J. S. Bachi „Matteuse passioon“ 10. III Estonia kontserdisaalis: lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik Kalle Karindi, esitasid Tallinna Kammerorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, RO Estonia poistekoor, solistid Anto Õnnis (Evangelist), Taaniel Kirikal (Jeesus), Taavi Tampuu (Pilaatus), Olari Viikholm (Peetrus), Rainer Vilu (Juudas), Katrin Targo (sopran), Iris Oja (metsosopran), Valter Soosalu (tenor) jt, dirigent Risto Joost.
Kavalehel hindab Toomas Siitan „Matteuse passiooni“ Bachi teoloogilise ja muusikalise mõtlemise kontsentraadiks. Kui jätta kõrvale suurteoses peituv sügav inimlik tõde ja puhas ilu, peab tunnistama, et selle kontsentraadi väärtuste esiletoomine eeldab kogu suure esituskoosseisu tipp-professionaalsust, ülihead käsitööoskust, kui soovite. Stiilitunnetusest, sisust ja musikaalsusest ega kõrgetasemelisest ansamblimängust ei hakka ma rääkimagi. Teose pikkus paneb proovile ka kogenud kuulaja keskendumisvõime, ometi on selle tervikettekanne muusikaüldsusele alati sündmus. Huvi selle vastu võib võrrelda ehk Tobiase „Joonase lähetamisega“, olgugi et „Matteuse passiooni“ tähendus pole meile rahvuslikus mõttes nii suur kui muusikaesteetilises. Huvi ergutab muidugi ka see, kui otsustatakse tippteos ette kanda lavastatud vormis (minu teada esimest korda Eestis). Veel enne kontserdi algust vonkles kassa ees piletisaba, kus usuti ja loodeti, et kusagilt ilmub üleliigne pääse.
Ma ei tea, mis tingis otsuse müüa pileteid määramata kohtadega. Igatahes tekitas see elevust, osavamates tunglejates võidurõõmu ja ülejäänutes viisakat raevu. Isegi hetk enne kontserdi algust oli saal täis ringi sagivaid, ekslevate pilkudega otsi-kohta-kus-sa-saad-tunglejaid. Kui valgus kustus ja süttisid prožektorid, õnnestus aga hetkega luua pühakoja atmosfäär. Lavalt vaatas vastu otsekui ECMi uue seeria albumi ümbris oma geomeetrilis-sümmeetriliste rikkumatult valgete vormidega. Musta riietatud muusikud liikusid lavale mõõdetud protsessioonina, keskel pühakujuna kõrgumas teorbimängija Kristo Käo. Lavastaja Lembit Peterson liigutas marionette kaunil pühapildil niipalju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Välistatud oli kõik väline, et tuua esiplaanile teose mitmekihiline sisu. Kasinalt hallile palakale ilmusid Sõnad (Anna Mirjam Vaikla graafiline disain), mille fondi suurus juhatas meid kulminatsioonini. Esteetiline ja ühtlasi praktiline. Välised kujundid ja vormid teenisid vagalt sisu.
Bachi muusikat peaks olema võimalik vastu võtta isegi kinnisilmi. Halva nähtavusega istekoha omanikku võiksid lohutada ebamaised helid. Orkestri ja koori paljutõotav algus lubaski seda loota – kuni solistide ilmumiseni. Ma ei tea, mida kuulsid end parteri esiridadesse välja võidelnud õnneseened. Külgrõdul tuli tõdeda, et laval on kokku saanud päris erinevad muusikud. Muusikud erinevad ju alati, mis ongi tore. Seekord oli aga natuke pahasti ka, kuigi sage kontserdil käija teab, et kavale trükitud nimed on oma ala parimad Eestis. Lähen iga kell kuulama, kui Taaniel Kirikal või Anto Õnnis laulavad vanamuusikat. Iris Oja on end tõestanud parima nüüdismuusika lauljana. Teisedki nimed on kui kindel kaubamärk, mida võib alati usaldada. Paraku ei tekitanud kogu ansambli kohtumine seekord toredat sünergiat, vaid hoopis ebavõrdsuse. See pole muidugi uudis, et vanamuusiku, koorilaulja ja ooperisolisti projitseerimisvõime on erinev. Romantilisest orkestrist üle laulda pole mingi keemia, vaid puhas füüsika. Ei olnud täna see päev, kus lauldi kõvasti ja valesti, pigem oli lauljaid vähe kuulda. Selle kiuste püüdsid mu viletsad kõrvad kinni rohkem kui ühe intonatsioonivea, hingamistoeta lauldud forsseeritud silbi. Mis see siis on, vabandage, kuked ja kitsed reas, karjataks iga maestro di bel canto. Kuni naishäälte ilmumiseni oli tunne, et olen sattunud kuhugi diletantide muusikatundi (ärge saage valesti aru, ma armastan amatööre, esinen nendega ise ka, kui vähegi lastakse, aga tasuta). Võib-olla jäin paljust ilma, aga seekord tuli tunnistada detsibellide võitu sisu üle.
Sopran Katrin Targo esinemine näitas tema head Bachi-taju ja perfektset tehnikat. Pärast kontserti eri paigas istunud inimestega vesteldes kuulsin üsna erinevaid muljeid balansi jaotumisest. Nautisin iga flöödimängija Oksana Sinkova nooti, kuid oleksin ka rõdul soovinud kuulda ikkagi lauljat. Ja muidugi ka teisi soliste. Nojah, mingil hetkel harjud vaiksema laulmisega ära ja teritad kõrva. Siis on bassisoolo aeg ja äkki tekib tunne, et sisse lülitati eriti võimas valjuhääldi. Taavi Tampuu on suurepärane ooperisolist. Tema kontole läks igatahes üks suuremaid õnnestumisi teoses, bassi lõpuaaria „Saa puhtaks, mu süda“ („Mache dich mein Herze rein“). Ei hakka siin hädaldama, et äkki on see roll päris bassile (see pole muidugi Tampuu ülemhelirikka baritoni süü). Bassi meenutades hakkab tunduma, et polnud see meepott ainult tõrva täis ja ilusaid kohti leidus teisigi. Soprani ja aldi (Iris Oja) duett kooriga („So ist mein Jesus nun gefangen“) oli täiuslikult tasakaalus, plastiliselt kujundatud ja teostatud ideaalilähedase vokaaliga. Valter Soosalu tenor oli algul tagasihoidlikum ja säras rohkem teises pooles. Siiski eelistan ise solistlikumat lähenemist, julgemalt fraseerimist. Ja orkestrisolistid olid ju tublid (Riivo Kallasmaa, Oksana Sinkova, Peeter Sarapuu, Harry Traksmann ja paljud teised). Ka EFK laulis üldjoontes kenasti, orkestris oli palju ilusat, aga sealgi esines balansimuresid, mille põhjused on ilmselt samasugused nagu lauljate koosseisu puhul. Vahel juhtus veel üht-teist, mis sundis publiku saalis hinge kinni hoidma. Vanade pillide iseärasusi tundmata ei hakka põhjusi otsima, aga ei tarvitse olla muusikateadlane, et mõista – kõik ei läinud päris nii, nagu plaanitud. Kõige selle juures ei oska ma midagi ette heita dirigent Risto Joostile – küllap tegi ta kõik, mis tema võimuses.
Kuulasin pärast üle Klassikaraadio otseülekande salvestuse. Lausa mitu korda kuulasin. Ja sain kinnitust, et koha pärast võitlemata kontserti raadiost kuulates oleks mu raev jäänud päris mitu kraadi leigemaks. Lauljad mõjusid detsibellide mõttes võrdsemana. Ja näiteks saksa keele konsonandid, mida kolm ja pool tundi järjest igatsesin, olid lindis kõik olemas.
Igatahes on nüüd selgunud julm tõde, et „Matteuse passiooni“ esitamiseks vajalikku suurt, aga perfektse tehnikaga homogeenset esituskoosseisu on Eesti muusikutest päris raske kokku panna (paar potentsiaalset kandidaati istus küll kontserdil ja põgenes ummisjalu vaheajal). Loo moraal on ilmselt niisugune: lauljad-pillid peaksid olema võrdsemad ja esinejad terved. Erinevus ei rikasta alati. On ju fusion-projektid mõnikord ka päris kenasti välja kukkunud, aga seekord jäi mikstuur (paastuajale kohaselt?) magedaks. Passioon peaks vist tähendama midagi muud kui kannatamist puuduvate või valede nootide pärast. Ega vähem valusasti kannata kergekäelise kirjutamislubaduse andnud naiivne muusikasõber, vaid väriseb kui haavaleht igavese nuhtluse pärast, mis selle räpase paskvilli ilmumisega tema patusele hingele langeb. Taavi-Mats Utt ütles Klassikaraadio saates „Helikaja“ 12. märtsil nii ilusasti (mina tabasin ka kerge iroonianoodi, küllap rikutud mõtlemisest): „Publikuga on tore, sest niipea kui on täismaja, on kontsert kordaläinud …“