Andreas Trosseki koostatud ja toimetatud õbluke brošüür kätkeb endas möödunud aasta novembris peetud ettekannete päeval “Roheline, toores ja lõikamata. Noor Eesti kunst uue sajandi alguses” esitatud ettekandeid. Neidki tasuks vaadata kui lisandusi samas esitletud Karin Laansoo koostatud portreeraamatule “22+. Noored Eesti kunstnikud”, mis, olgu siinkohal öeldud, pole küll kusagilt kandist analüütiline, pigem dokumenteerivalt kunstnikekeskne, ent samas küll hästi kujundatud (Indrek Sirkel).
Ma ei tea, kui tõsiselt peaks üldse võtma seda noorte kunsti küsimust, sest õigupoolest olen alati arvanud, et see on väga tinglik ning konstrueeritud küsimusepüstitus. Justkui mingi väljavabandus, et natuke juba ollakse, aga päriselt veel mitte. Või näide teisalt – mis on noorte teadus, kas see erineb millegi poolest siis päris teadusest? Eks nii ole ka kunstiga. See on lihtsalt eaküsimuse kunsti või teadusesse ülekandmine. Muidugi tulevad uued põlvkonnad, kes – kui õnneks läheb – tulevad oma näo ja uute küsimuste ning vastustega neile, aga see on asjade üsna loomulik käik. Mõnikord tullakse aplombiga ja bravuurikalt, eesolijaid eitades, et siis tasahilju ise end sisse seada etableerunud ühiskonna mugavates kohtades, jäädes ebamäärase kartusega ootama taganttulijaid.
Kas mäletate viimastest aastatest meie nooremate kunstnike jõulisi manifestatsioone? Mulle küll ei tule ette. Ma võin aru saada nooremate kriitikute katsetest (eks sellest räägigi nii “22+” kui vaadeldav kogumik) hakata sihipäraselt meedias esile tooma oma põlvkonnakaaslasi või nagu seda kenasti sõnastab Anneli Porri, rääkides uue kunsti hindamise indikaatoritest, peitub siin saladus “kuraatorite-kriitikute ja noorte kunstnike vahelise koostöö sujuvuses”. Seda enam, et nii vaataja kui kunstnik kannatavad “napi suhtekorralduse käes”, kus siis “kriitik/teoreetik peaks ideaalses mõttes moodustama puhvertsooni autori ja publiku vahel, millele saaks toetuda, kui vahetu kommunikatsioon välja ei tule, st kumbki ei saa aru, mida temalt parajasti oodatakse või tahetakse. Ja millest üldse jutt käib.” See on hea algatus. Eriti just praeguses olukorras, kui, nagu kirjutab Elin Kard, “kunsti suuremateks mõjutajateks saavad majanduslik pragmatism ja konkurentsivõitluse battleground”. Nii see on. Kard arvab, et selline situatsioon sunnib kunstnikke juba loometee alguses ennast määratlema “kas eeskätt võimalikult suurele publikuhulgale meelepärase “kauba” loojana või siis “riskigrupi” liikmena, millega kaasneb võimalus jääda virelema sümboolsesse getosse nimetul ääremaal”. Siin Kard liialdab, sest, kui kasutada finantsmaailma keelt, siis suurde publikuhulka investeerival kunstnikul on risk küll väiksem, ent seda on ka fondi enda tootlus. Suurem risk, st enda positsioneerimine “riskigrupi” liikmena, võib kalkuleeritud müügistrateegia ja hästi korraldatud avalike suhete (kuraatorid/kriitikud, hea galerii jne) puhul tagada maksimaalse tootluse. Pole vaja lasta tekkida illusioonil, et meie noored kunstnikud, mida nad ka ise ei arvaks, toimiksid kusagil väljaspool jäigalt paika pandud kolmiksidet kauba tootja – vahendaja – ostja. Turundus tagab, kas ollakse edukas kunstnik või mitte, tehku kunstnik ükskõik mida. Kapitalistlik turg neelab kõik, kui tekitada nõudlus, ja seda peaksid noored kuraatorid/kriitikud esmajoones õppima. Ehkki see võib olla tüütu ja igavavõitu nagu see kunstki, mida nad siis vahendavad.
Kaido Ole esitab nimekirja 325 inimese nimega, kes on aastail 1948 – 2005 lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna. Seda pole palju. Ja imestama ei pane ka see, et seal on terve hulk nimesid, kellest pole kuulnudki. Seegi on loomulik, sest hoopis veider oleks, kui kõik need, kes on seal õppinud, oleksid end realiseerinud tuntud maalijatena. See oleks isegi hirmuäratav. Küll on Ole tekstis üks mõttekäik, millel võiks peatuda, ehkki ka see pole kes teab mis uudne. Nimelt ei tulevat suur hulk inimesi, kellest võiks saada väga head kunstnikud, Eestis kunagi kunsti õppima, sest nad arvavad endil selleks puuduvat sobivad eeldused (näiteks ei oska joonistada jne). Paraku tulevad aga need, kes oskavad küll mingil määral joonistada ja maalida, kuid kel pole kunstniku haaret ja kellest saavad “tulevased dekoraatorid-klienditeenindajad”. “Kunst,” kirjutab Ole, “ei ole sellisel tasemel rakenduslik eriala, see kõlbab rohkemaks!” Vaja oleks hoopis mõtlejaid! Kus neid meil siin Eestis vajaka poleks? Ma ei ole kindel, et tugev joonistamisoskus kunstiakadeemias üleliigne oleks, sest kui see traditsioon korra kaotada, saab selle taaselustamine hiljem väga vaevaline olema. Lihtsam oleks ju kooli vastu võtta neid, kel joonistamise ja maalimise oskuse kõrval on eeldusi ka isepäraseks mõttetegevuseks. See on võimalik, seda näitas ka 325 isikuga nimekiri.
Lisaks nimetutele on kogumikus veel Rael Arteli lühike lugu viimasest fotogeneratsioonist ning Kristjan Mändmaa oma uutest headest disaineritest. Nendest tahakski siinsel vaikuse ääremaal ainult head rääkida – ei ülemäärast epateerimist ega midagi, lihtsalt hea ja korralik töö.
