Füürer Praissi laureaatide Terje Ojaveri ja Billeneeve näitus Metropoli galeriis 6m2 ja Kapis 25. XI 2023 – 2. I 2024.
Metropoli galerii põhinäitusepind 6m2 tegutseb 2009. aastast Vana-Kalamaja tänava lõpus tsaariaegses väärika ajalooga, moodsatest remondistandarditest süütult puutumata majas. 2021. aasta suvest saadik on samas saadaval teinegi näitusepind – kartoteegikapis paiknev Metropoli Kapp. See on omaette formaat: sahtlid pakuvad võimaluse ühele sorteerimiskire rahuldamiseks, teisele rasterstruktuuris teose liigendamiseks, kolmandale mänguliseks lahenduseks.
Näitusi tehakse regulaarselt nagu galeriides ikka. Vahel on mõlemal pinnal sama väljapanek, teinekord erinevad autorid. Mõlemad näituseruumid on kunstnikele väljakutse. Võiks arvata, et kuut ruutmeetrit täita on lihtne ka väheproduktiivsel või minimalistlikul kunstnikul, paraku tuleb seal arvestada väikese distantsi ja piiratud ruumiga. Paremad kunstnikud – ja enamiku eksponente võib nii liigitada – oskavad selle oma loomingu heaks või selle osana ära kasutada.
Kuigi galeriil puudub institutsionaalne rahastus, kui välja arvata üksikud kultuurkapitali projektitoetused, on meeskond (peamiselt Kaarel Kütas, Taave Tuutma, Triinu Jürves, Meeland Sepp) alati valmis tegema kõik, et kunstnike ideed teoks saaksid. Seda olenemata sellest, kas eksponendiks on algaja noor, soliidne klassik või innukas harrastaja.
Nali on tõsine asi
Samas majas tegutseb ka kunstnike kommuun: seal pesitsevad nii elanikud kui ka ateljeekasutajad, enamik on seotud ka galerii tegevuse ja majas korraldatavate üritustega. Viimastest on olulisemad 9. märtsi tegevuskunstifestival ning Füürer Praissi näitus ja gala.
Füürer Praiss asutati kui EKKMi aastatel 2011 kuni 2018 välja antud Köler Prize’i humoorikas kommentaar. Kui meelelahutusmaailmas valitakse parimate lauljate kõrval ka parimaid kodukokki ja selgeltnägijaid, siis samalaadsed mõõduvõtud kunstivallas võivad tõesti mõjuda veidi totakalt.
Köler Prize oli kopsakas rahaline auhind ning kunstimaailmas võeti seda väga tõsiselt, kuigi algselt oli seegi mõeldud Turner Prize’i paroodiana. Kuna Metropoli rahvale on liigne tõsisus alati võõras olnud, tehtigi oma sarnase nimega naljaauhind teoks. Köler Prize on rahapuuduse tõttu praeguseks erru saadetud, Füürer Praiss toimib aga suurepäraselt ka nullilähedase eelarvega: auhinnaks on kommuunis sündinud unikaalsed kunstiteosed.
Füürer Praissile nomineeritud kunstnike valimine pole aga sugugi naljategemine. Metropoli loomenõukogu valib alati välja väljapaistvad loovisikud. Alguses oli tingimuseks ka see, et nomineerimiseks pidid kunstnikud olema varem Metropolis juba mõnel näitusel osalenud. Loominguline esmaklassilisus on tingimusena sõnastatud kui oma koolkonna ja majamuuseumi väärilisus.
Et nominendid on seni olnud väärikad, selles pole nende nimesid lugedes põhjust kahelda: Andrus Joonas ja Vilen Künnapu (2016), Jüri Ojaver ja Mari Kartau (2017), Peeter Allik ja Mari Prekup (2018), Sorge ehk Margus Tiitsmaa ja Roi Vaara (2019), Johanna Sipilä ja Toomas Kuusing (2021), Alexei Gordin ja Steve Vanoni (2022).
Isevool ja peavool
Üks Füürer Praissi eesmärk on peale nomineeritud kunstnike tunnustamise ka kunstimaastiku eri osade ühendamine. See tähendab, et kuigi Metropoli peetakse pigem alternatiivseks institutsiooniks, on sinna väga oodatud ka avatud maailmapildiga etableerunud kunstnikud. Sageli on teiseks nominendiks kontrasti mõttes mõni pigem ise- kui peavoolu tegija.
Nominentide valik on hästi läbi mõeldud, et neis oleks midagi ühist, aga ka midagi erinevat. Näiteks kaks graafikut, kuid eri põlvkonnast, soost ja stiiliga, nagu Allik ja Prekup. Või kaks mitte-eestlast, kuid üks sisserännanu ja teine kohalik, mõlemad veidi naivistliku lähenemisega, kuid sootuks eri stiilis, nagu Gordin ja Vanoni. Sorge ja Roi Vaara on ehk isegi kõige sarnasemad: mõlemad on oma maa vaieldamatud tegevuskunstiklassikud – neid eraldab ja ühendab Soome laht. Esimesed nominendid Joonas ja Künnapu on mõlemad vastuvoolu ujujad, kuid jällegi pärit täiesti erinevast taustsüsteemist.
Kui esimesel aastal oodati põnevusega, kumb nominent võidab, siis edaspidi oli selge, et konkureerimine on vaid mäng ja tegelikult saavad auhinna mõlemad äravalitud. Tõsi, konkureerimise ümber võib kõvasti šõud teha, näiteks korraldada rahvahääletuse sedelitega, mis enne kokkulugemist hävitatakse, lavastada tubateatri vormis žürii-istungi, mille otsuseid hiljem ignoreeritakse, jne.
Naiste uhked kannatused
Ka sel aastal pälvisid peeglitest ja klaviatuuridest moodustatud glamuursed auhinnad mõlemad üles seatud kandidaadid: füüreriteks nomineeriti Terje Ojaver ja Billeneeve. Kaks omanäolist ja väge täis Eesti naiskunstnikku esinevad mõlemal eespool kirjeldatud näitusepinnal.
Nii sisuliselt kui ka visuaalselt domineerib Ojaver, kelle ekspositsiooni keskmes on heinahargile toetuv naisefiguur. Poosist paistab raske töö ja vastutuskoorem, mis kipub teadagi sageli olema nii tööl kui ka kodus just naiste õlul. Nagu sellest veel vähe oleks, lisab figuuri õlul pitsrätikuna hõljuv militaarne varjevõrk lootusetust, viidates parasjagu käimas sõdadele ja neist tulenevatele raskustele, mis ühiskonda vaevavad. Kuueruutmeetrises galeriiruumis kõrguvale elusuuruses, aga üleelusuurusena mõjuvale kujule sekundeerivad sama motiivi väiksemad kahemõõtmelised kordused kapisahtlites.
Billeneeve on viljelenud ka maali ja fotot, kuid ennekõike on ta tuntud tegevuskunstnikuna, kelle peamiseks töövahendiks on ta enda keha. Peavoolu ilukaanonitele sekundeerib ta šokeerivate kostüümidega, mis on küll efektsed, aga ohtlikud. Näitusel saab näha fotoseeriat, kus ta kannab just selliseid kleite: tekstiili kõrval koosnevad need metallist, klaasist ja muust seesugusest, mida inimesed enamasti oma keha vastas tunda ei soovi.
Nii moodustubki kahe kunstniku dialoog naise kannatustest – olgu raske töö või ohvreid nõudva ilu nimel. Ometi pole see mingi näpuga näitav feminism või üldteoreetiline hala: näitus asetab naise siiski troonile imetlusobjektiks ja seda igati teenitult.
Erakorraliselt anti seekord välja ka eripreemia, mille sai Anete Lomp kui kunstnik, aga ühtlasi normaalne inimene. Lomp eksponeerib ühes väikeses ruumis, mis on vahel kasutusel ka näitusepinnana, graafilist installatsiooni, kus ta esitab küsimusi selliste üldlevinud dogmade nagu kliima muutumine ja kohustuslik paljunemine kohta.
Põrandaalune auhinnagala
Füürer Praissi gala on alati rikkaliku kultuuriprogrammiga. Kindlasti astuvad üles maja enda tegevuskunstnikud, olgu ühendavaks nimetuseks parasjagu Tsirkus-Kunst-Teater Põleva Kaelaga Kirjak, Käpiknukuteater Käpardid või midagi muud.
Kindlasti esineb ka pigem põrandaaluse (mida see sõna tänapäeva tolerantses ühiskonnas ka ei tähendaks) skeene muusikakollektiive. Viimasel ajal on selles osas toimunud koostöö Vaskjala loomeresidentuuriga, kus töötavad helikunstnikud on saanud Metropoli laval pealinnaväljundi. Seekord astus üles Lauri Lest ja Kvartett Lo-FI, esemetest nagu pesumasin, kastekann, vann jne moodustunud ansambel, mis esitas just neile loodud üllatavalt meloodilist ja rütmilist muusikat. Galale pani punkti psühhedeelne elektropunkbänd PVC 16.
Füürer Praissi on tutvustatud ka kui kõige sõltumatumat kunstipreemiat, sest sellest ei sõltu mitte midagi. Just sellepärast ongi Füürer Praiss kõige tähtsam kunstipreemia – siin pole muud varianti, kui nõustuda.