Kas ajalookirjutus on teadus või draama?anr? Magnus Ilmjärve raamatu ?Hääletu alistumine? ilmudes võis arvata, et ajalookirjutuse ülesandeks ongi pakkuda võimsaid tundepuhanguid. Hea ajalooraamat oleks nagu hea romaan, luulekogu, film või teatrietendus, millega kokkupuutumine vallandab indiviidis kirgi ja emotsioone tekitavad hormoonid. Kuni need pole kehas saavutanud endist tasakaalu, on indiviidil tunne, et ta puutus kokku millegi erilisega ? elamusega.
Tartu ülikooli ajalooõppejõu Olaf Mertelsmanni toimetatud Balti riikide sovetiseerimist käsitlev ingliskeelne teadusartiklite kogumik pakub oma tagasihoidlikul moel midagi muud. Uusi käsitlusviise, võrdlusi, metodoloogilisi lähenemisi, kõrvaltvaataja pilku. Seda, mida läheb vaja ajalooteadlasel, mis aga ei liiguta masside hormoone. Kogumik tugineb ettekannetele, mis peeti 2003. aasta mais Haapsalus Baltimaade sovetiseerimise teemalisel ajalookonverentsil. Kogumiku väljaandmist on toetanud Robert Boschi Fond.
Balti riikide sovetiseerimiselt kergitatakse erilisuse loori, näiteks võrdluse kaudu Kesk-Aasiaga. Marburgi ülikooli politoloogiamagistrant Timofei Agarin märgib, et NSV Liidu koloniaalpoliitika tugines Suurbritannia ja Prantsusmaa eeskujudele, mida Venemaa oli hakanud XIX sajandil järgima, viies läbi laialdase lõunasuunalise ekspansiooni Lõuna-Kaukaasias ja Kesk-Aasias (lk 112). Bostoni ülikooli politoloogiaprofessor Walter Clemens jun leiab, et Baltimaades asetleidnu oli sovetiseerimise pehmem vorm. Nii keelas Moskva Kesk-Aasia rahvastel araabia ja ladina tähestiku kasutamise. Baltikumis, aga ka Gruusias ja Armeenias traditsioonilist kirjaviisi ei keelustatud ja seda peab Clemens üheks keskseks põhjuseks, miks nendel maadel säilis tugev venevastane identiteet. Ka nõukogude võimu islami usku ja vaimulikkonda puudutavad repressioonid olid märksa karmimad kui sammud, mis astuti Baltikumis kohalike kristlike konfessioonide vastu (lk 40-41).
Vene keele sundõpetus ning püüe muuta põlisrahvaste ajaloonarratiive impeeriumikeskseks Baltikumis ei toiminud. Bremeni ülikooli ajalooõppejõud Rüdiger Ritter märgib oma artiklis, et näiteks Leedu puhul andsid nõukogude võimude ajalooalased pingutused hoopis vastupidise tulemuse. Leedulased mitte ei nihkunud Euroopast eemale, vaid hoopis silusid vana vaenu Poolaga ja identifitseerusid senisest tugevamalt Euroopaga (lk 85).
Samas ei saa loomulikult väita, nagu oleks sovetiseerimine Baltikumis täiesti läbi kukkunud. Bristoli ülikooli ajalooprofessori Geoffrey Swaini artiklit Latbüroo tegevuse kohta aastatel 1944 ? 1947 võib seetõttu pidada kogumiku võtmetähtsusega uurimuseks. Läti Riigiarhiivi materjalidele tuginedes näitab Swain, kuidas nõukogude võimuorganid suutsid üsna edukalt juurutada müüdi, mille kohaselt Baltikumis puhkes NSV Liiduga liitumise järel kodusõda, mitte rahvuslik vabadusvõitlus (lk 83).
Latbüroo loodi 1944. aasta detsembris Riias ÜK(b)P Poliitbüroo eriesindusena Läti KP juurde. Latbüroo juhtis kõigepealt okupatsioonire?iimi võitlust Läti metsavendadega, seejärel valmistas ette küüditamisi. Swaini sõnul päästis just Latbüroo Läti KP kokkuvarisemisest. Büroo peamisteks töömeetoditeks olid hoolikalt ettevalmistatud sõjalised operatsioonid ja poliitilised repressioonid. Nendesse kaasati hulgaliselt läti kommuniste, millega üritati jätta muljet, et Lätis on käimas kodusõda ning et Punaarmee ja NKVD etendavad Lätis vaid statisti osa. Latbüroos tegutsesid oma ala tõelised spetsialistid, Läti KP esimese sekretäri Jānis Kalnbērziņ?i sõnul ?seltsimehed, kellel käed ei värise?.
Pole kahtlust, et kodusõja müüti levitati ka Eestis ja Leedus (meenutagem siinkohal ka Merle Karusoo jt küüditajate-lugusid). Kuid selle edukust ei saa hinnata mitte selle põhjal, kuivõrd eestlased, lätlased ja leedulased hakkasid uskuma, et nende riigis käib kodusõda. Latbüroo meetodi edukus peitub muus. Nimelt laialt levitatud arusaamas, et vägivald, mis sakslaste taandumise järel Baltimaades aset leiab, on üks ühiskondlik pahe ja väärnähtus, mida riigiorganid üritavad välja juurida samamoodi, nagu nad võitlevad kuritegevuse, nakkushaiguste, alkoholismi ja kirjaoskamatusega. Vene ajaloolase Dmitri Smirnovi artiklist selgub, et selline käsitlus on Venemaa ajaloolaste seas siiani laialt levinud. Vene ajaloouurijatel on tänagi raske mõista, et Teise maailmasõja järel toimus Baltikumis rahvuslik vabadusvõitlus Venemaa ja venelaste vastu ning tegemist ei olnud ?ühiskondliku probleemi? või ?reaktsiooniga sovetiseerimise liialdustele? (lk 62). Teisisõnu, tegemist polnud Venemaa siseküsimusega, vaid rahvusvahelise konfliktiga.
Mitmed kogumiku artiklid pakuvad huvi metodoloogilisest aspektist. Stockholmi ülikooli ajalooprofessor Anu-Mai Kõll uurib Viljandimaa küüditajate motivatsiooni, kõrvutades seda uuringutega, mis käsitlevad holokausti läbiviijate maailmavaadet. Olaf Mertelsmann osutab nõukogude majandusstatistika usaldamatusele ja väidab, et aastatel 1944 ? 1953 ei toimunud Eestis mingit industrialiseerimist ning tööstustoodang jäi sõjaeelsele tasemele. Glenn Eric Kranking (TÜ) kirjutab okupatsioonivõimude suhtumisest eestirootslastesse, Briti ajaloolane Craig Gerrard Suurbritannia suhtumisest Balti küsimusse Teise maailmasõja ajal ja järel, Riho Altnurme (TÜ) Eesti evangeeliumi luteriusu kiriku suhetest okupatsioonivõimudega, Irēna Saleniece (Daugavpilsi ülikool) Daugavpilsi kooliõpetajatest sovetiseerimise haardes, Marie Alice L?Heureux (Kansase ülikool) stalinistlikust arhitektuurist Eestis, Cornelius Hasselblatt (Groningeni ülikool) sotsialistlikust realismist eesti kirjanduses ja Jeremy Smith (Birminghami ülikool) Nikita Hru?t?ovi 1958.-59. aasta haridusreformist Eestis ja Lätis.
Mertelsmanni ja tema kaasautorite artiklite panust Baltimaade lähiajaloo uurimisse on raske ülehinnata. Tulevased nõukogude perioodi uurijad ei saa sellest raamatust kindlasti mööda minna, vaid peavad seal väidetut arvustama ja edasi arendama ning uurimistööd metodoloogiliselt veelgi mitmekesistama.
