Loomulikult oli see poliitiliselt rumal (mida mõõdetakse tõenäoliselt negatiivselt järgmistel valimistel), aga, nagu öeldud, oli ministri samm vastuolus põhiseaduse vaimuga. Kui kaotame niisugustes asjades kriitikameele, oleme ükskõiksed või lööme käega, võib ühel päeval olla kogu iseseisvus kadunud. Esiteks, kultuuriminister on ametikoha järgi üldlaulupidusid korraldava Eesti laulu- ja tantsupeo sihtasutuse nõukogu esimees. Sel positsioonil on üsna lihtne võimu tarvitada ja kuritarvitada, minna mööda reeglitest. Tegu on korruptiivse käitumisega, kui kasutame korruptsiooni mõistet laiemas tähenduses kui ainult pistise andmine-võtmine.
Tõendid? Kõik, mis laulupeol toimub, on programmiline. Programmiväline osa saab alata ja algabki alati alles pärast programmi lõppu. Seega, kui koorijuhi ettevalmistusega kultuuriminister oleks ausalt ja ametlikult kvalifitseerunud mõnd üldlaulupeol kavas olevat laulu juhatama, oleks see olnud avalikult juba aasta alguses teada, noodid kooridele laiali jagatud ning kõik trükitud kavas kirjas. Et minister vältis konkursi korras endale juhtimisõiguse saamist, on kõnekas märk tema erialasest konkurentsivõimetusest. Profid ju konkurentsi ei karda.
Edasi, poliitilise võimu esindajaid ei valita selleks, et nad saaksid valijatele „üllatusi” valmistada. Vastupidi, nad ei tohi seda mingil juhul teha – üllatused kipuvad maailma, mitte ainult Eesti ajaloos pahatihti osutuma riigireetmiseks. Praegu muidugi polnud nii, ent pretsedent jääb pretsedendiks ja kui see jääb karistamata (kas või ainult avaliku kriitika ja hukkamõistu kujul), julgustab see teisi ja ehk kurjemate plaanidega inimesi tulevikus. Kui ministri tegu ka ei rajanenud korruptiivsel alusel, võimu kuritarvitamisel, siis vähemasti näis see sellena. Ning võimu esindaja peab pingsalt hoolitsema selle eest, et ükski tema tegu ka ei näiks korruptiivsena.
Tegu ise oli poliitiline kõnepidamine, millele ebamäärane laulujuhatamine vaid garneeringuks oli, justkui ettekäändeks. Aga spontaansus puudus, tegu oli kavandatud sammuga poliitilise propaganda rindel, seda väidet kinnitas pakk sedeleid ministri peos, millelt kõne maha loeti.
Aga küsigem, mis laadi üritus on laulupidu? Kas tegu on omavalitsustasandi korraldusliku ettevõtmisega, valitsuse poliitilise programmi alla painutatud valitsemisülesandega, riigikogu enamuse tahte järgi kulgeva maailmavaatelise plaaniga või rahvusliku ühtsuse demonstratsiooniga, erakonna- ja ilmavaateülese peoga, mil on ka rahvusvaheline mõõde. Kahtlemata viimast. Erakonnaülene võimukandja, sümboolne rahvusühtsuse kehastus on Eestis põhiseaduse järgi teatavasti president.
Põhiseaduse § 77 sõnastuses: „Vabariigi President on Eesti riigipea”. Ja järgmine, § 78 avab selle väitega: „Vabariigi President esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises”. Põhiseadus ei räägi etiketist, aga üldiselt on nii, et kui keiser on kõnelnud, siis ei pea kõikvõimalikud väikefeodaalid öeldut üle kordama. President rääkis laupäevasel laulupeopäeval Eesti Vabariigi nimel. Kõik öeldu kehtis ka järgmisel päeval täies ulatuses ning oli maitsetuse tipp seda kordama minna. Lõpuks, laulupidu ei korraldanud ju ministeerium, vaid vabatahtlike panusena ikka laulurahvas ise. Ministeeriumi panus piirdus riigieelarvelise raha taotlemisega korraldavale sihtasutusele (sest raha eraldas ikkagi kodanike valitud riigikogu).
Ma ei saa aru, miks peaks maksumaksja üht ministrit kiitma selle eest, et ta maksumaksja raha maksumaksja näpunäidete järgi suunab? See on ju ministri kohus, teisiti tegutsemine viib peagi vangikongi.
Kokkuvõtteks. Ei ole just väike eksimus, kui korraga eksida põhiseaduse vaimu vastu, kuritarvitada ametipositsiooni endale korruptiivsete eeliste saamiseks ning siis kasutada saadut üldrahvaliku/rahvusvahelise kultuurisündmuse politiseerimiseks. Olümpiatraditsiooni juurde kuulub, et ROKi president kuulutab lõputseremoonial iga kord mängud ajaloo parimateks, kui tahes lörri need ka korralduslikult ei jookseks. Kas see ikka on väärt eeskuju? Aga kui minister juba kord tahtis endale vastutust toimunu pidulikuma, kordaläinud poole eest, siis tahtku samamoodi vastutust kõige korralduses äpardunu eest. Seda viimast, kui laulmine kõrvale jätta, oli rekordiliselt palju ja see vääriks üht pikka patukahetsuskõnet küll.