Philip Pullman, KULDNE KOMPASS. INGLITE TORN. VAIGUST KIIKER (triloogia). Tõlkinud Eve Laur, värsid tõlkinud Harald Rajamets ja Linda Ruud. Tiritamm, 2002 – 2005.
Kuidas võtta ja kuhu jätta? Mine võta kinni. Väidavad, et Philip Pullman olla tänapäeval üks kõvemaid käsa omas laadis; aurahad ja muu panegüürika seisavad juba teoste kaanel. Eelarvamusteta lähenemine on tehtud kui mitte võimatuks, siis vähemalt raskeks. Ei saa ma läheneda sellele kolmikteosele kui puhtale lehele, ei saa ma eneselt ausasti küsida, kuidas suhtuksin tosse tekstimassiivi, pidades seda näiteks kodumaisele romaanivõistlusele märgunime all esitet tööks. Küsida ei saa, ent vastata võib ikka üritada.
Esiteks on auhinnad üks suhteline asi. Eesti inimesed, kes suuskadel teistest kiiremini liiguvad, said üsna äsja päris vägevaid auhindu. Samas – elukutselisel ja virtuoossel tasemel murdmaasuusatavaid isikuid on maailmas suhteliselt vähe. Ehk tuhande-paari keerus. Ja sedagi mõneteistkümnes riigis, tõlkeprobleemideta.
Kirjanike kategooriad on teised, töö kindlasti mitte kergem ja tiitlite (nii vähe kui neid ongi) püüdlejaid kümnetes tuhandetes. Distantse ja žanre ja laudlemisviise ei hakkaks üles lugema, aga isegi eestikeelse kirjutamise marginaalses võistlusalas rabab luulet ja proosat ja žanriulmet ja pullman-vaguneid eristamata umbkaudu kolmsada inimest. Ajaloo jooksul pole me-keelseid kirjanikke üldse suurt üle tuhande elanud. Konkurents naiste kümnes kildis kahaneb kuidagi sipelgasuuruseks. Konkurents Pullmani ja Eno Raua ja Indrek Hargla vahel (lambist nopitud näited hetkel) aga omandab märksa tõsiseltvõetavamad mõõtmed. Eestikeelses kirjutamises on meil kõik võitjad käepärast ja hinnata. Tehtagu seda. Leitagu ka määrdemeistrid ja meeskond. Et me kirjanduslised maailmameistrid pääseksid sauna ümber sõitmisest, kus ka parimad ringiajad kiiresti kopa ette koovad.
Olgu. Kõrgtasemel tegijad on igas ilmas, ruumis ja ilmaruumis teretulnud. Indrek Hargla ja Imre Kose puhul ma usun, et need anded lendavad veel kõigi erialaste auhindade suunas ja teevad nime eeskätt endile, aga tahes-tahtmata ka Eestile. Iseasi, kas Eesti seda ära teeninud on. Herta Laipaik ja Dmitri Demjanov – nende suhtes ma nii väga kindel ei oleks, kuna mängu tulevad isiklised viitsimised ja ealised iseärasused. Oleks paarkend aastat tagasi pauer tiibade alla võimaldet, nad lennanuks, ja mitte lähedale. Täpselt sinna, kuhu soovituul viinuks. Täna on teine värk. Hargla – jaa. Kivirähk kaa. Aga eesti keelest välja tõlkijate sihipärast riiklikku koolitamist pole ju ikka veel. Kas tuleb? Loodan, et.
Miks ma loodan? Nüüd ongi hea võtta riiulilt Pullman, avada ja lahata. Nojah, tulebki võtta kolm köidet, sest seda va kolmandat pidi ootama enam kui aasta. Esimesed kaks tulivad raks-raks ja siis lasti lugejal kõik ära unustada. Eriti loll äriplaan. Kusjuures trilobiit läheb seda paremaks, mida edasi. Algus oli ju puhta pula, raske junnata. A esimese köite poole pealt hakkas vedama, õnneks oli teine kaa kohe varnast võtta. Läks juba päris-päris heaks. Ja siis tuli auk. Kui kolmas ilmus, katsetasin, kas kannatab iseseisva teosena lugeda. Mitte kottigi. Vaatasin, et algupärandite ilmumisel olid ka kõvad paariaastased vahed sees – nojah. Kirjanikule andestan mõndagi, a firmale, kes võttis tõlkida ja lugejad unarule jättis – ei iial. Kas te kujutaksite ette, et Varraku Kaerkond sõidaks Kuriilidele ja jätaks teid no, ütleme, kaheks ja pooleks aastaks uut Potterit ootama? Mkmm. Tiritamm viskab aga saltot ja ütleb, et oodake nagu Tootsi poega või Kiku kolmandat olümpiakulda – küll ta tuleb, ega ta tulemata ei jää. No okei. Tuli, lugesin, lugesin esimesi otsi ka juurde. Aga selgus? Aga mõnu? Tulivad samuti, reservatsioonidega.
Olen eestlane? Olen. Virisen? Virisen. Pullman müttab maailmade vahel, aga ei loo siin eriti palju uut. Pigem uhab hektiliselt tühjade folkloorsete märkidega, loomata veenvat tausta ega aluspõhjagi, millele toetuda. Ka tänapäevne reaalsus on läbikudumata ja kerge käega skitseeritud, see markeerimine on haledavõitu isegi veel nooremale koolieale mõeldud Rowlingu/Potteriga võrreldes. Sellise reaalsusega saaks sujuvalt hakkama iga kirjutamisanniga õnnistet sell, kes elanud viimase viiekümne aasta sees ja mõned tunnid Oxfordis veetnud. Kõige rohkem tahaks ju nimelt seda sorti ülestähendusi, mis võimaldaksid kujutella vaimusilmas veel kolm korda rohkem maailma juurde (“Kääbik” siinkohal hea näide – see kohe sundis ise kaugemaid maid ja mõtteid looma), aga Pullmani tekst kirjeldab oma parimatel lehekülgedel üksnes iseoma omailma kuidagiviisi ära. Ei enam. Kui see ongi – raamatukaant tsiteerides – “kõige nõudlikum teos “Sõrmuste Isandast” saati…”, siis on eesti kirjanikel kõvad medalilootused. Pullman on parim siis, kui ta fantaasiale voli annab. Kõnelused pantserkarudega on suurepärased.
Maailmadevaheliste läbikäikude lappimine tuli Clifford Simakil veenvamalt välja, Pullman peab auke lõikama miski kahtlase müstiliku noaga. Samas, fantaasia on see, mis loeb, ja siit tulevad ka Pullmani punktid – ja mitte vähe.
Reaalsus(t)es on ta sama õbluke kui Dan Brown, kuigi kohati võrdselt jutujoont järjeldav. Ja inimesed-tegelased-iseloomud teeb Pullman lõppude lõpuks – ja vahepeal ka vahepeal – siiski täiesti meeldejäävateks ja kirjanduse mõõtu kujudeks. Mille eest täispallid või vähemalt peaaegu. Nagu öeldud: mida edasi, seda paremaks. Ja raamatud tuleks lugeda kõik kolm järjest. Muidu kisub kamaraks kätte.
Pullman on püüdnud istuda korraga nii mitme tooli vahele, need sääljuures päälistikku asetanud, et paratamatult saab ta mõnele toolile pihta. Ja mina lugesin tegelikult kogu selle kolmetise koletise hea meelega otsast otsani läbi. Pluss natuke. Ja vaatamata eelvigisetud viginale soovitan. Lugeda. Kirjutada. Suusatada. Mida iganes. Sest vaata.
Kristina suurus on innustamises. Tema abil saavad inimesed tugevamaks – kui nad vähegi lähevad ja suusatavad ja seeläbi loodusega suhtlevad. Kirjanike suurus on seesama – kui inimesed vähegi rohkem loevad, kirjutamisest rääkimata, on juba maameeste võit. Tegijate terviseks!
P. S. Kui Pullmani triloogia oleks teos kodumaiselt romaanivõistluselt, pälviks ta ilmselt äramärkimise. Kui temast oleks esitatud vaid osake koos lubadusega hiljem juurde kirjutada, oleks kõigil palju põnevam ja esikoht kumaks. Mu arust neli pluss ehk üllatavalt hea.