Aegade vältel on mitu Šveitsi õpetajat, nt Johann Heinrich Pestalozzi (1746–1827), mõjutanud (muusika)kasvatust kaalukate uuenduslike ideede ja vaadetega, mis on laialdast kõlapinda leidnud ka Eestis. Uudset informatsiooni väikelapse muusikalisest ja keelelisest arengust pakub Zürichi ülikooli psühholoogia professori Stefanie Stadler Elmeri saksakeelne raamat „Laps ja muusika“. Autor on mitmekülgsete huvidega isiksus, kes on avaldanud raamatuid ja artikleid muusikapsühholoogiast ja laste laulmisest. Keskmises formaadis kõvakaanelise raamatu pilkupüüdvat puna-valget kujundust võib tõlgendada sümboolsena: ühelt poolt peegelduvad selles Šveitsi lipuvärvid, teisalt aga tähistab valge puhtust ning punane siirust, soojust ja inspiratsiooni. Seega häälestab kujunduse tonaalsus lugejat õigele lainele.

Stadler Elmer käsitleb eelkõige väike­lapse vokaalset arengut nii teoreetilisest küljest kui ka arvukate juhtumiuuringute kaudu. Vaadeldakse lapsel varakult arenema hakkavat muusikalist tegevust – helide tajumist, vokalisatsiooni ja muusikaga seotud liigutusi –, mille uurimine on üks raamatut läbiv põhiteema. Püstitatud on küsimusi, kuidas hakkab laps vahet tegema kõnelemise ja laulmise vahel, millal saab vokalisatsiooni ja liigutusi hakata kirjeldama kui muusikalisi, kuidas tekivad kõrgemad ja komplekssed muusikalise tegevuse, mõtlemise ja teadvuse vormid jpm. Stadler Elmeri üllitis peab silmas laia sihtgruppi, kõnetades põhiliselt kõiki laste kasvatuse ja haridusega tegelevaid inimesi.

Põnevat lugemist ja vajalikku teavet leiavad siit eelkõige lapsevanemad, kuna vaatluse alla võetakse vastastikuse muusikalise suhtlemise vajalikkus sünnieelses ja varases lapseeas. Et aga käsitletakse alla kuue aastase väikelapse muusikaliste tegevuste olulisust, siis on raamat vajalik lasteasutuste kasvatajatele ja õpetajatele ning vastava valdkonna üliõpilastele. Leian, et uurimus on tarvilik lugemismaterjal ka noorteadlastele, sest raamatus välja töötatud lastelaulude struktuursed raamid, nn grammatika, on uurijale esmaseks teoreetiliseks baasiks laulude analüüsimisel ja võrdlemisel. Muidugi võiksid raamatuga tutvuda kõik, kes on huvitatud inimese (muusikalisest) arengust.

Stadler Elmeri raamatutekst kujutab endast teadusvaldkondadevaheliste seoste tihedat võrgustikku: uurimuses ristuvad arengu- ja kultuuripsühholoogia, muusikateadus, -teooria, -pedagoogikateadus ja -ajalugu. Tänu sellele avaneb materjal mitmest vaatenurgast. Interdistsiplinaarne teemakäsitlus vastab ühelt poolt soliidse teadustöö nõuetele, aga üllitis pakub huvi ka tavalugejale.

Kaheksast peatükist koosneva teose kolmes esimeses on defineeritud ja selgitatud eelnimetatud valdkondade põhimõisteid ja taustateadmisi. Valgustades muutumisi viimase neljasaja aasta muusikakasvatuses, rõhutab Stadler Elmer korduvalt, et muusika on kultuuriline märgisüsteem, laulmine aga eelkõige eneseregulatsioon – mingi ühe afektiivse seisundi loominguline ja esteetiline väljendus koos kultuuriliselt sobivate vahenditega (lk 22, 25, 50). Teises peatükis käsitleb autor kultuuri ja muusika vahekorda ning muusika funktsionaalseid aspekte. Ta peab muusikat eelkõige rituaalse kultuuri osaks. Raamatus (lk 20) toodud rituaali definitsioon lõpeb sedastamisega: „Rituaalidel pole ühtki otsest selgesti nähtavat, äratuntavat otstarvet ja ühtki tulemust.“ Siinjuures märgitagu, et kuigi kultuuri mõiste on mitmedimensiooniline ja seda võib defineerida nii arenguloolisest, funktsionaalsest kui ka strukturaalsest aspektist, tuleb pidada väidet, et rituaalidel pole eesmärki, vaieldavaks. Nii nagu igal tegevusel on eesmärk, on see rituaalilgi, nt sotsiaalsete käitumisnormide kinnistamine, väärtuse või autoriteedi tunnustamine vms. Järgnevas peatükis uuritakse psühholoogilisi tajuprotsesse ja muusikastruktuure. Peatükk lõpeb kahe generatiivse süsteemi – keele ja muusika – erinevuste ja sarnasuse võrdlemisega (lk 70).

Neljandas peatükis tuuakse esile saksa kultuuriruumile, selle suure mõju tõttu aga kogu läänepoolse Euroopa kultuuriruumile omaseid lastelaulude seaduspärasusi. Sõnastatakse lastelaulude kultuurispetsiifilised reeglid nii üldistes printsiipides, ajalises jaotuses, meloodia tonaalse struktuuri kui ka laulutekstide vallas ning esitletakse nende alusel lastelaulugrammatikat (Kinderliedgrammatik). Kesksel vaatluskohal on saksa lastelaul „Hopp, hopp, hopp! Pferdchen lauf Galopp”. Eesti keeles algab sama laul sõnadega „Üks, kaks, kolm, lendab tuhk ja tolm” ning on esimest korda avaldatud 1913. aastal Voldemar Tammani koostatud laulikus „Laulmise õpetus ühes noodiõpetusega“, tõsi küll, heliloojat nimetamata. Siiski on Eesti- ja Liivimaa saksakeelsetes koolides kasutusel olnud laulikutes see laul ilmunud varemgi (Liederlese 1906: 31¹; Sering & Rolle 1912: 43²). Neis on heliloojaks märgitud saksa organist Carl Gott­fried Hering (1766–1853), sõnade autoriks aga Carl Hahn. Laul on eesti laulikutes populaarne tänapäevani, kuigi märgitud sageli rahvalauluks.

Lugejal võib siiski tekkida küsimus, mis põhimõtete järgi on Stadler Elmer valinud järelduste aluseks olevad traditsioonilised saksa lastelaulud (lk 75, 78), sest kirjandusloetelu põhjal selgub, et andmed on seni avaldamata (lk 88).

Viiendas peatükis on põnevalt antud ülevaade aju arengust ja lapse arengulistest iseärasustest. Stadler Elmer rõhutab, et kommunikatsioon vanemate ja keele-eelse väikelapse vahel, milles muusikalised aspektid mängivad tähtsat rolli, seob imikut sotsiaalse ümbrusega (lk 114). Juhitakse tähelepanu asjaolule, et kõlataju funktsioneerib sünnieelselt, sest juba kolm kuud enne sündi võtab loode akustiliselt osa teda ümbritsevast sotsiaalsest keskkonnast (lk 93). Stadler Elmer sedastab (lk 126–127, 135), et fenomen, mida kirjeldatakse kui muusikalist andekust, on olulisel määral varakult alanud pidev mäng ja õppimine muusikaliselt stimuleeritud keskkonnas ning rõhutab, et individuaalsetele muusikaliste võimete erinevusele hilisemas eel- ja koolieas viivad eelkõige erinevad kasvutingimused.

Kuuendas peatükis uuritakse muusikapraktikas osalemiseks vajalike muusikaliste mängureeglite ja konventsioonide omandamise tingimusi, viise ja strateegiaid. Stadler Elmer osutab, et vead, mida lapsed laulu õppimisel teevad, pakuvad eriti huvitavaid sissevaateid laste loomingulisse lähenemisse nende reeglite õppimisel (lk 165). Kahes viimati mainitud peatükis ongi kirjeldatud hulgaliselt juhtumi­uuringuid ning toodud näidetena lapse esitatud laulusegmente, mille mikro­analüüsiks on kasutatud uudset akustilist analüüsi- ja noodistamismeetodit arvutiprogrammide abil (lk 140–141). Stadler Elmer järeldab, et väikelapsel on kergem laulda kui kõnelda, sest ta hakkab esialgu pigem helikõrgusi meloodiaks kujundama kui silpe hääldama ja neist sõnu vormima.

Seitsmendas peatükis formuleerib Stadler Elmer muusikalise arengu kohta kokkuvõtvalt konkreetsed teesid (lk 194–196), milles teisena toodud järeldus – muusikaline areng on olulises osas eelkõige ümbritseva kultuuri spetsiifiliste mängureeglite omandamine –, on minu meelest diskuteeritav, sest mitmed isiksusepsühholoogide tehtud uuringud näitavad, et pärilikke isiksuseomadusi ehk -seadumusi kultuur märkimisväärselt ei mõjuta.³ Raamatu lõpus arutletakse varase muusikakasvatuse võimaluste-eelduste üle tänapäeval ja tulevikus ning püstitatakse hariduspoliitilisi küsimusi. Autor arendab mõtteid kaasakiskuvalt, genereerides pidevalt üha uusi küsimusi, mis muudavad teksti elavaks ja sunnivad lugejat kaasa mõtlema. Tekst on hästi liigendatud lõikudeks ja oluline on esile tõstetud.

Stadler Elmeri raamat laiendab teadmisi väikelapse muusikalisest ja keelelisest arengust, pakkudes uudset informatsiooni tänapäevaste uuringute valguses.

1 Liederlese … (1906). Liederlese: Eine Sammlung von Chorälen, Hymnen und Russischen und deutschen Liedern. 5. Aufl. Riga: W. Mellin & Co.

2 F. W. Sering & G. Rolle (1912). Gesänge für Gymnasien. Band 1. Lahr, Baden: Schauenburg.

3 Jüri Allik, Anu Realo, Kultuur ja isiksus. Tuna 2013, nr 4, lk 2–25.