Tiit Palu ütles enne Pärnu Endla pealavastaja kohalt lahkumist intervjuus Sirbile, et praegused repertuaariteatrid peavad muutuma väiksemaks ja paindlikumaks, nendest peavad saama produktsioonikeskused. Kas asjade selline käik aitaks väiketeatrite seisu parandada?
Kindlasti võiksid repertuaariteatrite majad olla palju avatumad. Totter, kui mõnes väikelinnas on teatrimaja, mida kasutab ainult üks trupp ega lase kedagi võõrast ligi. Vaba Lava tänavuse hooaja kuraator Oleg Lojevski Venemaalt ütles tabavalt: teatrimajadest on saanud väikesed mugavad kindlused ning neid, kes üht või teist kindlust ründavad või kaitsevad, seob vaid see kindlus. Meie väikesele riigile on see liigne luksus.
Repertuaariteatrid on vaieldamatult vajalikud, kuid nende olemasolu õigustus on ikkagi tugev karismaatiline juht, kes oskab teatriga edasi minna ja teab, kuhupoole rühkida. Kui sellist juhti pole, on niisugune juhtimissüsteem küsitav. Repertuaariteatri kunstilisel juhil on väga suur vastutus, tema langetab kõik otsused. Praegu tundub aga, et nii väikeses riigis nagu Eesti pole võimalik leida kümmekonnale suurele teatrile väärt kunstilist juhti. Muidugi on meil ka repertuaariteatreid, kus tehakse huvitavat ja elusat teatrit.
Millised on praegu väiketeatrite ja vabatruppide põletavamad probleemid?
Kõige põletavam probleem on see, et väiketeatritel, vabatruppidel ja vabakutselistel näitlejatel on väga raske teatrit teha, sest keegi neid kuskil ei oota, süsteem ei toeta neid. Näitlejate liidul on umbkaudu 500 liiget, kellest üle 200 ehk ligi pool on vabakutselised, teatripoliitikast aga võib välja lugeda, et kui sa pole teatris palgal, siis sa ei olegi oluline. Ometi on vabakutseliste hulgas palju väärt ja lugupeetud näitlejaid. Võib-olla nad lihtsalt ei sobi repertuaariteatrisse või konkreetsele teatrijuhile ning tahavad ennast muul moel väljendada, olla vabad? Enamik repertuaariteatrite kunstilisi juhte ei taha kutsuda välislavastajaid, sest see viiks rutiinist välja ja teeks elu keeruliseks või võiks tõsta nad ise halba võrdlusse, mistõttu juhtubki see, et näitlejad töötavad aastakümneid vaid väikese ringi lavastajatega, kelle lavastamislaadi teavad nad juba peast. Kunstilisi üllatusi sünnib nii harva. Julgemad näitlejad suudavad langetada otsuse ja murda sellest ringist välja, aga ka seal, väljaspool suuri teatreid, võiks tunneli lõpust paista mingisugunegi valgus.
Kui sellest ringist välja astunud armastavad teatrit ja tahavad teatritegemist jätkata, siis tuleb neil arvestada, et edaspidi on nad sunnitud tegema kõike ise. R.A.A.A.Mi puhul on lihtsam: mina ei pea õhtul lavale minema ega ka lavastama, saan keskenduda administratiivsele ja tehnilisele tööle. Eriti keeruline on aga nendel, kes päeval valmistavad etendust ette ja õhtul peavad näitlejana ise ka mängima. Kultuurkapitalilt saadakse küll pisut rahalist toetust, aga see moodustab lavastuse kogu eelarvest vaid ühe kümnendiku või paremal juhul veerandi – nii peavadki väiketeatrite tegijad närvitsema ja lootma piletitulule. Raha kulub nii prooviruumide rendile kui ka etenduste andmiseks, turundusele-reklaamile ja paljule muule. Publik aga ei küsi, kas oled kulutanud lavastuse väljatoomisele ühe või miljon eurot, oodatakse ju ikka elamust. Nii siis ongi need trupid sageli haprad ja nõrgad ja tekitavad küsimusi.
Eestis tegutseb praegu umbes 30 professionaalset väiketeatrit. Nende seas on selliseidki, mille puhul tekib õigustatud kahtlus, et mõnes teises teatris sealsed näitlejad-lavastajad ilmselt tööd ei saaks. Kas võib sellest järeldada, et Eestis koolitatakse liiga palju näitlejaid?
Kui vaadata Eesti teatrilavadele, siis põhiliselt seal ju vaid noored ongi. Praeguses teatris on vanem põlvkond pigem jalus, neid eriti ei kasutata. Minu arvates on see keskpärase režissuuri märk. Eks noored on teatris alati vajalikud, kuid ka kogemus ja selle edasiandmine on tähtis. Ma ei arva, et meil on teatrikoole liiga palju, teine küsimus, kas meil jätkub väärt õpetajaid. Aga ega teatrikoolis õppimine tähenda tingimata seda, et pead minema teatrisse tööle, see kool võib anda ka lihtsalt aluspõhja, millelt elus edasi minna. Pigem tuleb põhjusi otsida vildakast teatrisüsteemist.
Kuidas ja millisel määral aitab neid probleeme leevendada Vaba Lava teatrimaja?
Olukorras, kui praegu ei ole väiketeatritel ja vabatruppidel üldse midagi, annab Vaba Lava keskus juurde väga palju uusi võimalusi: saalid ja prooviruum, tehniline ja administratiivne tugi, turundusabi jms. Plaanime ka ühist dekoratsiooni- ja rekvisiidiladu. Näiteks R.A.A.A.M on 13 aastaga toonud välja umbkaudu 35 lavastust, tohutult palju on mööda ilma laiali seal kasutatud dekoratsioone ja rekvisiite. Oleks suur raiskamine kõik nii jättagi, parem kogume need kokku ja saame seda vajadusel kõik ühiselt kasutada.
Teine oluline tahk on organiseerumine: ühiselt oleme märksa rohkem pildil. Kui see keskus on paari aastaga korralikult käima läinud, tekib selle toel loodetavasti väiketeatreid juurdegi, üldine teatripilt seeläbi aga üksnes rikastub. Tähtis on seegi, et teatriinimesed, kes ei kuulu ühtegi teatrisse, saaksid tulla, istuda kas või kohvikus ja tunda, et kuskil on nad oodatud.
Vaba Lava annab ka rahvusvaheliseks tegevuseks hoopis suuremad võimalused, sest kui on olemas keskus, siis ollakse palju tõsiseltvõetavam partner. Üksinda jäävad väiketeatrid tihtipeale mitmesugustest rahvusvahelistest ettevõtmistest eemale, ehkki nad oleksid täiesti võimelised kaasa lööma. Vaba Lava abiga saab kutsuda Eestisse välismaiseid teatraale ja tuua vaatamiseks lavastusi, korraldada õpikodasid ja meistriklasse – kõike seda on ühiselt hulka lihtsam koordineerida. Eesti teatris suheldakse väga vähe publikuga, meil on harva selliseid arutelusid, kui pärast etendust tuleb lavastaja või teatrikriitik publiku ette ning ühiselt lahatakse nähtud lavastust. Näiteks Venemaal korraldatakse palju selliseid kohtumisi.
Vaba Lava on avatud kõigile ideedele ja aitab jõudu mööda neid teoks teha, annab võimaluse läheneda Eesti teatrile veidi teiselt ja avaramalt positsioonilt. Kindlasti ei ole Vaba Lava Eesti teatrisüsteemi lõhkuv organisatsioon, eesmärk on ikka täiendada, mitmekesistada ja rikastada siinset teatripilti.
Vaba Lava on efektiivseim ja odavaim võimalus teha professionaalset teatrit. Isegi ideaalis, milline võiks Vaba Lava kunagi olla, ei vaja see rohkem toetust, kui veerand praegusest ühe suure teatri toetusest.
Lavastaja ja erateatri juht Roman Baskin ütles Vaba Lava avapressikonverentsi videopöördumises: tema näeb ühe murekohana seda, et erateatreid ja vabatruppe on nii palju, et mängima mahutakse uude majja harva. Kas see võib tekitada hõõrumist?
Kindlasti ei kata Vaba Lava kõiki väiketeatrite vajadusi. Kui võtta aluseks põhiprogramm, kuhu aastas mahub kümmekond lavastust, siis tõepoolest on väiketeatreid kolm korda rohkem ja keskuse tulekuga tekib neid kindlasti juurdegi. Põhiprogrammi koostamisel otsustasime kasutada kuraatorite abi: üks on Eestist ja teine välismaalt. Väliskuraatori kaasamine annab lisaks võimaluse, et valikusse pääsenud lavastustele avanevad ka välisfestivalide uksed. Minu arust on äärmiselt oluline, et meie lavastused jõuaksid ka Eestist välja. Väiketeatritel on üksinda raske sinna pääseda ja rahvusvaheliselt ükshaaval endale reklaami teha on täiesti võimatu.
Vaba L
ava põhiprogramm moodustab kogu tegevusest siiski vaid kolmandiku. Olemas on ka kõrvalprogramm, kus mängitakse varasemate aastate lavastusi – ka siin tuleb Vaba Lava appi nii ruumide, tehnika kui ka turundusega. Lisaks noortele eksperimentaalprogramm. Kindlasti on Roman Baskinil mingis mõttes õigus, kuid Vaba Lava tulek annab võimalusi ja vabadust siiski juurde, mitte ei võta seda ära.
Väiketeatrid jäävad ka edaspidi suures osas tegutsema väljaspool Vaba Lava keskust, neil on lihtsalt üks võimalus rohkem. Kui lavastus pääseb Vaba Lava põhiprogrammi, siis mängitakse seda pärast esietendust viis kuni seitse korda. Kui loomenõukogu otsustab, et see on lavastus, mida võiks veel mängida, jõuab see kõrvalprogrammi kaudu uuesti lavale ning seda mängitakse veel viis korda. Hooaja lõpus kavatseme korraldada põhiprogrammi lavastustest showcase’i, nii lisandub veel mängukord. Väiketeatritele on 10–15 etendust küllaltki palju, pealegi saab ju lavastust mängida ka mujal Eestis ja välismaalgi.
Kas Vaba Lava laadset etenduskunstide keskust oleks vaja ka väljapoole Tallinna?
Tartus ja Narvas oleks sellist avatud maja kindlasti vaja. 70000 elanikuga Narvas pole praegu ühtegi korralikku teatrisaali. On vaid üks saal, kus töötab teater Ilmarine, aga see on tehniliselt vilets ning seal on külm, publik vaatab etendusi, jope seljas. Sellist saali ei oleks vaja mitte ainult kohaliku teatri tegemiseks või väiketeatrite külalisetendusteks, ka suured teatriks saaksid seal etendusi anda. Nii suures linnas nagu Narva on tähtis, et linnaelanikel on korralik koht, kus teatrietendusi vaadata. Peterburigi ei ole Narvast kaugel, saali olemasolu korral õnnestuks teha rahvusvahelist koostööd. Kui 25 aastat tagasi tudengitena olime Narvas korraldamas teatrifestivali, oli seal kolm-neli korralikku teatrisaali ja truppi.
R.A.A.A.M on Vaba Lava asutajaliige. Kas see seisus annab uue teatrimaja kasutamisel eelise?
Kindlasti pole R.A.A.A.Mil seda illusiooni, et nüüd saab seal lõpmatuseni oma etendusi anda. Teeme aastas põhiprogrammi ühe taotluse ning esitame kõrvalprogrammi tarvis loomenõukogule oma vanu lavastusi, ent kord on täpselt samasugune nagu kõigil teistel, kedagi ei eelistata. R.A.A.A.Mi põhitegevus jääb ikkagi endiselt väljapoole seda maja, ilmselt jätkub ka suvine etenduste andmine. Eesti suveteatri rohkus – peaaegu iga põõsa taga tehakse ju suvel teatrit – näitab, et Vaba Lava majal on potentsiaali täituda sisuga. Miks tehakse suvel rohkesti teatrit? Peamine põhjus pole see, et suvel on suurte teatrite näitlejad puhkusel ning saavad lavastustes kaasa teha: näiteks R.A.A.A.M on viimastel aastatel kasutanud 80–90% vabakutselisi näitlejaid, kes saavad niigi seada oma plaane vastavalt vajadusele. Peamine põhjus on ikka see, et suvel on lihtsam leida mängukohti, teatrit saab teha ükskõik kus, talvel aga tuleb maksta kõrget saaliüüri.
Milline oli R.A.A.A.Mile teatriaasta 2012?
Aastatega on nii, et kohe pärast nende lõppu on raske öelda, kas oli hea või kehv aasta. Võib-olla alles viie aasta pärast saab anda mingi hinnangu, rääkida konkreetsest aastast täpsemalt ja ilma emotsioonideta. Kunagi arvasin, et näiteks 2010. aasta ei olnud kõige parem, kuid nüüd, mitu aastat hiljem, olen hoopis teisel arvamusel: esimest korda kasutasime siis välislavastajat, Homayun Ghanizadeh tõi lavale „Antigone”, ning üldse oli suurte muutuste aasta, algus pandi ka sihtasutusele Vaba Lava.
2012. aastal mängis R.A.A.A.M 11 lavastust, andsime nendega 110 etendust, kusjuures esinesime seitsmes riigis ja mängisime välismaal 31 etendust. Seega oli hea aasta, olen kogu aeg pidanud tähtsaks, et R.A.A.A.Mi lavastused jõuaksid väljapoole Eestit, ja tänavu realiseerus see soov kuhjaga. Lõppenud aastasse jäi emotsionaalselt põnev Iraani gastroll, andsime „Antigonega” Teheranis 19 etendust. Olla kolm nädalat keset pärsia kultuuri, kogeda taas enam-vähem seda aega, mis meil oli 1980. aastate algupoolel, oodata esinemiskeelu tühistamist – kõik see andis tohutu kogemuse, mida trupi liikmed mäletavad ilmselt elu lõpuni. Pärast Islamirevolutsiooni olime, muide, esimene välistrupp, kes andis Iraanis väljaspool festivale, täiesti oma riisikol, etendusi. Moskvas teatrifestivalil „Kuldne mask” mängisime „Tühermaad” ning Indias Delhi rahvusvahelisel kunstide festivalil lavastust „Kuningas sureb”. Seda kõike on korraldanud teatri üks palgaline töötaja.
Kas R.A.A.A.Mist saab kunagi oma maja ja püsitrupiga teater või jäädakse ka edaspidi projektiteatriks?
Ei, seda kindlasti ei juhtu, R.A.A.A.M säilitab oma värskuse ikkagi vaid projektiteatrina, meil ei ole mingit ambitsiooni luua püsitruppi. Muidugi on ring näitlejaid, keda me oma lavastustes rohkem kasutame, aga see on seotud pigem sellega, et me teame, nad on valmis katsumusteks, mis võivad ees oodata. Kui tuleb välislavastaja, täiesti võõras inimene, siis kindlasti pole see rutiinne tööprotsess. Enamik näitlejaid pole selleks valmis.
R.A.A.A.M jätkab rahvusvahelist suunda, igal aastal tahan kutsuda vähemalt ühe huvitava välislavastaja. Eesti teatris valitseb praegu väärt lavastajate põud, mistõttu konkurentsi huvides on välislavastajad siinses teatriruumis vajalikud, aga, mis veel tähtsam, meie noori lavastajaid tuleb saata ka välismaale õppima. Seda suunda kavatsen edasi ajada, korraldada meistriklasse ja ärgitada noori osalema rahvusvahelistes lavastustes. Samuti jätkab R.A.A.A.M eesti dramaturgial põhinevate lavastuste rida. Eesti dramaturgial läheb praegu küll hästi – eks sellepärast saigi mõned aastad tagasi muudetud R.A.A.A.Mi fookust –, aga ikkagi on Eesti kultuuriloos veel palju auke, mida tasub uurida, jätkuks vaid kirjutajaid.
Väiketeatrid on mobiilsed, see on nende eelis: kui tuleb idee, siis on võimalik poole aastaga see ellu viia. Eeliseks on muidugi ka värskus: iga kord on trupil erisugune koosseis ja tekib täiesti uus sünergia. Maailm on valla ja seal toimub palju põnevat, see annabki jõudu edasi tegutseda.