Teatritegemine eeldab viiulimängu-sarnast instrumenditundlikkust. Hea viiuldaja suudab ka kehvemast puust pilli kenasti kõlama panna, samas võib kõrgklassi instrument esitusele lisada ainult sellele ühele haruldasele instrumendile omaseid tonaalsusi. Teatris on lavastaja põhiliseks instrumendiks näitleja, teine inimene, kelle kaudu kogenud lavastaja oskab vaatajateni tuua oma sõnumi, ilma et peaks ise lavalaudadele astuma vaatajatele asju üle seletama.
Sõltuvalt lavastaja-näitleja suhtest võib eristada kahte teatritegemise laadi. Teatrit, milles domineerib lavastaja sõnum, võib nimetada lavastaja-teatriks. Seda kohtame seal, kus lavastaja on väga äratuntavalt laval, tal on selged rõhuasetused ja reljeefselt väljajoonistatud sõnum. Lavastajateatrit iseloomustab lavastust läbiv ere kontseptuaalne joon, rollilahenduste allutatus sellele kontseptuaalsele joonele ning vormimängud – kogu näitemäng võimendab igal võimalikul juhul lavastajat, tema ideid, sõnumeid. Üsna tihti teeb sellist teatrit viljelev lavastaja endale sobivaid mugandusi ka tekstis (mõtelge nt Mati Undile). Lavastajateatri vastandiks on näitlejakeskne teater. Lavastaja keskendub näitlejatele, nendele isikupäraste rollilahenduste väljatöötamisele – heade näitlejatööde tulemusena võib sündida midagi hoopis rikkamat, kui lavastajal algselt mõttes oligi. Kõik vahendid toetavad ja võimendavad seda, mida näitleja laval teeb.
Mart Kolditsa Linnateatris lavastatud vendade Presnjakovide „Ohvrit mängides” on lavastajateatri ehe, kuid mitte kõige õnnestunum näide.
Kujundus on tinglik ja rõhutatult ruumiline: lava asub valgetest nelikanttorudest tahuka sees, seal on samuti nelikanttorudest minimalistlik (sõna otseses mõttes läbipaistev) mööbel. Selline lahendus on efektne ja mugav: eri stseenide jaoks, mis kõik leiavad aset siseruumides, ei ole vaja kasutada vahelduvaid dekoratsioone, lavapildi muutmiseks piisab paarist liigutusest. Hea leiuna on tahuka tagaseinaks tahvel, kuhu näitlejad ülejäänud dekoratsioonid peale joonistavad. Tahuka kohal ripub ekraan, millele etenduse käigus jõuavad ilmuda filmiklipid „South Park’i” tegelase Kenny korduvatest surmadest, krokodillide ja antiloopide ebavõrdset võitlust kajastavast loodusfilmist kuni lõpustseeni lõikudeni apokalüptilistest katastroofifilmidest. Samuti projitseeritakse sinna laval kaasnäitlejate poolt teostatava filmimise tulemus reaalajas. Nii koosneb lava kahest osast: alumisest läbipaistvast kastist, milles toimetavad näitlejad, ja selle kohal helendavast ekraanist.
Võib kõlada kummaliselt, aga just lava selline ülesehitatus kombineerituna videoekraani kasutamise viisiga on üks peamine puuduste allikas kogu lavastuse juures. Kui reeglina kasutatakse videomeediumi integreerituna lavalisse (ruumilisse) tegevusse, siis Koldits kasutab ekraani ka ühest stseenist teise ümberlülitumiseks. Nii peavad vaatajad seirama kordamööda tahukas toimuvat inimteatrit ja selle kohal jooksvaid televisiooniesteetikas intensiivseid, valjuhäälselt lavastajapoolseid alltekste väljendavaid videoklippe. Sel on aga kogu lavastust – või õigemini selle tajumise sujuvust – lammutav efekt. See võib olla seotud loomupäraste erinevustega selles, kuidas inimesed on harjunud televisiooni ja teatrit vaatama. Teater on sotsiaalpsühholoogiline meedium: see tähendab, et tegevustik, mida ma lähidistantsilt vaatan, toimub siin ja praegu. Näitleja suhtleb publikuga, vaataja tunneb, et tema poole pöördub teine elus inimene, et ta on reaalses suhtlussituatsioonis. Televiisorit vaatab inimene teisiti: distantsilt, lõdvestunult, suhtlussituatsiooni pingetest (ka vaataja saalis on suhtlusolukorra olemasolust tahes-tahtmata stressis) vabana. Koldits laseb vaatajal korduvalt ja kogu lavastuse ulatuses ühelt vaatamisrežiimilt teisele lülituda. Sel on kaksipidi pärssiv toime: kõigepealt häirib vaatajat pidev ümberlülitumise vajadus ja teiseks segab üksteisest nii esteetiliselt kui sisuliselt erinevate intensiivsete videoklippide dünaamika lava suhteliselt staatilisse olustikku sisse elamast. Tulemus on väsitav ja hakitud. Ekraani kasutamine on samas vägagi õigustatud stseenides, kus seda tehakse reaalajas, näitlejate tegevuse võimendamiseks.
Forsseeritud vaheklippide lisamise muudab küsitavaks ka see, et tegelikult toimub laval palju huvitavat, ja seda nimekate näitlejate esituses. Kus mujal kui Tallinna Linnateatris peaks lavastaja panema oma sõnumi rakkesse riigi parimad näitlejad ja hoiduma nende mängu nautimist segavaist vahelehüüetest?
Presnjakovide tekst on rikas tõlgendamisvõimaluste ja mängulisuse, eredate eluliste karakterite poolest. Et suur osa etendusest esitab kriminaaldokumentaalidest tuttavat kuriteo rekonstrueerimise protsessi, on ka näitlejate mängulaad lähedane dokumentaalsele. Priit Võigemast Valjana suudab aga juba esimese vaatuse kestel selle esituslaadi ammendada: kohati on tunne, et ta suhtub näitlejana oma rolli samasuguse apaatsusega nagu tema Valja oma ohvri-ametisse. On see tahtlik või mitte, aga pikapeale muutub Võigemasti lõtvus ja pigem lavavälisele olemisele omast loomulikkust taotlev hoiak kahekordselt igavaks ja kõnetuks. Nii Võigemastilt, kes kehastab taskuhamletlikku Valjat, kui ka Valjalt, kes (nagu etenduse lõpus mõnevõrra üllatuslikult selgub) võitleb surmahirmuga ja kelle jaoks iga jumala tööpäev tähendab eelseisva surma peaproovi, ootaks hoopis mõtestatumat mängu. Võigemasti Valja vaikib laval siis, kui on vaja vastuseid, ja veiderdab olukordades, mida annaks kõnekamalt kasutada.
Samalaadset segadusttekitavat passiivsust näitab eriti etenduse alguses üles ka teine peategelane, Rain Simmuli kapten. Simmul on elust tüdinud ja resigneerunud miilits, aga see tüdimus on monotoonne, tumm ja kergelt tüütav. Andres Raagi esitatud kapten number kaks on hoopis teisest, ehtsamast ja elusamast puust tegelane. Võigemasti ja Simmuli toimetamisi jälgides tundub, et lavastaja on nende tegelaskujude potentsiaali lavastuse mõtestamise vahendina alaväärtustanud ja keskendunud selle asemel hoopis Presnjakovide teksti kontekstualiseerimisele videoekraani vahendusel.
Seevastu Allan Noormetsa onu Pjotr, Kalju Orro Sõssojevina ja eriti Andero Ermeli Verkuškin on vägagi elulähedased, nende esitus on nauditav ja dokumentaalne, ilma viimasele omase mõnetise monotoonsuseta.
Indrek Ojaris on märkimisväärsel hulgal loomuomast lahedust ja sarmi, mida ta rakendab ühtviisi hästi koomiliste kui tõsisemate rollide lahendamisel. Helene Vannari tõestab veel kord, et on näitleja, keda võib lavale lasta kas või ainult kolmekümneks sekundiks ja kes suudab seal ikkagi millegi meeldejäävaga hakkama saada. Tema lühike ujulatöötaja sketš oli üks etenduse koomilisi tipphetki.
Veidi võõrastavalt mõjub Valja isa vaimu tegelaskuju Aleksander Eelmaa esituses. Mitte et oleks üldse võimalik kummitusi kuidagi loomutruult mängida, aga kui nad teispoolsusest meid õpetama tulevad, kas nad peavad seda siis tegema forte fortissimo ja eelmise sajandi alguse revolutsionääri vaimus kätega vehkides? Eelmaa lavaline rabelemine ei too tema tegelaskuju sõnumit esile, vaid hoopis raskendab selle tajumist. Valja isa lõpustseenis saatvad madrused mõjuvad aga pelga inimdekoratsioonina. Presnjakovide tekst paneb madrused koorina laulma, Kolditsal külitavad nad ilu pärast laval. Lõppsõna annab lavastaja hoopis ekraanile.
