Kuidas UMA projekt alguse sai?

Robert Jürjendal: Mõte sündis DVD „Eesti improvisatsioonid – kitarr” salvestusel Viljandis 2007. aasta aprillis. Aleksei töötas seal produtsendina ning me otsustasime hakata koostööd tegema. Algatuseks oli mul juba valmis materjali, mida ma ei olnud Weekend Guitar Trioga kasutanud, ning ka mõned meloodiad  kitarrimuusika kavast, mida teen koos Riho Sibulaga.

Aleksei Saks: Minul oli juba ammu mõte kasutada metsasarve sellise ECM-likult jaheda muusika loomisel. Metsasarvega mängitakse tavaliselt küll rohkem barokkmuusikat. Konkreetse idee sain ma Arkadi Šilkloperilt, kes on virtuoosne metsasarvemängija ning kasutab kontsertidel loop’e. Ta on ka korduvalt Eestis esinenud.  Esimese plaadi tegime valmis päris kiiresti, salvestasime juba sama aasta augustis. Plaadi produtsent oli Markus Reuter.

R. J.: Ma tunnen mõningaid California Guitar Trio mängijaid ja küsisin Bert Lamsi käest, keda ta soovitaks produtsendiks. Ta nimetas kohe, et kahtlemata sobiks Reuter kõige paremini: tal on tehnilised teadmised ja entusiasmi ning noorusele vaatamata pikaajaline kogemus. Meil oli idee olemas, ent täpsest teostusest  polnud veel ettekujutust, nii et ta aitas meid väga palju.

A. S.: Järgmise plaadi püüame teha pigem liveformaadis, see peaks rohkem kontserdikõla meenutama. Üldiselt usun, et enne, kui bändil pole kolm plaati ilmunud, ei saa nende väljakujunenud kõlapildi kohta midagi öelda. Iga plaadiga fokusseerub see ju järjest rohkem.   

Alustasite duona, kuid nüüd olete oma tegemistesse kaasanud ka Andi Pupato. Milline on tema roll ansamblis?

A. S.: Andiga mängisime esimest korda eelmisel sügisel Viljandi kitarrifestivalil. Teda soovitas meile Markus Reuter. Otsisime võimalikult  head löökpillimängijat, kellel oleks lihtne bändi sulanduda, kuna tundus, et rütmi osas on midagi pisut puudu. Ta ei ole küll olnud ühegi projekti liider, kuid selline trioformaat sobis talle hästi. UMA võiks jääda meie kahe projektiks, kuid tahaksime ka edaspidi teha koostööd teiste muusikutega.   

Kasutate kontserdil ka videoinstallatsiooni. Mida see endast kujutab?

A. S.: Ega me täpselt ei teagi, kuidas see välja hakkab nägema. Kasper Øbro joonistab digitaalsele tahvlile ning projitseerib kujundeid live’is, ja mitte ainult ekraani, vaid ka meie,  muusikute peale. Vahel kasutab ta ka kaamerat.   

Olete öelnud, et ideaalne paik UMA muusika esitamiseks oleks kirik või kontserdisaal?

R. J.: Või siis mõni alternatiivne koht, näiteks  kunstisaal. Üldiselt saame muidugi igal pool hakkama.

A. S.: Eesmärk on mängida ikkagi seal, kus on vaikus. Meie muusikas on nüansse niivõrd palju, et see sobib rohkem klassikalise kuulaja formaati. Eks ta on selline pretensioonikas kooslus.     

Ja sobib kenasti ka „Täiusliku vaikuse” festivalile, mis tundub olevat suunatud eriti nõudlikule muusikaarmastajale.

A. S.: Sellel festivalil on üles astunud mitmeid kuulsaid ECMi artiste, tänavugi on kavas selline legendaarne mees nagu Gianluigi Trovesi Itaaliast. Meie jaoks on muidugi suur au, et meid esinema kutsuti. Meie stiil ongi ECMi moodi: püüame luua ilusat saundi neile, kes hindavad  vaikset muusikat.

R. J.: On huvitav mõelda, et ECMi kaubamärk tõmbab tegelikult tohutult pika niidi esmapilgul väga erinevate asjade vahele. Arvo Pärdi maailm kohtub seal elektroonikaga. Ühisnimetaja on aga olemas: see muusika nõuab, et kuulaja on end ette valmistanud.     

Esinesite eelmise aasta lõpus Londoni džässifestivalil. Seda võiks pidada üheks 2009. aasta tippsündmuseks Eesti improvisatsioonilises muusikas – tegu ju ikkagi tunnustatud festivaliga kogu maailma mastaabis.

A. S.: Jah, festivali peakorraldajale jäime silma Tallinn Music Week’il. Kava, mille raames Londonis esinesime, kandis pealkirja „Fresh from  Europe” – ühe õhtu jooksul astus Vortexi džässiklubis üles neli ansamblit.

R. J.: See oli kordaläinud üritus, mida muidugi liigselt üle tähtsustada ei maksa. Festivali maht on tõepoolest suur ja enamik sealseid esinejaid tooks Eestis kokku täismaja. Samaaegselt meiega andis kontserdi näiteks John Scofield.     

Eesti džässikollektiividel pole teadupärast ju lihtne rahvusvaheliselt silma paista.

R. J.: Silma paistavad need, kes eristuvad teistest, ent kunstlikult eristuda ei saa. Asjasse peab ise uskuma ning enda vastu ausaks  jääma. Kavaldamine kaugele ei vii.

A. S.: Ka meie peame UMA ansamblis mõtlema tugevalt selle peale, kuidas samalaadsetest projektidest mujal maailmas eristuda. Näiteks kuulasin just Nils Petter Molværi viimast plaati, mis on tõepoolest väga hea ja ka meie muusikaga sarnane.     

Kas on üldse võimalik ignoreerida seda, mida mujal tehakse?

A. S.: Loomulikult mitte. Õnneks selliseid projekte, kus oleks trompet, eriti pole. Meie eesmärk on minna teist teed kui Norras. Ja tundub, et USAs pole üldse midagi võrreldavat. Meie suunitlus on hoopis teistsugune. Me teeme  aeglast muusikat. Usain Boltiga pole eurooplasel mõtet sadat meetrit võidu joosta.     

Tulevikuplaanid UMAga seoses?

A. S.: Peamine on nüüd plaat valmis saada. Milline see tuleb, ei oska praegu veel öelda. Uue  plaadi esitlus tuleb kevadel „Jazzkaarel”. Kaugem eesmärk on liikuda ka klassikapõllule. See annaks võimaluse esineda rohkem süvamuusika auditooriumidele.

R. J.: Mai lõpus läheme ka Ateena džässifestivalile.       

Millised on teie muud tegemised praegu?

R. J.: Õpetajaamet on jätkuvalt mulle väga oluline, rasketel aegadel annab see stabiilsuse. Üldiselt teen natuke filmimuusikat, tegutsen torupillimängija Celia Roose plaadi kaasprodutsendina. Mängin ka Estonian Guitar Octeti koosseisus ning jätkan periooditi ülesastumist koos Tõnis Mäe ja Kärt Johansoniga ning loomulikult  ansamblitega Fragile ja Weekend Guitar Trio. Õnged on siin ja seal vette visatud, lootust on mitmesugusteks koostööprojektideks.

A. S.: Mina olen hetkel seotud äritegevusega. Muusikaliselt mul peale UMA teisi projekte ei ole. UMA ga on palju tegemist, nii et püüan eelkõige sellele keskenduda.

Küsinud Ivo Heinloo