Kontsert „Värske veri“, üleeuroopalise noorte heliloojate konkursi DYCE ehk „Discovering Young Composers of Europe“ finaalkontsert 28. IV Kanuti gildi saalis. Ansambel U:, ansambel Cikada, Divertimento Ensemble, ansambel Taller Sonoro.

Üleeuroopalise projekti DYCE eestvedajad nimetavad seda tagasihoidlikult väikesemahuliseks ürituseks. Teadlikult on astutud ambitsioonikuse ja mahukuse pjedestaalilt samm tagasi. Kuulajana materjalidega tutvudes jääb sellest siiski sisult kaalukas mulje. Projektis osalevad ansamblid on tegutsenud aastakümneid, pälvinud mitmeid auhindu ning pühendunud nüüdismuusika, sealhulgas noorte heliloojate loomingu tutvustamisele. Divertimento Ensemble kaasas kolm nüüdismuusika esitamisele keskendunud ansamblit: ansambel U: Eestist, Norra ansambel Cikada ning ansambel Taller Sonora Hispaaniast.

Projektis osalevad kaudselt ka Euroopa mainekad kõrgkoolid, nimelt nende üliõpilased konkursil oma partituuridega. Projekti DYCE rahastatakse ajavahemikus 2018–2020 Euroopa Liidu „Loova Euroopa“ programmi kaudu. Avaldab muljet, et kultuuride ja aru­saamade erinevusele vaatamata jõuti esimese olulise tähiseni: neljast riigi kontserdisaalist tehti avalik otseülekanne 28. aprillil. Ansambli U: tegemistega kursis publik sai ka seekord protsessis osaleda: kõik, kes olid Kanuti gildi saalis, said anda esitatud teostele punkte ja hääletada parima poolt. Artikli kirjutamise ajal hääletus veel kestis (enne otsuse langetamist saab tutvuda ka kontsertidel tehtud videotega), mistõttu ei oska ma veel aimata võitjaid.

Projekti eestvedaja Divertimento Ensemble loodi juba 1977. aastal, selle tegevust juhib Sandro Gorli ning see on nüüdismuusika kontekstis tegutsenud pikalt. Üle neljakümne aasta on pühendutud noore põlvkonna loomingu tellimisele ja esitamisele ning võetud ette ulatuslikke projekte. Näiteks on organiseeritud Franco Donatoni rahvusvahelisi noorte heliloojate kohtumisi, millega kaasnevad rahvusvaheline heliloojate konkurss, kontserdid ja arutelud. Ansambli algatusel loodud DYCE konkursile esitati kokku üle 140 partituuri, mille hulgast tegi eelvaliku seitsmeliikmeline žürii, kuhu kuulusid Berliinis hariduse omandanud Šveitsist pärit helilooja Hanspeter Kyburz, Saksa-Austria juurtega Hamburgis sündinud ja Kölnis õpetav helilooja Brigitta Muntendorf, Freiburgis õpetav helilooja Johannes Schöllhorn, Cikada asutajaliige Christian Eggen Norrast, Divertimento Ensemble eestvedaja ja Donatoni juures kompositsiooni õppinud, ansambli Taller Sonoro pianist ning Sevillas õpetav Ignacio Torner ja U: flötist Tarmo Johannes.

Žürii valis välja 12 teost, igast kokku­lepitud piirkonnast kolm paremat. Euroopa oli projektis jaotatud nelja eri värvi osaks. Eesti kollane ala kuulus kokku Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Rumeenia, Moldova ja Ukrainaga. Heliloojad määratleti regiooniti nende õpingumaa järgi, mitte päritolu alusel. Eestist ei laekunud konkursile kahjuks ühtegi tööd. Žürii valiku tulemusel tulid Eestis ettekandele kahe Krakówi muusikaakadeemia poola päritolu helilooja Piotr Peszati ja Pawel Sieki ning Praha muusikaakadeemias õppiva soome helilooja Juhani Vesikkala teos. Põhjamaad kuulusid sinisesse regiooni, mille kontsert anti Oslos, aga kuna Vesikkala õpib praegu kollasel alal, siis kõlas tema teos Tallinna kontserdil. Tänu sellisele ülesehitusele sai kuulata muusikat Küprose heliloojalt, kes õpib praegu Yorki ülikoolis, või hiina helilooja loomingut, kes täiendab ennast Stuttgardis. Kontserdikava oli seeläbi mitmekesine ning esindas eri kultuuride stilistilist ja esteetilist mitmekesisust.

Projekti kontsert algas Kanuti gildi saalis ansambli U: elava ettekandega. Järgmised kontserdid jõudsid publikuni otselülitusena videopildi vahendusel. Kontserdi korraldamisel videosillana on olulisel kohal helikvaliteet, mis ilmselt oli Milano ülekande aegu üks paremaid, ning samuti videopildi koherentsus muusikaga. Ilmselt neil põhjusil saavutasid ka Milano kontserdil esitatud teosed oma väljenduslikkuse maksimumi ning heliloojate ideid oli kerge vahetult kogeda. Otseülekandel Milanost Teatro Littast, kus esines Divertimento Ensemble, tekkis tugev visuaalne sidusus Kanuti gildi black box’iga: põrandalauad viisid kenasti üle Teatro Litta ruumi ja n-ö ekraani barjäär haihtus. Meeldiv oli projekti osaliste ühine arusaam kontserdi ülesehitusest ja korraldusest ning ka esituskvaliteet oli ühtlaselt hea. Siiski tõusis teiste hulgas esile Divertimento Ensemble kontsert.

Kontserdi juhatas sisse ilmselgelt kogemustega, tõenäoliselt muusikateadlase ja ajakirjaniku taustaga toimetaja. Väga palju andis juurde see, et kahele kontserdil kohal viibinud noorele heliloojale Hunjoo Jungile ning Yiqing Zhule anti võimalus oma loomingut ja konkreetset teost tutvustada. Neid intervjueerinud ajakirjanik, kelle nimi jäi kahjuks selgusetuks, võttis noorte loominguliste persoonide jutu omakorda hästi kokku. Samuti oli hea, et teoseid tutvustati just teoste kõlamise eel: kuulajal aitavad nüansid uue teosega kohtumiseks paremini valmis olla. Õhtu jooksul esines kahjuks ka vastupidiseid näiteid, nt Sevilla ülekande ajal tutvustati teoseid pärast nende kõlamist. Üldiselt peab tunnustama ka projektis osalenud ansamblite võimekust asetada teosed sobivasse järjekorda ning tagada neile oma kõlaruum: teosed n-ö ei võtnud ära eelnenu või järgnenu kõla- ja tähendusvälja.

Eesti publik oli eelisseisundis, kuna kontserdiõhtu algas just akustiliselt samas ruumis toimuva kontserdiga. Nelja kontserdi jooksul kohtus publik loominguga heliloojatelt, kelle sünniaasta jääb ajavahemikku 1983–1993, noorimad olid Poolast Krakówi muusikaakadeemiast. U: kontserdi avas retoorilise sõnumiga ning videoga kombineeritud Piotr Peszati (sünd 1990) teos „Real Life Proof“. Seejärel kõlas Pawel Sieki (sünd 1993) teos „Lignes d’hauntologie / 1949?“ nostalgilise kõlapildi ja programmilise viitega Poolas 22. X 1949 toimunud rongiõnnetusele, millest inimesed teavad, aga ajalugu vaikib. Veidi abstraktsemat helimaastikku pakub Juhani Vesikkala „Chosen Families“. Ansambel U: esitas teoseid virtuoosselt ja kirega ning kontserdimaratoni esimene kolmveerand tundi möödus emotsionaalselt meeleolukas ja põnevas kõlamaailmas.

Teistest otselülitustest tõusis esile Milano kontsert, mida alustas prantsuse päritolu, Marokos sündinud ning Frankfurdis õppiva Raphaël Languillat’ (1989) teos „crucifixion (perugino)“. Teos tundub olevat vormiliselt selge, intensiivse ja pingestatud kõlamaailmaga, nappide ja läbitunnetatud žestide ja kujunditega haarav, emotsionaalselt kaasakiskuv muusika. Järgnes veidi mänglevam, kuid samuti tehniliselt huvitavalt lahendatud korea päritolu, praegu Hannoveris õppiva Hunjoo Jungi (1982) „Gestalt I“ ja vaimukas „Gigue“, mille autor oli hiina helilooja Yiqing Zhu (1989), kes õpib Stuttgardis.

Cikada ansambli ülekanne Oslos koosnes valdavalt Briti muusikakõrgkoolides loodud teosest. Cikada on Oslos 1989. aastal asutatud ansambel, kes on plaadistanud muu hulgas Morton Feldmani ja Bent Sørenseni loomingut. Pühapäevasel kontserdil kõlasid tšiili päritolu ja Huddersfieldis õppiva Pablo Galazi (1983) teos „Fundamental Particles“, Küprose päritolu ja Yorkis õppiva Andreas Tsiartase (1986) teos „PNOÉ“ ning inglise helilooja ja Manchesteris õppiva Patrick Frieli (1989) teos „Waters, Spires, Skies“.

Viimane otselülitus tuli Sevillast, kus esines Taller Sonora. Ansambel loodi 2000. aastal ja ka see on keskendunud nii kvaliteetsele nüüdismuusika esitamisele kui ka noorte heliloojate tutvustamisele. Peale selle on nad teinud koostööd peamiselt varajasele muusikale keskendunud ansamblitega Organum Ensemble ja Ensemble Gilles Binchois. Taller Sonora esitas Sevillast Teatro Centralist otseülekandes projekti rohelise piirkonna maade heliloojate loomingut. Kõlasid prantsuse päritolu Lyonis õppiva helilooja Adrien Trybucki (1993) teos „Infinite Extension“, hispaania päritolu, Valencias õppiva Daniel Ortega Gonzalese (1985) teos „De la unidad y la fragmentación“ ja portugali päritolu, Haagis õppiva João Ceitili (1984) teos „ChacoN“.

Tutvumine kaheteistkümne uue teosega oli päris arvestatav, kuid veel hõlmatav valik, et jõuda kontserti ka sisuliselt jälgida. Kontserdil sai päris hea pildi uue põlvkonna heliloojate mõtlemisest, vormieelistustest ja oskustest oma ideed esile tuua. Konkursil osalevatele heli­loojatele on küllap võit juba see, kui nende teos valitakse mahukast partituuri­virnast nappi finaali. Tarmo Johannes vihjas, et 140 teose hulgas oli veelgi omanäolisemaid töid, mida žürii kontserdile ei valinud. Ometi on hea, et ansambli U: üks asutajaliikmeid on 140 partituuri ja heliloojat tundma õppinud ning saab huvitavamad kutsuda oma ansambliga koostööd tegema. Samuti ei saa välistada, et neid teoseid esitatakse teises kontekstis.

Kuulajale oli küllap ka huvitav ühe õhtu jooksul osa saada nelja maineka nüüdismuusika ansambli interpretatsioonist ning näha ja kuulda nende mängijaid. Samuti oli meeldiv kogeda nelja akustilist ruumi. Kuna tegemist oli konkursiga, siis usun, et publik kuulas teoseid ka tavalisest aktiivsemalt. Kontserdiga anti nüüdismuusikas toimuvatest suundumustest ülevaade läbi DYCE tegijate prisma, mis on kindlasti hea ja värske algatus. DYCE on veel üks huvitav võimalus, kuidas tutvustada publikut kaasavalt, kuid sisulises pooles järele andmata noore põlvkonna heliloojate loomingut. Projekt ei ole veel läbi ning peagi saab kuulata selle järgmisi etappe. Seni kogetu põhjal on ootused suured.