62. Cannes ’i rahvusvahelise filmifestivali auhinnad

Kuldne Palmioks ehk Palme d’Or: „Valge pael”, režissöör Michael Haneke (Austria).

Žürii grand prix: „Prohvet”, režissöör Jacques Audiard (Prantsusmaa).

Žürii eripreemia, ex aequo: „Kalatiik” (režissöör Andrea Arnold, Suurbritannia) ja „Janu” (režissöör Park Chan-Wook, Lõuna-Korea).

Parima režii auhind: Brilliante Mendoza „Kinatay” (Filipiinid).

Parima käsikirja auhind: Feng Mai, režissöör Lou Ye filmile „Kevadpalavik” (Hiina).

Parima naisosatäitja auhind: Charlotte Gainsborough, Lars von Trieri filmis „Antikristus” (Taani).

Parima meesosatäitja auhind: Christoph Waltz, Quentin Tarantino filmis „Vääritud tõprad” (USA).

62. Cannes’i filmifestivali elutööauhind: prantsuse režissöör Alain Resnais ja tema film „Metsrohi” programmis „Vaatenurk”.

Parima lühifilmi Kuldne Palmioks: „Areen” (režissöör João Salavazia, Portugal).

Kuldne Kaamera parimale debüütfilmile: „Simson ja Delilah” (režissöör Warvick Thornton, Austraalia, linastus programmis „Vaatenurk”.)

Programmi „Vaatenurk” („Un Certain Regard”) peaauhind: „Koerakihvad” (Yorgos Lanthimos, Kreeka).  

***        

Alustan hoopis teisest servast, lühifilmidest. Kahel põhjusel. Esiteks oli Cannes’i võistluskavas lätlanna Laila Pakalniņa lühifilm „Vaikus” – ikkagi lähinaabrite saavutus, Pakalniņa pealegi mitu filmi koos eestlastega teinud ja „Vaikusegi” juures oli eesti monteerija käsi mängus. Laila Pakalniņale oli see juba kolmas kord näidata oma töid festivali ametlikus programmis (programme officielle).  Teiseks, eestlaste filmid on olnud samas valikus ainult kahel korral, tunamullu „Vaatenurgas” Kadri Kõusaare lärmi tekitanud debüüt „Magnus” ja 20 aastat tagasi oli lühifilmide võistluskavas Rao Heidmetsa „Papa Carlo teater”, tookord veel NSV Liidu esindusfilmina. (Peeter Simmi visiit Cannes’i mängufilmiga “Inimene, keda polnud” toimus 1990. aastal erikava „Directors’ Fortnight” raames. See ei kuulu ametlikku programmi ja kirja läks see  samuti kui mitte Eesti film.)

Ikkagi huvitav vaadata, kuidas teistel hästi läheb. Lühifilmide pressilinastusel Buñueli kinos oli vaevalt 30 inimest, ei mingit trügimist, ajakirjanike huvi lühifilmide võistluskava vastu oli eelmiste aastatega võrreldes veelgi jahtunud. „Vaikus” on 14minutine klaustrofoobiline absurdifilm sellest, kuidas muuseumitädi kunstigaleriis püüab meeleheitlikult (pidevalt kaadri tagant „kuss!” sisistades) „kliente”, kelle hulgas on ka üks koer, korrale kutsuda. Keegi jääb kuskil ruumis piltide vahele kinni …, keegi teeb nägusid … 35 mm lindile võetud, mõõdukalt muigama panev film, kuid mitte midagi erilist. Aga siiski võistluskavas! Eestis „täiskasvanud” lavastajate lühimängufilmiloomingu traditsioon sisuliselt puudub (Laila Pakalniņa saab kohe 47). (Meie tudengifilmid võiksid ja peaksidki aplikeeruma Cannes’i programmi „Cinéfondation”.) Eesti animatootjad  aga ei ole Cannes’i lühifilmikavasse konkureerimist üldse oluliseks pidanud, olgugi et meie tegijate potentsiaal on tugev, olgugi et sellest kui heast võimalusest on palju räägitud, olgugi et põhjapoolsed animanaabrid on seal korduvalt kaasa löönud ja auhindugi saanud. Olgugi et mõnigi meie animalavastaja on ka tunnistanud, et ta tahaks vahelduseks meelsasti osaleda mõnel mitte-ainult-animafilmifestivalil. – Olgu peale, kui ikka ei proovi ega  soovi osaleda, ega siis ei valita ka, pole põhjust kurvastada. Üheksa lühifilmi hulgas pälvis Kuldse Palmioksa 25aastase portugallase João Salavazia teine lühilavastus „Areen”. Aega surnuks löövate teismeliste omavaheline mõõduvõtmine, rusikate kerge proovimine, algeline vägivald, mis 16 filmiminuti jooksul oleks võinud äkki lõppeda ühe poisikese surmaga, aga õnneks siiski nii kaugele ei mindud. Lavastaja tõestab,  et valdab ekraaniatmosfääri loomise ja näitejuhtimise kunsti. Isegi see, et ta ei osanud või ei tahtnud filmi põneva käändega lõpetada, vaid jättis otsad lahti, mõjus kogu filmi läbivas siesta õhustikus sümpaatselt.  

87aastasena heas filmivormis

Üks sümpaatsemaid ja lahedamaid pilte võistlusprogrammis oli peagi 87aastaseks saava Alain Resnais’ rohkem kui 40 aastat kestnud filmikarjääri viimane töö „Metsrohi”. Kunagi väsimatult filmikeelt ja jutustamisviise uutnud Resnais ei uuri enam teadvuse keerdkäike ega mälumehhanisme, inimlooma loomust ega massikultuuri kritseldusi meeste ja naiste  mõttemaailmade vahatahvlitel. On seda tehtud kah. Resnais’ viimane film on nauditava espriiga lüüriline komöödia, kui riskida žanrimääratlusega. Kuuekümnendates eluaastates mees ja naine kohtuvad juhuse tõttu: mees leiab naiselt varastatud rahakoti ja dokumendid. Tundub, et nad on teineteise jaoks loodud, ehkki ei söanda seda endale tunnistada. Mõlemat kisub taeva poole – lennumasinad. Osades Sabine Azéma ja André Dussolier, Resnais’  viimaste aastakümnete pidevad partnerid. Aupalk elutöö eest läks heas vormis kineastile.

 Näitlejad ja muu abivägi

Christoph Waltz Quentin Tarantino friiklikus maailmasõjaloos „Vääritud tõprad” on üleüldse  Tarantino võib-olla kõige paremini kirjutatud roll. Näitlejal oli, mida teha, oli, kuidas ütelda, ja nii saigi seni ainult saksakeelsetes filmides ja telepiltides kaasa teinud austerlasest seekordse Cannes’i parim mees kinolinal. Natuke juba sarjast „Allo, Allo!” tuttav ja sümpaatne sõjateemade pühaduserüvetamine oli „Tõbrastes” ohtralt vereva pulpiga üle kallatud. Tarantino ideel, et Vana Aadu ning tema jõuk leidis oma otsa juba 1944. aastal ühes Pariisi  kinos ja üldsegi mitte 1945. aasta kevadel Berliini punkris, on jumet. Aga oma esimese kolme filmi taset ei suutnud maailma kõige tuntum videolaenutaja oma uues Cannes’i panuses hoida. Erinevalt võimsast karakternäitlejast Waltzist, kes paiguti näis lavastajalt suisa töö käest võtvat, paistis parima naisrolli Palmioksa saanud Charlotte Gainsborough olevat Lars von Trieri „Antikristuse” filmipõrgusse kutsutud nagu automaatselt isemängiv tüpaaž.

Siiski, enamikus näitlejatest moodustatud üheksaliikmeline žürii küllap oskas näha ka selle daami naha alla. Gainsborough’ osatäitmine oli kindlasti üks viimaste aastate festivalide meeldejäävamaid, vähemalt sama äge, nagu Isabelle Huppert’i Palmioksa-roll Michael Haneke „Klaveriõpetajas” 2001. aastal. Von Trieri film oli aga festivali kõige rohkem vaidlusi  ärgitanud tükk, täägihoop tukkuma kippuva festivalisõbra kubemesse nagu Pasolini „Saló” või Oshima „Kirgede impeerium” üle 30 aasta tagasi. Parima stsenaariumi ja parima lavastaja Palmioks osutusid väga vaieldavaks. Samal tasemel stsenaariume, nagu Feng Mei poolt Lou Ye geitrianglile kirjutatu, oli võistluskavas vähemalt kümme. Parimaks lavastajaks nimetatud filipiinlase Brilliante Mendoza film „Verepulm”  paistis programmis silma peamiselt sellega, et eksponeeris oma narkokaubanduse pildistuses vägivallastseene pikalt ja pidevalt, mitte ei lükkinud neid parajate vahedega plahvatuslike piinapistetena nagu taani muhelev kinopastor von Trier. Küllap ta oli siis osavam kui papi Lars.    

Parimatest paremad

Festivalipressis kirjutati, et tänavune Cannes oli viimste aastakümnete vägivallatiinemaid. Mul on raske sellele pelgalt 13aastase festivalikogemuse pinnalt vastu vaielda. Verd oli kõvasti. Võib-olla osutus asjaolu, et veriste filmide hulgas oli üks mustvalge, määravaks Kuldse  Palmioksa määramisel? Austerlase Michael Haneke filmid on Cannes’is varem mitmeid auhindu saanud, tema värske „Valge pael” sai lisaks peaauhinnal
e ka rahvusvahelise filmiajakirjanike föderatsiooni FIPRE SCI žürii tunnustuse. „Valge paela” võiks kokku võtta kui kurjuse impeeriumi sünni eelpeegelduse. Põhja-Saksamaa enne Esimese maailmasõja algust, väike protestantlik küla. Inimestega hakkab juhtuma asju, mis esialgu paistavad olevat õnnetused,  kuid pisitasa selgub, et juhtunu taustal võib aimata sadistlikke kalkulatsioone. Keegi korraldab neid asju. Keegi ei saa süüdlastele jälile. Siis algab sõda. Pärast sõda hakatakse valmistuma uueks sõjaks. Midagi on veres. „Vägivallal on juured,” usub Haneke. Cannes’i kurjad keeled muidugi hakkasid kohe kurtma, et mäng pole ilus: kahes Haneke filmis mänginud ja „Klaveriõpetaja” eest ka Palmioksa saanud Isabelle Huppert žürii juhina  kuulutas nüüd välja oma kunagise tööandja peavõidu. Olgu peale, paremat vist polnud, sest Jacques Audiard’i vangimajalugu „Prohvet” võis tunduda auhinna otsustajatele maailma mastaabis pisut liiga vähe kandev. Grand prix’d aga peavad mõned spetsialistid isegi kaalukamaks kui Palmioksa. Kuidas kunagi, aastad vist polevat vennad.