Sellisena on enamikul Alliksaare tekstidest minu silmis rohkem laboratoorne väärtus. Nende eksperimenteeriv vorm väärib omakorda uusi eksperimente, katseid selgitada tagantjärele üha uuesti nende sisemist tõde ning tähendust. Kuna Alliksaare vabavärsilised luuletused on nii sisus kui ka vormis enamasti avatud tekstid, lisaks veel elavat ettekannet nõudvalt loitsivad, laulvad ning mängulised, tundub nende viimine teatrilavale riski väärt ettevõtmisena. Iseasi, kas või kuipalju sõnad lavale panduna taluvad enese kõrval midagi muud. Kuidas Alliksaare luulekeele ruumilisus füüsilisse ruumi asetada? Kuidas tõlkida tema tekstide retooriline gümnastika lavalise plastika keelde? Kuidas lavastada sõnu, mis ei kanna eneses peaaegu mingisugust narratiivi, kronotoopi, sageli ka selget subjektsust? Kas Alliksaare värssidele tuginev teatrilavastus oleks siis luule intersemiootiline tõlge, illustratsioon, kommentaar, parafraas, paroodia, dialoogipartner või midagi muud?

Neile küsimustele pakkus ühe praktilise vastuse Von Krahli teatri väikeses saalis etendunud „Õhtute kollane tolm”, mille lavastaja ning ainus näitleja-tantsija oli mullu Viljandi kultuuriakadeemia lavakunsti osakonna lõpetanud Jim Ashilevi. Valides Alliksaare loomingust lavastuse sõnaliseks tekstiks kõigest ühe tervikluuletuse, mis tuli ettekandele autentse tervikuna (s.t kärbete, lisanduste, ringitõstmiste ning kordusteta), läks Ashilevi pealtnäha dramaturgina kergema ning lavastajana raskema vastupanu teed.

Alliksaar on halvasti varjatud kahetsusega nentinud, et „mateeria määratus mudavannis on võimatu kuhugi kaduda”.¹ Seda ihaldusväärsem tundus talle ilmselt idee mõneks viibivaks hetkeks kõrvale astuda, elu ja iseennast eemalt vaadata, kas või osaliselt ja ajutiselt dematerialiseeruda. „Õhtute kollane tolm” on utoopiamaiguline katse sedasorti praktikat kirjeldada või koguni sõnade abil teoks teha. Õhtu on Alliksaare tekstis üleminekuaeg ja tolm üleminekuvorm: aeg peatub, mateeria kaotab kaalu ja tihedust, subjekt vabaneb koos sotsiaalsusega ka iseendast, kõik mattub sooja ja sürreaalsesse kollasusse. Ent selles seisundis puudub totaalsus, igasugune lõplik teispoolsus; see on nagu vaikust ja rahu turustav lühike reklaamipaus keset elu alalist saatepäeva; teatav vaimne konditsioon, kus uni ja ärkvelolek – nagu ka elu ja surm – on kategooriatena kaotanud ajutiselt oma tähenduse.

Juhan Viiding pani samasuguse soovi ühte pikka hingetõmbesse mahtunud palvesse: „Armas taevas, palun anna / hingamisepause, / pausikuristiku põhja, / vaikusele pikkust, / vaikimiseruumi tühja, – / hinge tänulikkust”.² Alliksaare poeetilised hingetõmbed olid lühikesed, ent neid oli palju. Enamik tema tekste on justkui spurtidest koosnevad maratonid. Nii ka „Õhtute kollane tolm”. See on ühtaegu lüüriline ja filosoofiline, küüniline ja sentimentaalne, kuid selles puudub tekstisisene dialoogilisus ja dünaamika; selle lausetes pole eriti dramaturgilist laetust.

Ashilevi otsus „Õhtute kollane tolm” otsast lõpuni ette kanda on ühtepidi aupaklik ja teistpidi julge ning igas mõttes vaidlustamatu ja väljaspool kriitikat seisev tegu. Kuid mulle subjektiivselt oleks meeldinud, kui seda oleks tekstisisese dünaamika suurendamise eesmärgil pisut tihendatud, soovitavalt Alliksaare enese teiste värssidega. Alliksaare sõnad on väga erisuguse kaaluga, neid oleks andnud üksteise vastu välja mängida, tekitada kontraste, tuua juurde musikaalsust ja rütmilisust, ainsuse esimest isikut jne. Hetkest, millal sain saalis istudes aru, et „Õhtute kollast tolmu” esitatakse kuni lõpuni autoritruult, oli mul, kes ma olen seda kümneid kordi lugenud, natuke igav. Kõik tundus liiga ettearvatav ja halvas mõttes turvaline.

Ashilevi ei püüdnud Alliksaarest näideldes üle rääkida, ei üritanud teksti kuidagi psühhologiseerida või visualiseerida, ta ei värvinud eriti häält (v.a mõned üksikud laused ja topeltvokaalid). Ashilevi retsiteeris väga hästi, imetlusväärse diktsiooni ja pausinärviga, kuid ta ei suutnud mind panna Alliksaare poeesiat uue pilguga vaatama (mis on mõistagi igas mõttes minu probleem). Samamoodi pretensioonitu ja probleemivaba – ning sellisena natuke ebahuvitav – oli mulle ka lavastus tervikuna oma eri kihtides (lavakujundus, Jimi kehamaalingud ja sarved, muusika, koreograafia, valgusrežii) ja nende omavahelises interaktsioonis. Kõik need kihid opereerisid justkui igaüks omaette lainepikkusel, üksteise sõnumeid segamata, teineteisele vahele rääkimata, tõeliselt dialoogi astumata. Lavastus kehtestas koodi, mille järgi oleks seal võinud veel olla ükskõik mida ja see oleks samuti sobinud. Ja praeguses koosluses see kood töötas.

Eelkõige atmosfäärile ja meditatiivsele meeleolule rõhuv „Õhtute kollane tolm” on installatsiooni tüüpi lavastus. Alliksaare tekst ja näitleja Ashilevi jäid vaid kaduvateks värelusteks lavakeskkonnas (kunstnik Nele Sooväli), mille visuaalne monumentaalsus neelas nii inimlikku subjektsust kui ka sõnu. Von Krahli teatri väikese saali põrandal oli mitu tonni liiva, seinu katsid suured peeglikillud, laes rippusid madalal tihedalt üksteise kõrval tuhanded elektripirnid. Esimeses reas istudes olin selles keskkonnas jalgupidi peaaegu sees, ent siiski mitte päris, ning liiga lähedal, et näha ja nautida suuremat plaani, selle visuaalset terviklikkust. Leian, et see kujundus vajanuks pisut suuremat saali (nimelt saali, mitte lava).

Tunnistan „Õhtute kollase tolmu” suureks õnnestumiseks, hoolimata sellest, et nii subjektiivselt kui ka objektiivselt on seda väga raske, kui mitte võimatu, mingite kriteeriumidega mõõta. See kolmveerandtund pakkus teatrit, mis oli oma lihtsuses samavõrd originaalne kui mõjuv; intiimne, kuid mitte pateetiline. Eriti meeldis, et see asi oli suhteliselt vaba kogu senisest teatritraditsioonist ning sellega kaasnevatest stampidest, pretensioonidest jm. Samas läheb Ashilevi „Õhtute kollane tolm” otse karjuval moel vastuollu kõige sellega, mida ma Von Krahli teatris olen viimase paarikümne aasta jooksul enamasti näinud. See lavastus on irooniavaba, siiras ja sissepoole suunatud ning täiesti ilma šokeerimistaotluse ning teise plaanita. Von Krahli teatri kontekstis on see puhas avangard.

Nagu gastronoomias ei hinnata paljude toitude ja jookide puhul mitte üksnes või eelkõige nende maitset, vaid järelmaitset, annan ka mina oma maksimumpunktid Ashilevi lavastusele just sellest kriteeriumist lähtudes.

1 Artur Alliksaar, Päikesepillaja, 1997, lk 88.
2 Juhan Viiding, Tänan ja palun, 1983, lk 61.