Näiteks: „Rahvusooperi missiooniks on edendada Eesti rahvuslikku teatri- ja muusikakultuuri, propageerides ja tutvustades seda nii kodu- kui välismaal, ning teha maailma teatri- ja muusikakultuuri paremik kättesaadavaks ka Eestis”. Kas mõni rahvaesindaja seda juhtumisi ei tea? Vaevalt. Aga kuidas ka ei tahaks, seda, milliste palkadega rahvusooperis järgmisel aastal tuleb arvestada, kui palju inimesi koondada ja tegevust koomale tõmmata, teada ei saa. Raske on õigusloomes leida dokumenti, mille seletamisel formalistlik lähenemine eelarve eelnõule seesuguse täiuslikkuseni oleks lihvitud.
Tänases Sirbis on avaldatud maakonnamuuseumide vastulause neile ministeeriumist ootamatult kaela sadanud reformikavale. Eelarve on iga reformi paratamatu osa. Mõistagi pole seletuskirjas maakonnamuuseumide võimalikust liitmisest silpigi. Muuseumidel jääb raha tänavusega võrreldes vähemaks küll, aga kas eelarve on kavandatud reformimata või reformitud struktuurile, pole teada. Ja inforuum ei püsi teadmatuses tühjana, vaid täitub oletuste ja kuulujuttudega. Oletused ja kahtlused on tugevad stressiallikad.
Aga taas: otsi, palju otsid, stressikahjude kompensatsiooni rida eelarvest ei leia. Mõnes muuski kohas jääb vähese selgituse tõttu õhku küsimus, kuidas ikkagi kavatsetakse väiksemate tulude abil katta suurenevaid kulusid. Näiteks kontserdiorganisatsioonide eelarve langeb peaaegu 2006. aasta tasemele, sealhulgas personalikulud tänavusest 7,5 miljoni võrra ehk 10%. Mil moel on selle raha eest võimalik palgata ER SO juhiks Neeme Järvi ja seda kuuldavasti (sest avalikke andmeid paraku pole) Eesti uue rekordpalgaga, mis ületavat koguni Eesti Energiat juhtiva Sandor Liive 2,2 miljoni kroonist aastapalka? Või võtame teise värske „personalijuhtumi”. Esmaspäevastes teleuudistes raporteeris kultuuriminister otse Moskvast järjekordsest töövõidust.
Nimelt heast ideest palgata Vene teatrit Tallinnas juhatama tundud vene näitleja Oleg Tabakov. Nagu olen Sirbis varemgi kirjutanud, on Vene teater Eestis kalleim ülal pidada. Iga teatrikülastust seal doteeritakse suurema summaga kui isegi kallis ooperiteatris. Vähe sellest. Iga natukese aja tagant kipub teatris midagi „juhtuma”, mistõttu on lisaraha taotletud ja saadud isegi valitsuse reservfondist. Vaevalt et üks laisk ja kuulus Tabakov aastas Neeme Järvist palju vähem maksma läheks. Aga eelarves pole jälle näha, kust sellise üllatuskulu katteks raha võetakse. Eks poliitikuid tabab valimiste eel ikka kõrgendatud vajadus head teha, sooritada läbimurdeid ning jäädvustada end ajalukku, kuid on vaks vahet, kas neist ihadest tõukuvaid lubadusi antakse majandusliku tõusu või kitsikuse aegadel.
Praegu jälgitakse ka kultuurisektoris naabrite ja kolleegide eelarvet kahekordse tähelepanuga. Vene teatri ohjeldamatu finantspillerkaar on aastaid olnud kaugele näha. Ka uue aasta eelarve eelnõus torkab Vene teater silma ainsa teatrina, mille eelarve kenasti kasvab ja seda koguni 7,2%. Võrdluseks: Eesti Draamateatri toetussumma väheneb 5,21%, Rakvere teatril 5,11% ning Ugalal 9%. Vähe sellest, ka suurima investeeringu renoveerimiseks saab just Vene teater (1,4 miljonit). Ühtegi loogilist seletust selle hääbuva asutuse kuldamisele ei ole, peale seose kultuuriministri kandideerimisega rohke venekeelse elanikkonnaga Põhja-Tallinnas. Kui nii, siis on tegu küll üsna halvamaitselise ostutehinguga, mis pealegi häältesajuks ka ei pöördu. Vastulauseks eelöeldule võib tuua, et ühe aasta võrdlus annab moonutatud pildi.
Veel heledama ebaõiglusena aga hakkab Vene teater kui indikaatorlamp särama, kui võtame võrdlusaastaks buumi tipu eelse 2006. aasta. Võrdluses 2006/2010 näitab Vene teatri eelarve kasvu 1,76 korda! Kui järgmise aasta toetussummast aga laenu tagasimakse maha arvata, jääb ikka alles kasv 1,22 korda. Nad võivad seal iga päev šampust juua – rahvusraamatukogu eelarve moodustab järgmisel aastal 2006. aasta tasemest 94%, rahvaraamatukogude raha aga koguni ainult 85%. Eelöeldu valguses aga on uhke ja rahustav lugeda riigieelarve seletuskirjast (minu rõhutusega), et „kultuuriministeeriumi missiooniks on aidata kaasa eesti rahvusliku identiteedi säilimisele läbi eesti kunsti ja kultuuriväärtuste ning spordi väärtustamise, säilitamise, arendamise, teadvustamise ja levitamise nii Eestimaal kui ka väljaspool, toetada nii professionaalset kui huvitegevust loovuse ja spordi vallas”.