Rahandusministeeriumi tellimusel ning Hendrikson & Ko ja Tallinna ülikooli koostöös valmis aasta alguses „Eesti väikeasulate uuring“. Selle aluseks on viimase viie aasta jooksul valminud asustust suunavad maakonnaplaneeringud ning lähiaastatel koostatavad haldusreformi tõttu valdavalt uute omavalitsuste üldplaneeringud, kus pannakse paika piirkonna arenguplaanid. Kõige selle taustal hõljub Eesti rahvastiku kahanemine.

Elanikkonna kahanemisega käsikäes toimub inimeste koondumine keskustesse, mistõttu osa piirkondi tugevneb ja laieneb, teised alad aga kuivavad kokku. Kuna seni on Eestis keskendutud pigem kasvule, soovib rahandusministeerium uuringuga süvendada faktipõhist lähenemist ehk kahanemise tunnistamist ning ruumi planeerimisel sellega arvestamist. Uus paradigma on seega kestlik kahanemine ehk elukeskkonna kohandamine vähenevale elanikkonnale sobivaks. Eelmiste üldplaneeringutega seoses on saadud õppetund, et vaid kasvule orienteeritus ning tegelikkuse ja lähituleviku trendide ignoreerimine põhjustab mitmeid probleeme, mis väljenduvad ebamugavas ruumikasutuses ja ressursside raiskamises.

Väikeasulatena on uuringus käsitletud kõiki asulaid, mis ei ole maakonnaplaneeringuga määratud maa- või piirkondlikuks keskuseks, ehk peamiselt asulaid, mis ei ole linnad ega maakondliku tähtsusega suuremad alevid ja alevikud. Uuritavate hulgas on viis linna, kaks linnaosa (Kohtla-Järve linnas) ning üheksa alevit, 175 alevikku ja 4455 küla.

Uuring on tähelepanuväärne seetõttu, et fookusesse on võetud esmapilgul vähem tähtsad piirkonnad, mis jäävad enamasti Tallinna jt jõuliste keskuste arenguplaanide varju. Seekord on suured linnalised tõmbekeskused teadlikult välja jäetud, et keskenduda just asustusvõrgustiku hierarhias pigem tagaplaanil aladele. Rahandusministeeriumi planeeringute osakonna nõuniku Andres Levaldi kinnitusel kuulub Eesti 4715st asustusüksusest haldusjaotuslikult väikeasulate hulka 98%. Väikeasulaid seostatakse eelkõige hajaasustusega ja neil lasub pidev ääremaastumise loor, kuid tegelikult on (seda näitab ka uuring) nende sisemaailm märksa mitmekesisem, ulatudes elanike arvu tugevast kasvust Tallinna, Tartu ja Pärnu naabruses kuni saatusliku tühjenemiseni välja. Kogu Eestis on ligi sada ühegi elanikuta küla.

Haldusreformi tõttu tuleb uutel omavalitsustel tasakaalustada suured piirkondlikud erinevused valla või linna sees. Väikeasulate süsteemse ülevaate puudumine on seni nende iseärasustega arvestamist takistanud, kuid loodetavasti avab valminud uuring need tahud paremini. Uuringu projektijuhi Ann Ideoni sõnul loob asustusüksuse tasandile keskendumine eeldused kohakeskseks lähenemiseks.

Uuringu andmete analüüsi tulemused näitasid, et väikeasulad on tõepoolest vägagi isesugused ja seda koguni ühe asulatüübi piires. Ajaloost tulenevalt võib asula üldilme sarnaneda näiteks kihelkonnakeskuse miljööga: kirik, kalmistu, sageli perimetraalne puit- ja kivihoonestus. Nõukogude perioodil tekkinud kolhoosikeskustes on aga heal juhul paar ajaloolist hoonet ning suur osa elanikest elab ühetaolistes sellele ajale iseloomulikes kortermajades. Leidub külasid, kus on registreeritud sadu mikroettevõtteid (nt Tallinna lähiümbruses), mõnes on aga üks suur tehas. Kuna asulate suurematest trendidest sõltumatud arengutegurid ei kattu, peavad ka lahendused olema konkreetse asula põhised.

Väikeasulate uuringu üks suuremaid väärtusi on statistilise info koondamine ja illustreerimine, samuti tüpologiseerimine, mille alusel saab riigi väikeasulaid omavahel võrrelda ning nende arengut paremini suunata. Infoküllases ühiskonnas ei saa küll kurta infopuuduse üle, kuid ruumiotsuste tegemisel millegipärast ei tugineta läbi analüüsitud kohapõhisele infole, sest pole aega ega võimalusi selle kogumiseks. Tausta­infot hangib ja jagab omavalitsus juhuslikult ning selle kogumine pole järjepidev. Otsustamise hetkel pole aga enam mahti süveneda ja tulemuseks on kõhutunde järgi ennustamine ning subjektiivsetel argumentidel põhinevad arutelud. Näiteks kohalike omavalitsuste detailplaneeringuid ja muud ehitustegevust puudutavat infot peaks pidevalt jälgima, mis eeldab selle igapäevast haldamist. Heal juhul koostatakse ülevaade aga iga nelja aasta tagant, kui tuleb seadusekohaselt üldplaneeringud üle vaadata, ning ka siis tehakse seda pigem formaalselt, ilma sisusse süüvimata. Loodetavasti annab uuringu raames kogutud taustainfo ja selle kuvamiseks loodud veebirakendus* üldplaneeringutele hea lähtekoha. Palju sõltub siiski ka sellest, kas kogutud infot suudetakse järjepidevalt ajakohastada ning kas see on piisavalt asukohapõhine, et kohalikus kontekstis sellele tugineda.

Rahandusministeerium on lubanud, et hakkab uuringu aluseks olevate andmete veebirakendust täiendama kord aastas vastavalt statistika uuenemisele ning kasutajate ettepanekutele. Samuti ei välistata lisaandmete esitamist, juhul kui aja jooksul saadakse sisukamat ning paremini võrreldavat taustainfot. Sel juhul saab edaspidi kiirelt ülevaatlikku asulapõhist infot jagada.

Väikeasulate võrdlusalus on elujõulisus, mille keskseteks komponentideks on elanike arvu muutuse trend, s.t kas piirkonna elanikkond on kasvav või kahanev, ning kas asulates on järelkasvu ehk lapsi vanuses 0–14. Nende näitajate põhjal on asulad jaotatud nelja tüüpi: kasvav ja lastega, kasvav väheste lastega, stabiilne laste ja väheste lastega ning kahanev laste ja väheste lastega. Seejuures rõhutatakse, et ruumiotsuseid tehes tuleb asustusüksuse kõrval vaadata ka laiemaid piirkondlikke seoseid lähialadega, sest väikeasulad on naaberaladega tihedalt seotud.

Kuna rahvaarv ning laste osakaal võib piirkonnast anda liialt lihtsustatud ja ühekülgse pildi, on uuringu raames määratud teemaplokkide võtmetunnuste alusel ka asulate alamtüübid. Selle määramisel on vaadeldud selliseid tunnuseid nagu sotsiaal-majanduslikud näitajad (nt elanike keskmine sissetulek ja juhtide osatähtsus tööealiste elanike seas), ettevõtluse iseloom (nt mikro- ja suurettevõtete arv elaniku kohta), elamufondi näitajad (nt eluruumide ehitusaasta), tööränne (nt pendelrände osakaal) ning tõmbekohad (nt kihelkonnakeskus, vallakeskus). Tõmbekohtade määratlus on analüüsi omaette huvitav osa, sest üheks karakteristikuks on vaade ajalukku ehk kihelkonna- või kolhoosi/sovhoosi­keskuse ning õigeusu koguduse pärand. Uuringu kohaselt on ajalool oluline roll Eesti väikeasulate välisilme kujundamisel, mistõttu oli vaja ka tüüpide määramisel sellega arvestada.

Kuigi uuring lahterdab väikeasulad oluliste, kohati ka ebamugavate näitajate alusel, on eesmärk olnud info esitamine ning asustusmustrite ruumilise paiknemise ja seda mõjutavate protsesside parem mõistmine. Selle pinnalt saavad omavalitsused teha üldplaneeringute raames asjakohaseid ruumiotsuseid.

Uurijad toonitavad, et ükski tüpoloogia pole kivisse raiutud. Uueneva info põhjal peaks pidevalt üle vaatama, kas piirkonda on elanikke lisandunud või laste osakaal tõusnud, ja selle alusel võib muutuda ka koht edetabelis. Seega tuuakse jälle välja vajadus teha pidevalt infoseiret ning sellest lähtuvalt ka otsuseid muuta. Üldplaneeringu seisukohalt võib tegu olla suhteliselt ebamugava ülesandega, sest selle raames paika pandud visiooni ning põhimõtteid nii lihtsalt ümber ei tee. Ilmselt on siin silmas peetud pigem ikka seda, et üldplaneering ei peaks olema staatiline dokument, vaid seda tuleks korrapäraselt täiendada ning juhul, kui ilmnevad uued arengusuunad, on mõistlik koostada uus üldplaneering.

Kuigi uuringu seost üldplaneeringutega on palju rõhutatud ning omaette peatüki moodustavad ka ettepanekud üldplaneeringutele, tuleb siiski tõdeda, et tegelikult tehakse väga paljud väikeasulate elujõudu määravad otsused teistes eluvaldkondades. Näitena võib tuua kas või riigi otsused, millega suletakse järjest väikseid külakoole, sest esmapilgul tundub mugavam hallata ühte koolimaja keskuses kui mitut laste elukohale lähemal, kuigi neil koolihoonetel on paikkonna elujõu tagamisel kriitiline roll. Seega tuleks uuringut kasutada nii kohalikul kui ka riigi tasandil ning mitte piirduma pelgalt üld­planeeringuga.

Mõtlema panevad uuringu tulemused ka planeeringuliikide lõikes. Kehtivate üleriigilise planeeringu ja maakonnaplaneeringute kohaselt suunatakse asustus juba tihedamatesse asulatesse, s.o alevikesse ja külakeskustesse. Uuringu tulemuste valgusel ei pruugi see olla parim strateegia: kahaneva piirkonna asula võib toimida teenuste pakkujana ja töökohtade tagajana väga hästi, kuigi ei ole samaväärselt atraktiivne elukohana. Ideon toob välja, et omavalitsus peab üldplaneeringu raames tegema keerulise valiku, milliseid funktsioone tugevdada ning milliseid vähendada, et edasi minna. Leitud lahendus ei pruugi aga riigi ja regionaalsete suunistega kokku langeda. Seega eeldab ruumiplaneerimine paindlikku lähenemist ja muutuvate oludega arvestamist.

Omaette huvitav on uuringu teoreetilise ja praktilise osa vastandlikkus. Kui kahanemist ja väikeasulate elu-olu on käsitletud pigem positiivses võtmes ning üritatud keskenduda võimalustele, siis välitööde materjali lugedes tundub, et tegelik elu on pigem üks suur hädaorg. Uuringu koostajate arvates on probleemide domineerimise mulje aga petlik, sest tegelikult on ka väga tegusate ja ettevõtlike elanikega väikeasulaid. Kohati jääb siiski tegijatest puudu, sest kiire elu, mille osaks on igapäevane pendelränne, sööb nii aja kui ka energia.

Ilmselt ongi kohapeal raske näha väikeasula eeliseid suurlinna tuksete kõrval, sest sealne rahulik elutempo, vähene liiklusmüra ning odav kinnisvara ei ole alati iseenesestmõistetavad hüved. Uuringu teoreetilises osas tõdetakse, et linnade nõrkused elukohana aina süvenevad ning sellega tekib surve kolida privaatsemasse ning vähem tihedasse keskkonda. See omakorda loob uued väljavaated (aga samal ajal ka väljakutsed) anda väikeasulatele uus hingamine. Palju sõltub sellest, millise asustusmustri järgi linnastumisele vastu töötatakse: kui suunata asustus teadlikult määratud asukohtadesse, siis on võimalik vältida juhuslikku ja ebaratsionaalset maakasutust.

Uuring annab hea lähtekoha piirkonna arengu suunamiseks, rõhutades vajadust arvestada suuremas pildis kohaliku tasandi ja asula omapäraga, mis on haldusreformi tulemusena surve alla sattunud. Kindlasti ei ole kohalikel omavalitsustel ruumiotsuseid teha kerge, kuid taustainfo on avarapilguliselt mõtestatud ning kvaliteetse elukeskkonna loomise eeldus.

*   https://planeerimine.ee/2019/03/eesti-vaikeasulate-uuring/#more-3663