Paul Rodgersi “Inimese pesakast” Kütioru maakunstirajal.zanna

Keskkonnaeetika läbivaks teemaks on olnud vaidlus antropotsentrismi ehk inimkesksuse üle. Tegemist ei ole mitte vaidlusega inimkeskse vaate pooldajate ja vastaste vahel, vaid keskkonnaeetikuid iseloomustab püüd üksteist üle trumbata selles, kes antropotsentrismi kõige mõjusamalt kummutada suudab. Inimkeskne maailmakäsitus näib olevat süüdi kõigis ökohädades. Selle järgi on loodus vaid instrument ehk inimese huvide ja vajaduste rahuldamise vahend. Loodus on lihtsalt ressurss, millel on vaid instrumentaalne väärtus. Selline arusaam põhjustavat looduse arutut tarbimist, selmet seda säästa. Inimene võib loodusega teha, mis pähe tuleb, kui see tegevus vaid rahuldab tema soove.

Mõjukaimate keskkonnaeetikute arvates tuleks säärane suhtumine ökokriisist väljumiseks kummutada. Vastumürgiks pakutakse looduse seesmise väärtuse tunnustamist. Kujutlege end viimse inimesena maailmas, palus 1973. aastal Richard Sylvan (tollal veel Richard Routley). Oletagem, et sellises olukorras on teil peas enesetapumõtted. Teie kasutuses on nupp, mille abil korraldada võimas plahvatus, mis surmab teid hetkega, ainult et hävitab ka kogu planeedi looduse. Kas on midagi, mis takistaks teid valimast just niisugust suitsiidimeetodit? Valdav osa inimestest leiab, et selline viis elust lahkumiseks ei ole lubatav. Miks? Kes seda täpselt teab, aga igal juhul on tegemist kaheldava väärtusega ettevõtmisega. Sellele intuitsioonile apelleerimises seisnebki Sylvani viimse inimese argument looduse iseväärtuse poolt. Loodusel ei saa olla ainult instrumentaalne väärtus, sest miski takistab viimsel inimesel hävitamast endaga koos kogu loodust.

Inimkeskse käsitluse alternatiiviks saab looduskeskne. Iseväärtus ei ole mitte ainult inimesel, vaid ka loodusel; nii teistel üksikolenditel, aga ka loodusel kui tervikul. Milline on selles väärtussüsteemis aga inimese positsioon? Millised on toimimisjuhised, kui looduse kaitsmine peaks nõudma inimkonnalt ohvreid? Kas ei too looduse väärtuse tõestamine kaasa järeldust, et inimese väärtus peab kahanema? Kas ei olegi inimene mitte moraalselt halb? Ta tarbib liigselt, saastab ja elab parasiidina teiste organismide arvel. Tema kurjus läheb nii kaugele, et hakkab juba iseennast hävitama. Ehk see olekski hea? Mida vähem inimesi, seda parem? Võib jääda mulje, et keskkonnaeetikud on inimvaenulikud nagu mis tahes tegelased, kellele võiks külge kleepida sildi “roheline”. Igatahes paistavad nad olevat mõnusa elu vastu. Kas ei ole nende loosungiks “Tagasi looduse juurde!” seega primitivismi? Kas ei sea nad kahtluse alla kõiki neid hüvesid, mille kaasaegne lääne ühiskond on saavutanud? Sealjuures paistavad nad olevat ka silmakirjalikud. Kui paljud neist loobuksid autost? Kellele ja milleks seda keskkonnaeetikat siis üldse vaja on?

Võidakse öelda, et ökokriisist väljatuleku küsimuses tuleks sõna anda pigem loodusteadlastele, kuna tegemist ei ole mitte moraali, vaid mõistlikkuse küsimusega. Just loodusteadlased olevat kompetentsed ütlema, mida inimesed tohivad teha ja mida mitte, kui nad tahavad liigina ellu jääda. Kuid inimkonna säilimine on asi, mille kohta loodusteadlane, erinevalt filosoofist, ei küsi. Isegi kui eeldada, et inimindiviidil on mõistlik toimida oma elu säilitades, siis inimkonna eesmärk tervikuna ei ole ometi loodusteadlaste määratleda. Juhul kui praegused inimesed soovivad eksistentsi jätkata ja seda vähemalt talutavas keskkonnas, siis võiks küll järgida loodusteadlaste näpunäiteid ja loodusressursi kulutamist piirata, kuid üksnes niipalju, et see laseks meil oma elupäevad rahulikult lõpuni veeretada. Miks peaksime aga hoidma looduse tulevastele põlvedele? Ja mis siis, kui praegustegi inimeste elupäevade hulk on neile täiesti ükskõik? Kui vabadus on väärtus, siis peaks, nii palju kui vähegi võimalik, laskma inimestel toimida nii, nagu nad just tahavad. Mis siis, kui inimesed tahavadki end hävitada? Kunagi pälvis enesetapp hukkamõistu, praegusajal kaastunnet, aga vahel isegi mõistmist. Inimesel peaks ju ometi olema õigus otsustada ise omaenda elu üle.

Küsimustele, mis puudutavad ühiskonna koostoimimist, kollektiivsete otsuste vastuvõtmist vms püüavad vastust leida filosoofid, nende seas ka keskkonnaeetikud. Kahtlemata ei ole nad vastusteni jõudnud. Lahendamaks keskkonnaeetika kõige üldisemat küsimust, kuidas looduse suhtes toimida, on abi juba sellestki, kui ollakse jõutud nende täpsustavate küsimuste sõnastamise, struktureerimise ja süstematiseerimiseni, teisisõnu, mõtlemise korrastamiseni.

Ja ikkagi, juhul kui tuleb valida inimese ja ülejäänud looduse vahel – kumma kasuks langeb siis keskkonnaeetikute vaekauss? Kui rääkida keskkonnaeetikast kui akadeemilisest distsipliinist (mitte näiteks keskkonnaaktivismist), siis selle taotlusi võib ehk võtta ka pelgalt teoreetilistena. Need eetikud ütlevad küll seda, et loodusel on mingi seletamatu iseväärtus isegi siis, kui inimene loodust ei väärtustaks, vaikivad aga täiesti sellest, millised toimimisjuhised niisuguse väärtusega kaasuvad. Siin teoretiseerib metaeetik looduse väärtuse üle, laskumata arutellu, kuidas inimene toimima peab.

Peale selle võib olla, et looduse iseväärtust postuleeriv keskkonnaeetik tahab tegelikult lihtsalt kaitset enesetapjalikult toimiva inimkonna vastu. Näiliselt üksnes antropotsentrismi vastu suunatud keskkonnaeetika on vähemalt oma algimpulsilt siiski kantud murest inimsoo kestmise pärast. Kas ei ole looduse iseväärtuse kaitseks esitatu lihtsalt üks kavalalt manipuleeriv silmamoondus publiku käitumise mõjutamiseks? Filosoofid küll teavad, et eesmärgiks on inimese elu (koguni inimese mõnus elu), kuid selle eesmärgi saavutamiseks püüavad nad inimesi veenda vastupidises – et inimese mõnusal elul pole väärtust? Võimalik, et mõni mustkunstnik on ka ise jäänud uskuma omaenda häma looduse niisugusest väärtusest, mis ei sõltu inimesest, või koguni seda, et loodus ongi väärtuslikum kui inimene. Kuidas muidu seletada seda, et üks ja sama autor samas töös muretseb nii väga inimese saatuse pärast, kuid materdab ka inimkeskset käsitlust.

Kahtlemata on suur vahe, kas väita, et loodusel on ka väärtus või et loodus on väärtuslikum kui inimene. On huvitav uurida, mida ütlevad looduse iseväärtust tunnistavad keskkonnaeetikud tõeliste dilemmade korral – kui tuleb valida kas inimese või mõne muu olendi elu? Võtame näiteks loomaõiguslase Tom Regani. Tema arvates on kõigi imetajate väärtus võrdne. Regan propageerib taimetoitlust, ei luba teha loomadega mõnda sorti katseid jne. Kas tõesti tuleks lasta loomadel elada ja inimestel, kelle elu päästmiseks oleks vaja viia läbi ravimikatseid, lasta surra? Kas juhul, kui tuleb valida inimese elu või mõne teise looma elu, ei jää üle muud kui liisku heita (kui just looma ei eelistata)? Ent oma kuulsas teoses “The Case for Animal Rights”, esitab Regan näite, kus uppumas päästepaadi vee peal hoidmiseks on tarvis üle parda visata kas üks inimene neljast või koer. Ning Regan viskaks paadist välja koera. Regan seab ikkagi inimese tähtsamale kohale loomast.

Mulle näib, et inimkeskse maailmavaate vastu argumenteerides ei ole keskkonnaeetikud tahtnud muud kui ehk lihtsalt näidata, milliste moraalsete võikuste ees oleme seni silmad kinni pigistanud. Põhivoolu keskkonnaeetika tundub võtvat inimkesksuse mõistet kitsamas tähenduses, äärmuslikuna. See kitsam tähendus võiks olla võrreldav näiteks descartes’liku arusaamaga loomadest, kelle kui tundetute masinatega ümberkäimisel ei ole mitte mingeid piiranguid. “Inimkeskse” kasutamine laiemas tähenduses ei ole aga välistatud. Ning mulle näib, et sellise laiemalt mõistetud inimkesksuse järjekindlaid kummutajaid on keskkonnaeetikute seas vähe.