogina tööle riigi kunsttööstuskooli: 1921.–1923. aastani oli ta ka voolimise õppetöökoja juhataja. Tallinna algusaastaid kuni 1920ndate keskpaigani võib vaadata Tartu perioodi pikendusena: portreede sarjale lisandusid „Eesti taat” (1923, graniit), „Vanamehe pea” (1924, graniit), „Tanuga naine” (1925, graniit). Peale nende tegi ta ka hauasambaid: perekond Olliku hauakaunistus Rahumäe kalmistul Tallinnas (1922-23, Saaremaa marmor), Julius Kuperjanovi hauamonument Tartus (1925, Vasalemma marmor). Mõni aasta hiljem valmis Mailloli mõjutustega „Seisev naisefiguur” (1928-29, tamm).
1923. aastal korraldas Koort suure personaalnäituse Provintsiaalmuuseumi ruumes, kus oli väljas 38 skulptuuri, 53 joonistust ja 30 maali, mis võeti hästi vastu. Hanno Kompus kirjutab: „Pead-portreed kindlalt läbi viidud, figuuris seda kindlust pole” (Päevaleht 2. X 1923). Kompusega tuleb nõustuda, figuuriplastikas ei ole Koort veel saavutanud kindlust. Kuid ometi esines ta samal aastal Pariisi Salon de Tuileries’s just kahe naisefiguuriga. Leo Gens kirjutab Jaan Koorti monograafias: „Koort tegi näitusega nagu teadlikult kokkuvõtte tervest etapist oma loomingus. Oleks põhjust oodata järgnevat uut etappi, sügavamat ja täiuslikumat, see aga jäi tulemata. Edaspidi sünnivad küll uued väljapaistvad teosed. Koorti loomingu diapasoon avardub, ta hakkab viljelema loomaskulptuuri ja keraamikat, kuid uued skulptuuri- ja tarbekunsti alad kisuvad Koorti vägisi dekoratiivkunsti viljelemise teele”.
Kuid Koort oli juba tolleks ajaks saavutanud taseme, mida samas laadis töötades oleks olnud väga keeruline ületada. Samu töid eri materjalides korrates võis ta ka ise seda aduda. Kuid kas oli see loominguline väsimus või Eesti väiksusest tekkinud kriis, on raske öelda.
Koort oli aktiivne (võimalik, et toonastest kunstnikest kõige aktiivsem) oma arvamust avalikult avaldama. Voldemar Vaga ütleb „Eesti kunsti ajaloos” otse välja: „Aastal 1926 tekkisid Koortil teiste kunstnikkudega tülid, mille põhjuseks oli kultuurkapitali summade jaotamise küsimus”. 1926. aasta sügisel ilmusid Koorti sulest Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu ja Eesti Kunstnikkude Liidu näituste väga kriitilised arvustused, ta ei halastanud ka Pallase kunstikoolile. Küllap oli Koortil isegi õigus, sest tema kunstialane ettevalmistus oli suurepärane ja enamiku tööde tase imetlusväärne. Tolleaegset Pallase skulptuuri praegu vaadates tuleb nõutukstegev nukrus peale: millised ideed noil aastail Euroopas liikusid ja millist skulptuuri viljelesid eesti skulptorid! Meenutagem Duchamp’i, Brâncusit, Picassot, Boccionit.
1927. aasta kevadel sõitis Koort Austraaliasse lootusega leida soodsamaid elu- ja töötingimusi. Tundub, et ettevõtliku loomeinimesena pidi ta aeg-ajalt Eesti väiksusest-väiklusest välja saama, keskkonda muutma, et ennast turgutada. Tema abikaasa mälestustest loeme: „Koort leidiski Austraalias püsiva teenistuse ehitusskulptuuri õppejõu koha Melbourne’i ühes kõrgemas koolis (või Sydneys?). Kuid teada saanud minu otsusest mitte sõita, otsustas tema järsult, nagu tal viisiks oli, lüüa Austraaliale käega ja sõita kodumaale
tagasi”. Sama aasta sügisel kodumaale naasnult hakkas skulptor intensiivselt keraamikaga tegelema: sellest sai suur, lausa uurimuslik kirg, mis kestis elu lõpuni.
Ta modelleeris oma kuulsa graatsilise „Metskitse” (1929, pronks), pannes sellega aluse eesti loomaplastikale. Olen ikka imetlenud selle skulptuuri modelleerimisel saavutatud pinnatöötlust ja patineeringut, kitse uudishimu ja usalduslikkust, mis sobivad kokku õnnestunud dünaamika ja staatika vahekorraga ning valitud proportsioonidega. See töö särab oma täiuslikkuses nii linnaruumis kui näitusesaalis. Ka loomaplastikas tuli välja Koorti tundlik joone- ja valgusekasutus, nüansirikas modelleerimisviis, aga tal oli lindude-loomadega väga hea läbisaamine. Kuigi Koort suhtus keraamikas ka tarbeesemete nagu tassid, kannud jne modelleerimisse, eriti aga glasuuridega katsetamisse suure tõsidusega, peavad tema loomingu käsitlejad Leo Gens ja Voldemar Vaga seda aja- ja raharaiskamiseks.
1934. aastast kuni surmani 14. oktoobril 1935. aastal elas ja töötas Koort Nõukogude Liidus, kus juhtis Moskva lähistel Gželi keraamikatehase taastamist ja jätkas vähesel määral ka skulptuuri alal loomingulist tegevust ning keraamikaga katsetamist. Venemaale mineku üks peapõhjusi võis olla ka pidev rahapuudus, kuna kahjuks polnud Eestis ostujõulist publikut: Gželi tehas tagas pideva sissetuleku.
Juristi, riigitegelase ja diplomaadi Elmar Kirotari mälestustest võib lugeda: „14. 10. 1935, Moskvas. Täna kell 11 suri Botkini haiglas Jaan Koort. Kopsupõletik ja pleuriit murdis selle tugeva mehe maha. Koort käis tihti minu pool. Seltskonnas meie alati kas tönkasime või kaklesime, kuid kahekesi oli Koort hoopis teine mees. Küll kriitiline, aga mitte enam see nihilist, mis alati vähegi suuremas seltskonnas, vaid tõsine patrioot. Tema tunnistas minule ja volitas seda ütlema vaid Riigivanem Pätsile, et tema töötab Venes selle mõttega, et näidata, mis ta kui eestlane võib ja et teha kalleid katseid, mille peale tal Eestis iial ei jätkuks raha ja võimalusi, ja siis omad kogemused rakendada tööle keraamika alal Eestis … Eestlane oli ta Venemaal rohkem kui Eestis. Kui ta Venemaal pea alati esines raseeritult ja kraega, Eestis aga oli alati kasimata, ütlesin talle, et nähtavasti teete seda Eestis lihtsalt et silma paista või brüskeerida (s.t hoolimatult kohelda, jõhkrusega rabada (pr k)). Viimast Koort ei eitanud. Kahju temast, tuline kahju. Oleme kaotanud rohkem, kui paljud teavad aimata. Soovitasin pr. Koortile ta kremeerida ja viia urn Eestisse. Venesse ta ei tohiks jääda” (Akadeemia 2007, nr 11).
Koorti äkksurm oli suur šokk. Seda, et ta oli rahva hulgas populaarne, näitab hulk teateid tema surma kohta ajakirjanduses, aga ka sisukad kolleegide järelehüüded. Kompus kirjutas: „Seda aga võime ütelda juba nüüd, mida uut pärast Weizenbergi ja Adamsoni tõi Koort meie skulptuuri: vaimustatud vormi edevuseta ilu”. Raske oleks sellega mitte nõustuda või midagi lisada. Tollal polnud seda sugugi vähe. Ja pole vähe praegugi.
