Uudis, et Lõuna-Korea kirjanik Han Kang on Nobeli kirjandusauhinna laureaat, jõudis minuni ühismeedia vahendusel. Kõigepealt märkasin, et teadet on jaganud paar mu korealasest sõpra, kuid mida aeg edasi, seda enam postitusi lisandus, kuni Han Kangi kuldne pilt tulvas ka tuntud lauljate, näitlejate ja teiste kuulsuste uudisvoos. Silma jäi Han Kangi käe all loovkirjutamist õppinud tudengite rõõm ning uhkusetunne. Kultuuri- ja kirjandusteadust hinnatakse nüüd kraadi võrra kõrgemalt. Mõne tunniga said uudisest teada kõik korealased ega suutnud õnne veel kord kuulutamata jätta.
Korea vabariigis elab üle 50 miljoni inimese – eestlasel võib olla seda raske ette kujutada. Sealjuures on riigi pindala Eesti omast suurem vaid pisut enam kui kaks korda ning on põhiliselt kaetud männimetsaste mäestikega. Korea poolsaart ümbritsevad kordades suuremad riigid Hiina, Venemaa ja teisel pool merd Jaapan.
Suur oli mu üllatus 2019. aasta keskel Busanisse elama asudes inimeste imestuse üle, et olen valinud just Lõuna-Korea. „Lõuna-Korea on ju väike riik“, „Miks küll tahetakse korea keelt õppida?“, „Kas sa teadsid juba varem midagi Lõuna-Korea kohta?“. Ausalt öeldes ei olnud mul põnevaid vastuseid – lihtsalt sattusin ülikoolis juhuslikult korea keelt õppima ning kui olin korea keele ja kultuuri kohta teadmisi kogunud, otsustasin minna vahetusüliõpilaseks. Küll aga sain kõiki, kes kujutasid Lõuna-Koread ette väikeriigina, šokeerida Eesti rahvaarvuga. Naljakas on mõelda, et olin varem peaaegu samu küsimusi esitanud Eestisse tulnud Lõuna-Korea vahetusüliõpilastele.
Tõlkimatu han
Lõuna-Korea rahvas tajub selgelt, et neil on oma eriline keel, kultuur, ajalugu ja identiteet. Inimeste hinges on ka Põhja-Korea koos lõunapoolse vabariigiga üks maa, hoolimata teravast poliitilisest konfliktist, mille tõttu kõigile Lõuna-Korea meestele kehtib pea kaheaastane sõjaväekohustus. Korea möödanik on keeruline ja painav ning nagu Eestiski mäletavad elanikud seda. Umbusaldus ja kohati trotski ülemerenaabrite vastu on tugev. Tulgu seista võõrvõimu või kohaliku diktaatori vastu, lõunakorealased on säilitanud oma keele ja kultuuri.
Lõunakorealaste isamaa-armastus ja rahvuslik uhkustunne ei jää meie omale alla. Nad on väga tänulikud igasuguse heatahtliku kajastuse eest. Reisides loevad korealased hotellis üle kodumaised konditsioneerid ja televiisorid. Hallyu lainega nime teinud K-popi staarid on kui rahvuskangelased. Isegi need lõunakorealased, kes ei tunne spordi vastu huvi, teavad nimetada vähemalt üht-kaht korea jalgpallurit, kes mängivad Euroopa liigas. Kui Lõuna-Korea film „Parasiit“ võitis Oscari, oli see kodumaal suursündmus ja pidupäev – nagu režissöör Bong Joon-ho on maininud, tehti tol päeval ajalugu, saades üle „subtiitrite takistusreast“.
Oleme Eestis saanud kinnitust, et algusest lõpuni eestikeelne laul ei jää keelebarjääri tõttu vähema tähelepanuta kui kohmakas inglise keeles esitus. Siiski on mõned sündmused ja tunded, mida ei saa tõlkida või mille seletamiseks ei piisa paarist lausest. Kust peaks alustama, kui on soov välismaalasele seletada, miks sadadel voolavad pisarad mööda põski, kui me laulame mesilase lendamisest? Kuidas seletada väljendeid, millel ei ole teises keeles vastet, näiteks nagu „ei viitsi“?
Korea keeles leidub samuti hulga sõnu ja fenomene, millel ei ole Euroopa keeltes otseseid vasteid. Üks ilusamaid on mõiste 정 ehk jeong.1 See mõiste hõlmab endas igasugust soojust, õrnust ja tähelepanelikkust kaasinimese vastu. Lõuna-Koreas võib juhtuda, et kui jääd ootamatult saju kätte, ulatab kellegi käsi sulle vihmavarju, et kaduda ise tagasi vihmakardina taha. Niisugune võõra inimese hooliv aitamine justkui möödaminnes on jeong. Kuid on ka kurvem ja tõsisem tõlkimatu sõna: 한 ehk han.2 Seda ei tohi segi ajada Han Kangi perekonnanimega, mis kirjutatakse teistsuguste märkidega ja mis tähendab riiki või korealast. (Korea nimedes on perekonnanimi eespool.) Siinne han on hoopis ainuomane korea käsitus, mis hõlmab ühtaegu kurbust, leina, kahetsust, vimma ja tortsi. Eeskätt viitab see rahva ühisele mälule, rahvuslikule kurbusele, itkule ja hinge mattunud vimmale, mis rõhub korealasi Jaapani okupatsiooni ajast saati. Seda kurbusenooti pärandatakse rinnapiimaga põlvest põlve edasi.
Sügavat kurbust ja leina on tunda ka kirjanik Han Kangi teoseid lugedes. Sealt ei leia mitte ainult kultuurimälu taaka, vaid kirjaniku enda elus on leidnud aset sündmusi, mis on jätnud oma jälje. Autor on sündinud Gwangju linnas, mõned aastad enne 1980. aasta maikuud, mil seal puhkes diktaatorliku militaarvõimu vastu verine ülestõus, kuhu sajad ja sajad inimesed jätsid demokraatia nimel oma elu. See mälestus kriibib praegugi paljude perekondade hinge. Han Kang käsitleb oma ilusates proosatekstides ka väga märkamatut ja vaikset hingelist vägivalda, mis polegi palja silmaga teistele nähtav ning võib olla täiesti argine.
Ootamatu tunnustus
Lõuna-Korea uudistekanal MBN tegi 11. oktoobril õhtuses saates „Newswide“ ülevaate Nobeli kirjandusauhinna värske laureaadi Han Kangi kohta käivatest kajastustest.3 Sündmuse üle oli saatesse arutlema kutsutud tuntud Lõuna-Korea kultuuriteadlane ja -kriitik professor Kim Heon-Sik. Kultuuriteadlane ilmutas samuti üllatust ootamatu tunnustuse üle, sest Han on teiste laureaatidega võrreldes ebatavaliselt noor. Lisaks sellele, et kirjandusauhinna pälvis korealane, peab Kim üleüldse märkimisväärseks, et laureaat pärineb Aasiast – sealjuures on Han Kang esimene Aasia naine, kes on saanud nii kõrge tunnustuse osaliseks. Professor märgib, et kindlasti on auhinna juures suur osa korea kultuuri n-ö usutavusel tervikuna – Han Kangi looming on omaks võetud muu hulgas tänu hallyu menule välismaal, sh Euroopas. Made in Korea on nüüdsest veelgi suurema tähelepanu all ja kõrgema väärtusega ning korea keele barjääri sein on lõhutud.
Imeilusa kokkulangevusena kuulutati Nobeli kirjandusauhind välja päev pärast korea keele päeva: hangul-nal4 tähistab korea keele kirjasüsteemi, tänu millele sai madalamate klasside ja muidugi ka naiste kirjaoskus üldse võimalikuks.
Kultuurikriitik Kim ei pelga tunnistamast, et paljudel (ka korealastel) on Han Kangi teoseid raske lugeda: esimesel lugemisel võivad tema romaanid jääda arusaamatuks ja seetõttu näida igavad. Ta seletab aga, et Han Kang alustas oma kirjanikuteed luuletajana ning luuletab palju praegugi – ja ta kirjutab ka proosat justkui luuletust. Professor soovitab lugeda Hani romaane samal viisil ja mõttega kui luulet, mitte kui sündmusrohket jutustust.
Siiras tänu
Han Kang on oma loomu poolest peenetundeline inimene ning räägib kõikides intervjuudes, mis ma olen kuulnud, väga rahulikult ja vaikselt. Nobeli auhinna väljakuulutamise päeval andis autori asemel ajakirjandusele intervjuu5 hoopis tema isa Han Seung-won, kes on samuti kirjanik. Isa väljendas üllatust ja imetlust ning edastas ühtlasi suurest tähelepanust keeldunud tütre sõnumi: Han Kang mõtles järele ning loobus intervjuude andmisest, sest kuidas saaks ta olla peomeeleolus, kui maailm peab samal ajal kohutavat sõda? Kirjanik viitas sellega nii Ukrainas toimuvale kui ka Iisraeli ja Palestiina sõjale.
Kultuuriteadlane Kim Heon-Sik on selgitanud Han Kangi keeldumist: kirjaniku teoste valu ja haavad on põhjustanud sõdade vägivald ning kuna ka praegu kannatavad inimesed sama traagilises olukorras, ei saa kirjanik seda ignoreerida.6 Hani teosed ja tema eluvaated on kooskõlas, nagu võibki Nobeli laureaadilt oodata.
Laureaat palus aga edastada tänusõnumi kõikidele oma õnnitlejatele. Ta oli üllatunud soojade õnnesoovide tulva üle, mis tabanud teda kui suur laine.7 Lõuna-Korea raamatukauplustes tekkisid kohe pikad järjekorrad – nüüdseks on Hani raamatud läbi müüdud, sealhulgas laos seisnud vanemad trükid. Publik tungles raamatupoodides ka võidusõnumile järgnenud nädalavahetusel – olgugi et purunes väiksemgi lootus leida mõni Hani raamat, käidi Nobeli auhinna väljapaneku või plakatite juures pilti tegemas. Silma jäid lastega pered, kes leidsid, et see on hea võimalus lastele selgitada, mis on Nobeli preemia ja kui auväärne see tunnustus on. Samuti oli suur tung Han Kangi enda raamatupoodi, mida ta peab koos pojaga. Autor teatas ennetavalt, et võtab poetööst puhkuse, kuid inimesed tulid sinna oma austust näitama sellest hoolimata, et ei saanud teda silmast silma õnnitleda.8
Lõuna-Korea kolme suure raamatupoeketi Kyobo, Yes24 ja Aladin andmetel on alates Nobeli kirjandusauhinna väljakuulutamisest ainuüksi nende poodides Hani teoste müügimaht ulatunud 305 000 eksemplarini (igas ketis eraldi, kogu läbimüük kokku on seega veel suurem). Üks Kyobo raamatupoe töötaja imestab: „Eeldasime, et müük aja jooksul järk-järgult väheneb, kuid selle asemel aina kasvab. Me pole kunagi varem näinud nii kiiret müügikasvu.“9
Ootejärjekord Han Kangi raamatu saamiseks on nüüd vähemalt kuu pikkune. See on eriti pikk aeg riigis, kus tavaliselt toimetatakse pakid kohale ühe päevaga ning kõik käib ruttu-ruttu. Nii suur ja palav on Lõuna-Koreas üllatus, uhkus ja rõõmujoovastus oma auhinnatud kirjaniku üle.
1 Andra Michaela Pena, Jeong: a concept to be experienced, not defined. – Korea.net 28. V 2021. https://www.korea.net/NewsFocus/HonoraryReporters/view?articleId=198727
2 Han (cultural). – Wikipedia. https://en.wikipedia.org/wiki/Han_(cultural)
3 MBN News 11. X 2024. https://m.mbn.co.kr/tv/536/2465/1370570
4 Hangul Day. – Wikipedia. https://en.wikipedia.org/wiki/Hangul_Day
5 JTBC News 11. X 2024. https://www.youtube.com/watch?v=To4J_OCDs7s&ab_channel=JTBCNews
6 MBN News 12. X 2024. https://www.youtube.com/watch?v=fYE9Vxze6Kc&ab_channel=MBNNews
7 MBCNews 13. X 2024. https://www.youtube.com/watch?v=DKrK3oXyMes&ab_channel=MBCNEWS, vt lõik 1.23–1.29.
8 MBCNews 13. X 2024.
9 MBN news 12. X 2024.
