Lihtne oleks öelda, et tegu on seadusandja vastutusega. Kui ikka kirjutas seadusesse autonoomia, siis pidanuks sinna tasakaalustamiseks kirjutama ka elamist võimaldava tuluallika. See aga jäi tegemata ning aastast aastasse on avaõiguslikud ülikoolid pidanud leiutama trikke, kuidas alla- või alahinnatud õppetegevuse kulu kompenseerida. Palju on elatud n-ö vara amortisatsiooni arvelt. Teadusülikoolidel on teadusraha, mis moodustab õppetegevusest hoopis suurema rahahulga ja on aidanud õpetlased inimväärse tasemeni sissetulekus. Kunstiakadeemias, hoolimata võrdsest staatusest Tartu ülikooliga, proportsionaalses mahus teadustegevust aga näha ei ole. Ei saagi olla.
Ülekulutamisse on vahelduva eduga hoogu lisanud ka üleilmsed ja ameeriklasi kõige edukamatena näitavad ülikoolide edetabelid. See on pannud mõnegi kõrghariduse juhi püüdma Eestis kõike ameerikalikku üle võtta. Haridusökonoomika, efektiivsus, mõõdetavad tulemused jne. Ja turu ning kirjutamata reeglite kujundajateks on jällegi suuremad ülikoolid, väiksematele on jäänud sabassörkija ja matkija roll. Ja süvenev vaesus. Ameerika matkimine pidigi ükskord lõppema kellegi kukkumisega ja loomulikult nõrkevad sellises võidujooksus väiksemad enne.
Niisiis, tagantjärele tarkus ütleb, et avaõiguslik juriidiline raam ei ole kõigile kõrgemat haridust pakkuvatele asutustele ühtviisi hea olnud. Küll oleks hea olnud, kui selle teadmiseni oleks jõutud enne kui häda käes. Aga ju siis pole haridusministritel viimsed kümme aastat olnud südant kehtivat korda lõhkuma hakata. Staatuse muutmine näeks ju välja kui autonoomia vähendamine, vabaduse piiramine, valitsuse sekkumine õpetamisvabadusse, ühesõnaga, see kujutaks endast poliitilist riski, mida pole tahetud võtta. Või siis pole selleks jõudu olnud.
Kujutletavas situatsioonis, milleni EKA tänaseks veel jõudnud pole, peab EKA nõukogu tegema otsuse asuda avaõiguslikku juriidilist isikut likvideerima. Vastavalt ülikooliseadusele peab haridus- ja teadusminister, kui on selgunud, et ülikooli pole võimalik finantseerida, minema ülikooli lõpetamise ettepanekuga valitsusse ja see omakorda riigikokku, kus siis otsus langetatakse. Kuna kõik riigijuhid on kinnitanud, et kõrgem kunstiharidus peab Eestis olemas olema, siis loomulikult kuulub parlamendi otsuse juurde küsimus, mis saab edasi ehk kuidas siis kunstiharidus kindlustatakse, kui avaõigusliku ülikooli vormis seda teha võimalik ei ole. Vastusevariante on mitu. Esiteks, et õppetöö ja selle finantseerimine on võimalik hallatava riigiasutusena töötavas kõrgkoolis. Autonoomia väheneb, aga väheneb ka varaline vastutus. Kuskil pole öeldud, et doktoriõpe võib olla ainult avalikes ülikoolides. Ja kui olekski, siis oleks parlamendi võimuses sellist eeskirja muuta.
Teine variant on kunstiõppe viimine mõne muu ülikooli koosseisu. See mõtegi on EKA inimestele tundunud ennekuulmatu reetmisena, sest väidetavalt kaoks nii kooli oma nägu, aura ja sümbolväärtus. Kuid on ka teine võimalus, ja nimelt, et EKA just sel viisil vabaneks pidevast defitsiidist, üle jõu käivatest haldusülesannetest ning saaks keskenduda veel tulemuslikumalt õpetamisele ja loomisele. Seda, et selline variant pole võimatu, kinnitavad põhjanaabrite kogemused. Organisatsiooniline vorm ja juriidiline staatus ei määra sisu, sisu loovad motiveeritud inimesed, kelle elu- ja töökeskkond on tehtud võimalikult mõnusaks. Ja selle küsimusega – milline vorm on kõige parem sisu kvaliteedile? – tulekski järgmises läbirääkimiste voorus alustada.