Tõsi, kuldsel Rootsi ajal sai alguse eestikeelne kirjakultuur ja haridus, Käsu Hans – Puhja köster ja koolmeister, esimesi eestlasest luuletajaid – veetis XVII sajandi lõpu küll arvatavasti Tartu lähistel rootslase Forseliuse gümnaasiumis, kuid pole sellegipoolest Rootsi kuningat elu sees näinud. Küll võis ta kohata tsaar Peeter I, kes aastatel 1704–1708 Rootsi trooni poolt hooletusse jäetud Tartu maatasa pommitas ja linnasaksad Siberisse küüditas, eks ikka selleks, et oma Rootsi rivaalile ära teha. Sõjaka lapseohtu Karl XII (krooniti 15-aastasena Rootsi kuningaks) ja temast veel nooremana troonile saanud Peeter I jaoks oli uusaegse Liivimaa intellektuaalne ja majanduslik keskus Tartu vaid üks liivakindlus ühisel suurel mänguväljakul. Ingomar Vihmari lavastatud „Käsu Hansu ajalootunni” tegevus toimubki liivakastis, milles ehitatakse linnu, et nad siis jälle hooletu jalahoobiga pinnasesse tampida. Minajutustaja, vana Käsu Hans (Sulev Teppart), ei ole tavapärane köster, vaid ettenägija, ajarändur, või nagu etenduse järel muljetati, šamaan, meelerändur, kes minevikku teiseks mõelda püüdes olevikuhädadele leevendust otsib. Leevendus jääb aga leidmata.
Käsu Hansu lugu sarnaneb antiiktragöödia kangelase omaga, tema külaskäigud maailma vägevate juurde, erakordsed võimed ei muuda ettekuulutatud Tartu linna hävimist olematuks, venelase käest jalaga tagumikku saab too eestlane etenduse lõpuks ikkagi, olgu nii ettenägelik või tark kui tahes. Mine tea, keskendunuks Hans minevikus kondamise asemel olevale, ehk oleks ka asjad teisiti kujunenud, aga selle tõeni jõuab Hans liiga hilja. Kivastiku Käsu Hansul jääb kuninga käsk täitmata. Kuningas käsib tal rahvast sisemiselt harida, temale aga ei anna maad laastav sõda võimalustki tegeleda muu kui välise – nii aja- kui kohavälisega – ja üritada ajarännakute abil olevikku muuta. Missioon luhtub. Nii haridustegelase kui šamaanina on Hans luuser, ühtviisi veidrik, võõras nii valitsejate kui ka maarahva jaoks.
Kivastiku Käsu Hansu kujutus langeb põhijoontes kokku Friedebert Tuglase omaga. Tuglas alustas 1942. aastal Käsu Hansu elu ja olu kajastavat romaani, keeruliste aegade tõttu aga piirdus fragmentaarse novellilaadse kirjutisega, milles ometi mõned tegelaskuju hoiakud selgelt välja kujundatud. Valgustajana tunneb ka Tuglase Käsu Hans end ebaõnnestujana, sest eestlane ei taha õpetust võtta ega tunne vajadust end harida: „Nõnda pidin mina toona taas Juntri Triinu uut last ristimas käima. Seal oli tal neid juba terve saun täis, igaüks ise rahvast ja isesuguse näoga – justkui Paabeli torni ehitajad koos! Ja kui mina nüüd tema peale põrutasin, et kellega see siis jälle –, siis ütles tema, et selles olevat puha venelased süüdi. Aga ikka on tal süüdi kas roots, sakslane või moskulane, kuid tema ise mitte kunagi.”1
Muidugi on raske mitte süüdistada neid, kes su kodu hävitavad ja Kivastik ei jäta küünalt vaka alla: venelased on näidendis sovetlikud hunnid, barbarid, keda tandemina valitsevad idioodist vale-Peeter (Tiit Sukk) ja tema pirukamüüjast nõunik Menšikov (Janek Joost). „Kumb meist on tsaar?” küsib vale-Peeter Menšikovilt. Kõlab aktuaalselt, mis? Vihmar värvib puust tehtu ka punaseks, puhub pilli lõhki: nii vale-Peeter kui Menšikov on laval platnoilikud, grotesksed kui tsirkusetolad, Peetri ja Ivani südametut ema, keda kavalehel nimetatakse miskipärast Mustaks Kuningannaks (Ragne Pekarevi vaatamist väärivas esituses), saadab laval karukostüümis näitleja. Tahes-tahtmata hakkad aimama lavastaja eneseiroonilist muiet eestlase stereotüüpse ja veidi hüsteerilise venelasekäsitluse üle. Samas ei saa ka Kivastikku pidada paadunud venevihkajaks. Tsarinna käsib heasüdamlikul, venelase hingesuurust kehastaval bojaar Volkil oma troonipärijast poja – päris-Peetri – vilepill mürgitada, et tema vend Ivan saaks trooni üle võtta. Põhjuseks on esteedist Peetri liigne muusikaarmastus, mistõttu temast ei tulevat sõdurit ega tsaari. Kui vilepill mürgitatud, kõhkleb troonipärija, kas mängida või mitte. „Miks ma ei kuule muusikat?” küsib kannatamatu tsaaritar. Peeter mängib emale pilliloo ja sureb. Sellest stseenist õhkub autori empaatiat Vene ühiskonnaga toimuva suhtes. Ei saa süüdistada muusikut (vene rahvast) halvas muusikas, kui vilepill on valitseva režiimi poolt mürgitatud.
Ega rootslasigi idealiseerita. Ain Lutsepa Karl XI ei paista „töövärk” suurt huvitavat, kuningas on vana ja väsinud, valitsemise asemel eelistaks ta argisema elu mõnusid nautida. Noor sõjakas Karl XII on aga vastandina liigagi hasartselt maailmapoliitikat ajamas, jättes nõbu Augustiga Poolas maid jagades Tartu linna kaitseta. Tuglase Käsu Hansu tõdemus võtab loo moraali kenasti kokku: „Ei too head aega sellele rahvale ükski võõras, ei roots, saks ega moskulane, vaid üksnes tema ise, nii palju kui tema jõuab.”2
Nii Kivastiku Käsu Hansu tulutu tõmblemine kui ka Tuglase tegelaskuju skeptilised mõlgutused toovad esile ühe eestluse omaduse – välispidisuse. Eestlust on ikka väline surve, surutis kääritanud, tegemist on väljast vormitud ja välispidiseks kasutamiseks mõeldud ainega. Kui punn pudelikaelalt läinud, surve haihtunud, kaob sellega koos ka tihedus eestluse mõtestatusest. Tõepoolest, mis jääb meie rahvustundest järele, kui sealt ära võtta muistne vabadusvõitlus, mitmesaja-aastane orjaöö, erinevad okupatsioonid? Tung püsida? Kesta iseseisva riigina seekord kauem kui 20 aastat? Kas sellest piisab? Ka viimase aja kogemus näitab, et eestlased võtavad jalad kõhu alt välja, kui on vaja olla kellegi vastu (Tammsaare pargis ei lauldud Ilvese poolt, vaid Rüütli vastu, nii nagu eurovalimistel ei hääletatud Tarandi poolt, vaid poliitfarmide vastu). Kivastik kirjutas näidendi lavastamiseks Eesti jaoks murdelisel 2004. aastal, mil Tartu hävitamise kordumise võimalus Euroopa Liidu ja NATOga ühinemisega ennenägematult väikeseks muudeti. Raskus on õlgadelt läinud, jätaks selle mineviku sobramise ja hakkaks õige elama, ütleb ajalooõpetaja Käsu Hans. Ajameres sumpamisest tüdinenuna plaanib ta tuleviku kuulutamise asemel hakata sinna viivat raudteed rajama. Väärt algatus, plakatlikult esitatud, aga järgimist vajav ettepanek. On täiesti loomulik, et identiteediotsinguil minevikku pöördutakse, sest ajalugu tuleb tunda, õigemini küll kaitsta mittetundmise eest, ent ka siin tuleb piiri pidada.
Gustav Naani tegelaskuju arutleb Draamateatris etenduvas Merle Karusoo lavastuses „Sigma Tau-C705” umbes nii: „Eesti on metastabiilne moodustis. Nagu lõngakera trepiastme peal. Piisab väikesest tõmbetuulest ja ta veereb trepist alla.” Sellistes oludes on ehk loomulik, et lõngakera eneseteadvus peegeldab suuresti tõmbetuuli, millest tema püsimine sõltub. Ja eks asjad elus käivadki pika vinnaga. Sellegipoolest ei saa püsida lõputult vaid kellegi kiuste, sest nii on minapilt kinni ohvrimentaliteedis, pime maailma arengute suhtes. Ka Vihmari lavastusele tuleks enne vaatamist lisada välispidise tarvitamise soovitus. Groteskne, pullitegemisele, pealispindsele lõbususele suunatud mängulaad mõjub mõnel juhul lati alt läbijooksmisena (nii tugev näitlejakoosseis võimaldanuks mitmeplaanilisemat lavastust), aga õnneks on grotesk suunatud, teadlik ja taotluslik, ei mõju juhuslikuna ka siis, kui naljad lamedaks muutuvad. Lavastajapoolne pealispindne, välispidine lähenemine tundub olevat metoodiline ja põhjendatud. Rohmakus ja julgus, millega Kivastik ajaloolise ainese ja Käsu Hansu karakteriga ümber käib, mõjuks toorutsemisena, kui seda ei õilistaks Vihmari metoodiline maitsetus ja näitlejate tasemel mäng.
Ajaloolist tõde, ülendavat kunstielamust, peenelt nikerdatud kunstkäsitööd Viinistust otsida ei maksa. Vihmar on läinud (nagu tema puhul sagedasti) suure riski peale, materjalile on lähenetud mootorsaega ja see on tõdemus, mitte etteheide. Maret Kukkuri anakronistli
k lavakujundus (liivakasti keskel asetseb 1960ndate stiilis diivan, Rootsi kuninga trooniks on jalgupidi liivahunnikusse torgatud viltune taburet, jalgrattad ja auto sõiduvahendina) on vaimukas ja kooskõlas Käsu Hansu ajarännuteemaga ning tekstiliste vihjetega tänapäevale. Lavastuses on selgelt tajutav ideeline ja vormiline tervik, veidi nihestab seda tervikut kolm korda esitatav hambapesustseen. Ema küsib voodisse pugenud Hansult, kas too ikka korralikult hambaid pesi. Hans valetab, et pesi, talle ei meeldi hambapesu… Lõpuks, kui ema lapse hambaussidega ära hirmutab, asub Hans paaniliselt hambaid pesema.
Sellele stseenile võib leida erinevaid tähendusi: Hans kardab vett („Meri on meile alati ainult häda toonud,” seletab vana Hans iseenda nooremale versioonile), eestlane sai kultuurseks, harituks mitte loomusunnist, vaid hirmutamise peale, ajalugu kordub nagu igaõhtune hambapesugi jne, ometigi tundub selle stseeni identne kordamine veidi punnitatud osutamisena tühjusesse. Ain Lutsepp suutis esietendusel külmale lakkamatule vihmasajule vaatamata mõjuda ühtaegu soojendavalt muheda ja keskendununa nii Rootsi kuninga kui kalamehe rollis. Sulev Tepparti suviseid Viinistu-rolle jälgides tekib igatsus näha teda laval mitmekülgsemalt.
Tihedamalt sooviks näha ka Janek Joosti, kelle puhul on alati silma torganud, et näitleja teeb endaga tööd, rollid on läbitöötatud, vahendeid kasutatakse teadlikult ja mõõdutundeliselt. Ragne Pekarevis on teatud varaküps naiselik sügavus, mille eri kihistused äärmuslikult vastandlikes Hansu ema ja tsaarinna rollides erutavalt avanevad. Küpsemise märke näitab ka Markus Luige mäng, tema varasematest rollidest on kriipima jäänud kärsitus, otsivus, nurgelisus, mida noore Käsu Hansu puhul enam ei märka. Viimase lõigu pühendan Käsu Hansu õpilaste osi täitnud Lauri Mäesepale (Tõemeel) ja Ringo Ramulile (Õnneleid), Jane Napile (Silmatera) ning Laura Maria Mäitsile (Päikesekild). Rakvere kooliõpilased ei jäänud professionaalidele millegi poolest alla: nende mängu iseloomustas hingestatus, väljapeetus, orgaanilisus, selles polnud vähimatki vääratust. Nagu neist haritud noortest näha, ei olnud Käsu Hansu pingutused asjatud ning see on ehk isegi kõige olulisem ja rõõmustavam teadmine, mida etenduselt kaasa võtta.
1 Friedebert Tuglas. Käsu Hansu noorus. – Neli novelli. Loomingu Raamatukogu 1/2 1966, lk 116.
2 Tuglas, Friedebert. Käsu Hansu noorus. – Neli novelli. Loomingu Raamatukogu 1/2 1966, lk 125.