Aga isegi kui riigivõim selle mure ära lahendab, jääb valitsus ikkagi piinlema keerulise probleemi kätte. Esmakordselt maailma ajaloos nõutakse Eesti valitsuselt selget vastust küsimusele: “Kumb on parem, kas Tallinn või Tartu?” Vähem kui aasta enne valimisi ei tahaks ju kumbagi pidi otsustada, aga edasi lükata seda asja ei saa, sest Brüsseli käsk on valitsusest kangem.
Laiem üldsus tunneb probleemi 2011. aasta Euroopa kultuuripealinna valimisena. Neid linnu on Euroopas nimetatud juba 1985. aastast saadik, tõsi, selle aja jooksul on protseduure mitu korda muudetud. Praeguse süsteemi järgi saab kultuuripealinnaks igal aastal kaks linna, kusjuures riigid on juba kokku lepitud. 2011. aastal on Eesti ja Soome kord. Lõplikult kinnitatakse kaks õnnelikku Euroopa organites, aga oma kandidaadi(d) peab iga riik ise välja selgitama.
Formaalselt on Eesti kultuuripealinnaks saamise võistluses kõik korras. Sügiseses esimeses voorus langesid Pärnu ja Rakvere konkurentsist välja ning 15. märtsiks peavad Tallinn ja Tartu uue taotluse esitama. Mõlemad seda kindlasti teevad. Ja hästi teevad. See asjaolu teeb aga otsustamise veel keerulisemaks.
Valitsus võiks seisukohavõtust üldse hoiduda, sest Brüsseli reeglid lubavad esitada ka kaks kandidaati. Aga see jätaks valitsusest teovõimetu mulje. Teisalt, mõlemat linna juhtivad erakonnad on ka valitsuskoalitsioonis. Tallinnas kehtib Keskerakonna ainuvõim, Tartus aga istuvad Laine Jänese linnavalitsuses kõik kolm Toompea koalitsioonipartnerit. Tartu peale kokku leppida oleks lihtsam ja igal juhul läheb tiitel omadele. On arusaadav, et ka peaminister Ansipit kisub Tartu poole. Aga Tartu nimetamisel oleks tegu tüüpilise “poliitilise otsusega”, mis ei võtaks arvesse fakte (inimeste, raha ja hoonete hulk, programm jne).
Pealegi, niikuinii valitseb nii ametnike kui ka mõlema linna programmi koostamisel nõu ja jõuga abiks olnud loomeinimeste hulgas tugev eelarvamus, et kogu vaimutöö võib tühja minna just sellesama poliitilise otsustamise tõttu. Antud juhul on kaubeldavaks lehmaks tiitel ja suhteliselt väike hulk Brüsseli raha (kultuuripealinnade eelarves on ELi toetusraha katnud 20 aasta jooksul keskmiselt 1,53% kõigist avaliku sektori kuludest. Seega, kui kultuuripealinna programm läheks linnale ja riigile kokku maksma miljard krooni, sisaldaks see ELi toetust ainult 15 miljonit krooni. See ongi põhiline, millest tuleb endale aru anda: erinevalt maateede või puhastusseadmete ehitusest peab ka vaesem maa või linn oma kultuuriprogrammiga ise hakkama saama. Ja saab see, kellel on lisaks vaimule inimesi ja raha. Kui tahes kena ja armas linnake Tartu ka ei oleks, Tallinnaga võrreldavat raha tal pole. Pealegi võiks Tartu ju endale tõe tundidel aru anda, et Tartu linna peab niikuinii kogu Eesti üleval. Jah, saades midagi vastu, näiteks tarkust ja tervist. Tartu ja Lõuna-Eesti suurim eelarve on Tartu ülikoolil ja kliinikumil, mõlemal enam-vähem sama suur kui linnal endal. Eelarve järgi on Tartus kolm iseseisvat linna, kusjuures viimase ülesandeks on toetada lihtsamaid teenuseid pakkudes peentööga ametis ülikooli ja kliinikumi.
Teine fakt, mida ei tasuks otsustamisel silmist lasta, on see, et terve Eesti annab rahvastiku poolest välja Pariisi või Londoni linnaosa mõõdu. Euroopa kultuuripealinnade idee järgi peaks tiitlist kasu saama kogu riik ja rahvus. Küsimus on tähelepanus ja kontaktide arvus. Mida suuremalt teed, seda rohkem tähelepanu: Rahvastiku poolest suudab Tallinn neli korda suuremalt ja raha poolest kaheksa korda suuremalt.
Õigupoolest on tegu lihtsa küsimusega, just sellisega, mille saaks veel nüüdki rahvahääletusele panna. Kas või sama lihtsal tasemel nagu eurolaulu valiti. Kui see ei peaks sobima, siis jääb üle anda asi loomeinimeste omavaheliseks otsustamiseks. Et kultuuripealinn sisaldab ka sporti, siis miks ei võiks poolel teel Tallinna ja Tartu vahel rahvuslikel spordialadel mõõtu võtta? Kerekamad kunstnikud maadleksid, kiduram rahvas tõmbaks köit ja linnajuhid teeksid naisekandmist. Oleks ilus, sportlik ja kultuurne ning ühtlasi pääseks valitsus suurest kimbatusest.