Istusime hiljuti poolakast sõbraga loengu vaheajal kõrvuti arvutites ja sõitsime Google Mapsi tänavavaates oma kodukoha teid mööda. Näitasin talle oma lapsepõlvekodu: kultuurimaja, kus klaverit õppisin, lähimat Selver ABCd ning põhikoolihoonet. 

Eestlasena tuleb välismaal elades tihti ette, et küsitakse: kust sa siis pärit oled? Kui vastan olenevalt küsijast, et Estoniast, Estoniest või Estlandist, tuleb ette nii imestust, segadust kui mõistvat kulmukergitust „Oh, Eesti, Riiast, jah?“. Riigiteaduste tudengite keskel Pariisis on teadlikkus tegelikult isegi päris hea: ollakse kursis pealinna, riigi väiksuse, Nõukogude tausta ning IT-valdkonna õitsenguga. Sellega tavaliselt teadmiste pagas piirdub. Järgmise viie minuti jooksul saab minust rahvasaadik, kõigi eestlaste esindaja neile välismaalastele, kes ei pruugi kunagi oma jalga Lennart Mere lennujaama tõsta või teist maarjamaalast oma elu jooksul kohata. 

Olen neil hetkil avastanud, kui keeruline on sellele küsimusele lühikest vastust anda. Kuidas edastada kogemust, mida Eestis elamine tähendab või eestlase identiteet mulle annab? Kas seda on üldse võimalik kuidagi objektiivselt teha või on kõik minu omailma peegeldus? Eestis olen harjunud rääkima lapsepõlvekodust, mainima Laagrit, mände ja bussi number 18. Pariisis ei ütle võõrale väikese riigi bussinumbrid või okaspuud aga midagi. Nii olen õppinud koostama kureeritud lühitutvustusi – verbaalseid kiluvõileibu. Mõni lahkub minu juurest teadmisega pakiautomaatidest ja rabalaugastest, teine on spetsialist kohukeste ning laulu- ja tantsupeo alal ning kolmas on tutvunud iga endast lugupidava eestlase teisipäeva kuuluva „Rahva oma kaitsega“.  

Tükike kodukohast on taas laiale maailmale jagatud ning saadiku kohustused langevad mõneks ajaks õlult.