Aasta lõpul võib rõõmustada ka selle üle, et vähemasti ühes pika vinnaga loos riigi mõistus lõpuks koju tagasi jõudis. See, mis pidanuks juhtuma juba mõne aasta eest, Eesti Rahva Muuseumi oma maja ehitamise algus, saab sajandi jao ootamise järel teoks, sest viimaks ometi „leiti” rahastamismudel, mida ei haava välismaiste turistide liiga napp voog „kaugesse metsakülla” ligi 200 kilomeetri kaugusel Tallinnast ega ka Brüsseli bürokraatide potentsiaalne mõistmatus. Tõenäoliselt jääb ERMi hoone pika aja peale viimaseks kultuurivalla suurehituseks. Aga kui see samm kord astutud, siis pole ta tähtsus eestlastele mitte väiksem kui Armstrongi omaaegne samm kuul inimkonnale.
Teine aastat iseloomustanud kultuurielement oli koalitsioonilepinguga määratud kultuuripoliitika põhisuundade ettevalmistamine. Vaiksel podinal on see protsess edenenud ja viimaste teadete kohaselt saab ekspertkogude seisukohtade alusel kokku kirjutatud tekst just neil päevil ka avaldamisküpseks. Aga mis edasi? Oletagem, et sihtrühm jääb avaldatavaga (mis on ju kompromiss ja seega mitte kellegi üksikvaates ideaalvariant) enam-vähem rahule ning valitsus viib dokumendi parlamenti kinnitamiseks. Riigikogu käitumine on kriitilise tähtsusega. Kuna kultuuripoliitika pole poliitilise võimu prioriteet olnud juba üle kümne aasta, siis pole erilist põhjust arvata, et rahvaesinduse kompetents olgu professionaalse või rahvakultuuri üksik- ja üldküsimustes oleks ülearu kõrge. Formaalsel viisil põhisuundade heakskiitmine tähendaks ebapiisavat pühendumist. Üks päev paari eksperdi kõnega suures saalis „riiklikult tähtsa küsimusena” või ka standardmenetlus riigikogu otsuse langetamiseks ei paku rahvaesindajatele, kes pole oma senises elus juhtumisi kultuurivaldkonna subjektid olnud, piisavat süvenemisvõimalust me vaimukultuuri põhiprobleemidesse. Poleks üldse paha, kui aastaid valdavalt haridusteemadega hõivatud (sest hariduse alal on õigusloomet väga palju rohkem) riigikogu kultuurikomisjon võtaks endale rohkelt aega põhisuundade liigenduse järgi ekspertarvamuste vahetuks kuulamiseks. Veel parem aga, kui tahetakse end himuga läbi närida kõigist kultuuripoliitika suurtest dilemmadest, mille tundmiseta asjatundliku lõppotsuse langetamine niikuinii võimatu on (lähemalt Berk Vaheri analüüsis lk 4-5).
Kultuuripoliitiliste valikute tegemisel ei saa mingil juhul mööda tänavu läbi viidud siiski kultuuri kandjate täieliku ülelugemise ehk rahvaloenduse tulemustest. Ühes valitsuse tänavustest strateegilistest dokumentidest, riigiplaneeringus aastani 2030 ja edasi, suudeti küll rahvastiku koosseisu muutusi ning rändetrende ignoreerida, kultuuripoliitikas, mille rahastamine on niigi viimase kümnendi jooksul pidevas vaeslapse osas olnud, oleks topeltpatt sihitult või lootusetult investeerida, olgu siis hoonetesse või inimestesse. Iga jutt harjumuspärase muutmisest või lõpetamisest on valus, kuid ei ole elu, kus ei tuleks ette vajadust sellest, mis sind põhja viib, õigeaegselt lahti lasta, et mitte uppuda. Kultuuri küsimus seegi, kuidas need valusad jutud saaksid kõik viisakal viisil räägitud ja kirjutatud.
Rahvaloenduse statistika näitab ühemõtteliselt, et Eesti elanikkond koondub suurematesse linnadesse ja nende lähiümbrusesse. Järgmisel sügisel kerkivad kohalike valimiste eel tõenäoliselt taas üles jutud, nagu võiks järjekordse kultuuriobjekti rajamine ja ülalpidamine mõnel ääremaal (milleks on suurem osa Eesti maakondadest) peatada sealse väljarände. Petujutt, sest kultuurielus osalemine seisab inimeste ostunimekirjas kaugel tagapool esmatähtsast ehk tööelust. Iga viies maakondade püsielanik töötab väljaspool kodumaakonda, olles seega potentsiaalne kolija, olgu kodukülas kui tahes hea rahvamaja või raamatukogu. Uus aasta pakub hea võimaluse suurtest kultuuripoliitilistest väärotsustest arukate kasuks hoidumiseks. Kui töö dokumentide ja faktidega korralikult tehtud, peaks see ka kenasti korda minema. Püüdkem siis!