Esiteks, demokraatia põhiprotseduur nimega üldvalimised on tohutu ühiskondliku stressi allikas. Kuna alternatiive pole, siis tuleks hoolega mõelda, kuidas seda paratamatut stressi ohjes hoida ja igaühe organismi mitte ülearu ära kurnata. Sest meil kõigil – nii valijail kui valituil – on ju ka pärast valimistulemuse selgumist vaja töökorras keha ja vaimu. Stressi tekitab nii loodetud positiivse tulemuse ootus kui ka kartus ebameeldiva stsenaariumi realiseerumise ees. Stressi tekitab müra, emotsioonide üleskruvimine, justkui oleks korralistel valimistel kaalul ühiskonna elu ja surm.
Kandideerijate stress on ehk suurim, sest nad on pandud sundseisu. Nad ei saa jätta vastamata ühelegi küsimusele, kui tahes loll see ka poleks. Nad ei saa ühelegi kutsele eitavalt vastata, aga kutseid on palju. Terve hulk tipptegijaid liigub ühtse grupina toimetusest toimetusse, stuudiost stuudiosse, et muudkui korrata üht ja sama vaidlust. Igaühel paistab olevat piiramatu õigus oma tulevasi juhttöölisi kui tahes palju ja valusasti nätserdada. Me käsitleme oma riigivõimu nagu arvutimängu, kus saame mahalastu järgmisel hetkel ellu äratada ja talt uusi tegusid nõuda.
Ja ikka seisab taamal tänamatu valijate ühendkoor, kes hüüab: meile ei räägita piisavalt, meile pakutakse sisu asemel ainult loosungeid. See viimane väide on täiesti vale, sest iga poliitik soovib rääkida asjade sisust ja tagamaadest ja teebki seda igal võimalusel (välja arvatud need üksikud kuritegelike kalduvustega tüübid, kel on, mida varjata). Aga kui nurisevad valijad on jäänud kinni oma loosungi külge ega kuulagi, mida neile räägitakse, siis nad ka ei kuule.
Ühiskonna demokraatlikult valitud ja valitavatest juhtidest on massid üritanud endale jalamati teha. Poliitikud on jäänud vähemusse, nad ei saa end isegi kõigi lubatud vahenditega kaitsta, kui nende ründajad pahatihti ka lubamatuid kasutavad või lihtsalt süüdimatult käituvad. Ja nõrgemaid, vähemust tuleb alati kaitsta, ka siis, kui vähemusel alati õigus pole. Kui me nõuame sedavõrd tihedat ja kurnavat valimiskampaaniat, oleks õiglane selles osalenutele pärast valimisi vähemalt kuu aega täielikku rahu ja puhkust anda. Aga ei! Me ei anna, vaid kamandame: kohe tööle ja lubadusi täitma! Isegi oma tippsportlasi ei piitsuta me samal määral kui mitte meelelahutust pakkuvaid, vaid sisulist ja vastutusrikast tööd tegevaid poliitikuid. Häbi meile!
Teiseks, ega riigimehed ise ka päris puhtad ole. Mitte üheski riigi alusdokumendis pole poolt sõnagi selle kohta, et üks valikuotsus “üldistel, ühetaolistel, otsestel ja vabadel” valimistel oleks parem kui teine. Pealegi kinnitab ka põhiseaduse 41. paragrahv, et “igaühel on õigus truuks jääda oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.” Aga paljud poliitikud, sealhulgas president Ilves, on väljendanud seisukohta, nagu oleks hääletamata jätmine halvem valik kui hääletamine. Valijates tekitatakse sellega ainult süütunnet, mõni ütleb lausa, et valik mitte hääletada tähendab neljaks aastaks võimu kritiseerimisõiguse kaotamist. Kuid hääletamata jätmine pole ju midagi muud kui erapooletuks jäämine. Kas erapooletuks jäämine on halvem kui poolt- või vastuolemine? Kui nii, siis tuleks erapooletust võimaldav kollane nupp ka riigikogu saali pultidelt ja vastavast seadusest ära koristada. Kui kodanik peab alati valima poole, peab seesama kehtima ka rahvaesindaja kohta. Muidugi on hea, kui kodanikud tahavad valimas käia, poolt valida ja meelt avaldada. Aga need, kes ei taha, pole millegi poolest teistest halvemad ja minu arvates ei tohi erapooletutele ka alaväärsustunnet sisendada.
Ja kolmandaks, keda valida? Heal aastal võib juhitoolidel istuda kes tahes. Aga me valime ju inimesi, kes ka raskel hetkel ei murduks. Neid, keda kriisiolukorraski saaks usaldada ja kelle moraalne selgroog poleks kummist. Kuidas seda kindlaks teha? Lihtne. Kummist selgrooga inimesed tegid okupatsiooni ajal omakasupüüdliku kompromissi, astudes NLKP liikmeks. Üksikisiku tasandil pole siin sageli muud ette heitagi kui kõlbelist lõtvust. Kui aga terve suur organisatsioon, nagu üks tänapäevane erakond, ei näe oma juhtivate liikmete NLKPsse kuulumises mitte midagi taunimisväärset, siis järelikult toetab erakond tervikuna omakasupüüdlike järeleandmiste printsiipi nüüd ja tulevikus. Riigikokku pääsemise võimalusega erakondadest kolme (Rahvaliitu, Reformi- ja Keskerakonda) juhivad NLKP liikmed ja kolme (IRLi, sotsiaaldemokraate ja rohelisi) sellest patust puhtad. Kui NLKP liige on edutatud Eesti erakonna esimeheks, siis järelikult ei näe selle liikmed nõukogude aktivismis midagi moraalitut. Mina näen ja ei saa neid ise valida ega seda ka teistele soovitada. Sest raskel hetkel teevad nad seda jälle – kõlvatut koostööd ja halvemal juhul selget juunikommunismi.