Piir
Peategelase, keskealise füüsikaprofessori Larry elu, mis seni on kulgenud turvalises ja meest rahuldavas rutiinis, hakkab korraga hoogsalt ja tükk-tükilt koost lagunema. Naine nõuab täiesti ootamatult lahutust, töökohale saabuvad Larry kohta anonüümsed laimukirjad – ning see kõik on alles algus. Talle mõistetamatutel põhjustel satub mees otsekui temale hoomamatu masinavärgi hammasrataste vahele ning ühekorraga ähvardab Larryt kaos nii metafüüsilises kui igapäevaelu puudutavas praktilises plaanis. Kõigel juhtuval peab olema mingi põhjus, mingi seletus, Larry ei ole aga enda arust oma käitumisega millekski üllatavaks põhjust andnud.
Kogu laviinina kasvav segadus sajab talle lihtsalt kaela ning kui seni oli elul olnud hoomatav ja selge tähendus, siis nüüd on pöördunud kõik pea peale, ehk nagu Larry ise ohates ütleb: „Kõik, on hoopis teisti kui ma seni olen arvanud”. Larry elu kokkuvarisemine on Coenite filmis lausa illustratiivselt esitatud kui kehtivate piiride kadumine. Larry naabriks on ameeriklane, kes trügib oma muruniitjaga pidevalt Larry krundile. Naabri loogika on muidugi lihtne: õige mees niidab ju ikka oma muru, mitte võõrast, ning nõnda, praktika läbi kinnistatud moraalse õigusega, omastab muruniitjamees justnagu ka osa Larry maast. Larry tahab siin naabriga vaielda, aga Larry õnnetus on, et ta üritab vaielda ratsionaalsel pinnal. Ratsionaalsusega pole siin midagi teha. Naaber teatab lihtsalt, et pappel on piiriks, ja põristab rahumeeli paplist kaugemal edasi.
Kirjeldatud konflikt on kogu oma koomilisuses ka teiste Larryt tabanud, mehele hoomamatu tagamaaga konfliktide mudel. Lõhutakse isiksuse ja tema maailma konstitueerivaid piire, Larry üritab seejuures toimuvat ratsionaalselt seletada ja tõrjuda, ratsionaalsus aga ei aita. Nii teatab Larry naine Judith, et tahab Larrylt rituaalset lahutust. „Miks?” imestab Larry. „Ma pole ju midagi teinud?” Naine pahandab seepeale, et ega „asi pole mingis „wupsi dupsis”“ ning et Larry võiks käituda täiskasvanult. Judithi uus väljavalitu on Larry tuttav Sy. Judith ja Sy leiavad ühiselt, et Larry peaks oma majast välja kolima, kuna nõnda säästetaks Larry lapsi traumast. „Kas poleks loogilisem …” imestab Larry ja jääb hetk hiljem taas ise süüdlaseks. Töökohale saabuvad anonüümsed laimukirjad. Larryt rahustatakse, et loomulikult ei võta neid kirju keegi tõsiselt, aga siiski … Tähendus on määratud piiridega. Seni on Larry elanud oma isiklikus väikeses maailmas, kus asjad ka „tegelikult on kuidagi”. Ühel saatuslikul hetkel aga selgub, et „tegelikult on asjad hoopis nii, nagu neid esitatakse”. Aga kui asjad on hoopis teisiti, kui Larry seni on arvanud, kuidas siis ikkagi tegelikult on?
Müsteerium
„Tõsises mehes” joonistavad Coenid tegevuse ja nihestatud koomikaga välja nii kehtiva status quo muutumise kui ka punktiirsed kommentaarid sellele, fikseerides kommentaarid justkui möödaminnes väikeste koomiliste stseenidega. Nõnda arendatakse filmis Larry elu tragikoomiliste seikadega müsteeriumiks ning müsteeriumi välja arenedes kinnistatakse see lausa deklaratiivselt väikeses stseenis, kus vihane korealane nõuab oma võsukesele, Larry üliõpilasele, positiivset eksamihinnet ja õigust anda Larryle altkäemaksu. Larry üritab siin taas ratsionaalselt läheneda, korealane aga teatab, et „Larry peaks leppima müsteeriumiga”. Igasuguse tõsikindluse ja terviku (müsteeriumi) ratsionaalse hoomamise võimatus jõuab aga omakorda sisulise kulminatsioonini ühes Larry unenäos, kui Sy teatab, et matemaatika on võimalikkuse kunst.
Larry on mees, kes usub matemaatikat. Füüsikat (nii ka ümbritsevat reaalsust) mõistavad õieti vaid need, kes tunnevad ses peituvaid matemaatilisi printsiipe. Ning isegi siis, kui midagi kindlalt ei saa väita, peab saama vähemalt sedasama väidet matemaatika abil tõestada (ehk siis ikkagi kindlalt väita). Kui aga ka matemaatika on vaid võimalikkuse kunst, mis siis üldse on kindel, mida siis üldse saab tõestada ja väita? Kas siis igasugune tähendus sõltubki vaid esitamise viisist? Filmi lõpupooles sõnastab rabi Marshak Larry pojale omakorda bändimeheliku küsimuse näivusest ja tegelikkusest, tõest ja valest, ning selleks hetkeks on antud küsimuse teravik võrdselt juba nii indiviidi kui ka laiemalt ühiskonna tasandile sihitud. Müsteerium joonistub Coenite filmis välja irooniliselt ja samas kihiliselt. Ühelt poolt muutub elu Larry jaoks müsteeriumiks erakordselt banaalsetel põhjustel. Larry on väike inimene, kes elab kohustuste maailmas, need, kes teda ümbritsevad, on aga tunduvalt suurema haardega, kuna elavad oma isiklike õiguste maailmas. Õigusi saab nõuda, kohustused tuleb lihtsalt omaks võtta. Nii on Larry ka kokkupõrgetes juba ette süüdlase positsioonis ning ei maksa unustada, et tähendus sõltub esitusviisist. Ühel poolel on kohustused (ja õigusi nagu polegi), teisel poolel on õigused (ja kohustusi nagu polegi).
Nõnda võib filmis kaasa elada Larry alandamise gradatsioonile ning siin on Coenite kuiv huumor ka näitlejatele paras täppistöö (meenutagem näiteks stseeni, kus Judith, Larry ja Sy restoranis kohtuvad). Nõnda taandub müsteerium, Larry elu lammutamine, puhtaks komöödiaks. Teiselt poolt teeb aga müsteeriumi otsa lahti hoopis Larry vend Arthur, kes töötab kogu universumit hõlmava projekti „Mentaculus” kallal. Arthur on õnnetu inimene, ei saa keegi aru, on ta geenius või napakas, „Mentaculus” aga puutub Larryle pihku ja sel valemite tulevärgil on omakorda piisavalt mõju, et Larry maailm nihkesse keerata. Nõnda organiseerub küsimus müsteeriumist ka Larry eriala puudutavas tähenduses. Viimaks aga esineb Larry elus tõesti ka häirivaid juhtumeid ja viiteid, otsekui olekski mees seotud millegi suuremaga. Mitmed õnnetused mõjuvad tähenduslikuna. Nõnda kujuneb müsteerium filmis kihilisena, argisest ja banaalsest jõutakse teadust kaasates müstikani, ning kõike seda Coenitele omases iroonilises käsitluses. Nõnda eksleb Larry juristi ja rabide vahet, otsib ängistuses tegelikkust konstitueerivaid printsiipe ja mõjub seejuures nagu Kafka kangelane. Kõik teised näivad teadvat, kuidas asjad käivad, Larry jaoks läheb kõik aga ainult segasemaks.
Filmi lõpuks on Coenid piiride lõhkumise/lagunemise markeerimise juurest (kulminatsiooniks on omakorda see, kuidas Larry ajab segi unenäo ja ärkveloleku) jõudnud aga tagasi piiride taastamiseni. Piirid hakkavad taastuma stseenis, kui tähistatakse bar mitzvah’d, Larry poja astumist täiskasvanute hulka. Kuigi stseen on teravalt irooniline, taastatakse siin ometigi Larry identiteet. Ning sealt edasi pole ka Larry enam müsteeriumiga otseselt hädas. Vaataja jaoks aga ei kao müsteerium kuhugi. Filmi lõpp on tähenduselt mitmekordselt tihe ja topeldatud. Võiks öelda, et nüüd alles müsteerium algabki ning vana rabi Marshaki sõnastatud küsimus tõuseb teravalt esile. Piiride küsimus pole kuhugi kadunud, olulisimad piirid on sisimas, ning indiviidi ja ühiskonna vastastikune sõltuvus toimib. „Tõsine mees” juhatatakse sisse jidišikeelse mõistulooga. Omamoodi mõistulugu on ka terve film.