Kas ja kuivõrd on kasvanud selle tegevuse käigus teadlikkus omaenda kultuuripärandist ja kogukondlik huvitatus selle edendamisest?

Kindlasti pani nende materjalidega tegelemine kõik osalised sügavamalt mõtlema oma vaimsele kultuuripärandile. Nagu ütleb üks Hiiumaa vaimse kultuuripärandi hoidmise eestvedajaid, Hiiumaa muuseumi peavarahoidja Helgi Põllo, saab teadlikkust kultuuripärandist suurendada tasapisi, sellest teemast ikka ja jälle rääkides – nagu visates vette kivikesi, mille mõju levib väikeste lainetena. Oleme Rahvakultuuri Keskuses infovihikuid koostades, aga ka Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu loomise ja koolituste korraldamisega viimastel aastatel visanud neid kivikesi mitmele poole. Nüüd, kui vihikud lõpuks valmis on saanud, on tegemist päris piraka kiviga. Loodan, et sellest sünnivad ka suuremad lained ja et vihikud innustavad meist igaüht oma vaimset pärandit hoidma ja edasi andma. Just edasiandmine ongi vaimse pärandi kestmajäämise pant. Teadmised, oskused, kombed ja tavad püsivad niikaua, kui neil on koht ja tähendus meie elus.

Milliste raskustega on selle töö jooksul tulnud silmitsi seista?

Vaimne kultuuripärand on suhteliselt uus ja tundmatu mõiste. Seega oli tähtis seletada lihtsate ja tuttavate näidete varal, millega on tegemist. On väga oluline, et mõistaksime: igaühel meist on vaimset pärandit – nimetame me seda siis nii või mitte. Igaühel on selliseid teadmisi ja oskusi, mille oleme saanud kodunt kaasa või mida õppinud teadjatelt ja oskajatelt ning soovime anda edasi ka oma järeltulijatele. See võib olla oskus teha Muhu tikandit või hoopis perekondlik tava sünnipäevalaps tähtpäeva hommikul üles laulda. Kuna selliseid näiteid võib tuua lõputult, oli keeruline otsustada, millest rääkida pikemalt ja milliseid teemasid puudutada vaid riivamisi.

Milline on olnud rõõmustavaim tagasiside?

Kuna infovihikud ilmusid äsja, ei ole minuni veel palju tagasisidet jõudnud. Rõõmu tegi see, et kõik, alates Järva-Jaani priitahtlikest pritsimeestest ja lõpetades Ukraina kultuurikeskusega, olid suure innuga nõus tutvustama ennast vihikus „Vaimne kultuuripärand Eestis”. Nad võtsid seda kui tunnustust oma senisele tegevusele. On ka rõhutatud, et lõpuks ometi on eesti keeles olemas info, millest kultuurivaldkonnas on tuntud puudust 2006. aastast saadik. Siis kiitis Eesti heaks UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni.

Kas ja kuidas on kavas Eesti vihiku sisu tutvustada maailmas laiemalt?

Nagu ütlesin, koostasime vihiku „Vaimne kultuuripärand Eestis” just Eesti lugejate jaoks. Tahame, et inimesed mõistaksid, et enamasti ei vaja vaimne kultuuripärand kaitset, vaid on loomulik osa meie elust: peame tähtpäevi pereringis või terve kogukonnaga, käime lähedaste haudadel, köögis järgime äraproovitud nippe – olgu need õpitud vanematelt, sõpradelt, kursustel või käsiraamatust. Igapäevaelus ei pööra me valdavalt oma vaimsele kultuuripärandile eraldi tähelepanu ja seda pole vajagi. Alles siis, kui mõni argine teadmine, oskus, komme või tava hakkab ühiskondlike muutuste mõjul hääbuma, võib saada selgeks, et sellel on siiski oluline koht kogukonna minapildis ja maailmapildis. Siis tuleks leida võimalus selle kaitsmiseks.

Komplekti teised vihikud annavad hoopis meie inimestele aimu sellest, milline on vaimne kultuuripärand mujal maailmas. Ositi sarnaneb see meie omaga, ent seal on ka küllalt selliseid teadmisi, oskusi, kombeid ja tavasid, mis üllatavad ning pakuvad avastamisrõõmu.

Rahvusvahelisel tasandil saame tutvustada oma vaimset kultuuripärandit ja selle hoidmiseks tehtut inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja kaudu. Praegu kuuluvad Eesti vaimse kultuuripärandi näidetena sellesse nimekirja Kihnu kultuuriruum, Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon ning seto leelo. Loodan, et ka võrokeste algatust saadab edu ning peagi teab maailm rohkem ka meie suitsusaunakultuurist.

Vaimse kultuuripärandi infovihikutega saab lähemalt tutvuda aadressil www.rahvakultuur.ee/vkpinfovihikud