Kust kõik algas? Selle kontserdireisi puhul võiks ju arvata, et mõne segaste eesmärkidega arendusasutuse jõupingutustest, aga võta näpust. Idee sündis hoopis tänu eelmise aasta kultuuripealinna staatusele, siiski mitte Tallinna, vaid Turu omale. Nimelt andis eelmisel aastal Turu programmis Eesti Filharmoonia Kammerkoor Pärdi muusikaga kontserdi, kusjuures saalis viibis ka Mehhiko suursaadik Agustín Gutiérrez Canet. Sattunud vaimustusse nii muusikast kui ka selle esitusest, algatas ta kultuuridiplomaatilise kiirpartii, kus olulist osa mängisid EFK direktor Esper Linnamäe, kultuuriministeeriumi endine muusikanõunik Eero Raun ja välissuhete osakonna juht Eike Eller ning Kaire Jürgenson välisministeeriumi kultuuribüroost. Mõni kuu kiireid e-läbirääkimisi ning paika said nii kontserdituuri kunstiline kui ka rahaline ja logistiline karkass.
Kogu reisi keskmes oli 40. Cervantino rahvusvaheline kultuurifestival, mis hõlmab muusikat, draama- ja muusikateatrit, tantsu, visuaalkunste, aga ka kirjandust. Enne eestlaste kontserdi olid Guanajuato linna peamise kontserdisaali – Teatro Juáreze laval esinenud Chicago SO koos Riccardo Mutiga, festivali külaliste hulgas olid aga ka näiteks Royal Shakespeare Company, Shanghai Pekingi Ooper jpt. Seega mastaapne ja tasemelt kõrge, väidetavalt kogu Kesk-Ameerika olulisim kultuurisündmus.
Arvo Pärdi nimi tundus olevat sealsete (vähemalt kontserdil olnud) noorte hulgas samas kaalukategoorias kui mõne popiidoli oma. Just noorte osakaal kontsertidel oli üllatav ja seda muidugi positiivses mõttes. Neid, kes oma nutitelefonide mällu soovisid pilti maestroga, oli sadu; vähemasti samas suurusjärgus ka neid, kes oma heliplaatidele või kavaraamatu tiitellehele autogrammi palusid. Lisaks lihtsad inimesed, kes tõid Pärdile isiklikke tänukirju neilt, kes tunniga välja müüdud México kontserdile pileteid ei saanud. Ja muidugi kingitused ja lopsakad lillebuketid.
Siiski sama küsimus uuesti – kust kõik algas? Tegelikult muidugi kahekümne aasta tagusest ajast, kui Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester salvestasid ECMile esimese Pärdi muusikaga CD „Te Deum”. Lugu ise lõpetas ka Mehhiko reisi kontserdikava (kui välja jätta igas paigas vaja läinud lisalugu – eesti hällilaul „Kuss-kuss, kallike”). Pärdi „Te Deum” Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Tallinna Kammerorkestri ja Kaljuste esituses on interpretatsiooniline kaubamärk, mis on meie kultuuri viimase kahe aastakümne jooksul tutvustanud enam, kui esmapilgul arvata oskame. Meenuvad teosega väisatud arvukad Euroopa festivalid ning USA tuur. Kuid selleks, et ka tegelikult mõista ühe teose ja selle esituse geograafilist ja kultuurilist mõõdet, tuli lennata 14 tundi edelasse kogemaks seal, et Pärdi-Kaljuste-kahe-kammeri aastakümnete eest laotud loominguline vundament on nii tugev, et sinna peale võib ka praegu laduda nii helikunstilisi kui ka kultuuridiplomaatilisi kõrghooneid. Just see on koostöö ja suund, mida praegu tuleks riiklikult soosida ning heas mõttes igakülgselt ära kasutada meie kultuuri välistutvustuses. Kunstiline elamus ja diplomaatiline tulu, millele järgneb teadagi muu mõõdetav kasu, on garanteeritud.
Üks oluline seik veel. Kummardus, mille Arvo Pärt mehhiko rahvale tegi, oli suurmehelik – värskelt (ja veel reisilgi parandusi saanud) valminud a cappella kooriteos „Virgencita” Guadalupe Neitsi Maarja palve tekstile. Vaikne palve keset kuuma-käratsevat miljonilinna mõjus palsamina hingele ja detonaatorina publikule, kes lämmatas juba teose viimaseid takte hüüetega „braavo” ja „tänan väga”! Siinkohal teadmiseks meie kammerkooride dirigentidele: katsuge selle teose noot pärast kirjastamist kiirelt hankida, sest parasjagu miniatuurne ja segakoori vaikset-kandvat kõla demonstreeriv teos kulub väliskonkursside kavas marjaks ära.
Nüüd teevad mõlemad kollektiivid ühe kava kodusaalides ja siis ootab kammerkoori Viin ning kammerorkestrit Moskva ja Perm. Ikka selleks, et eesti muusika ja interpretatsiooni tuntus tõuseks ja kultuuridiplomaatia saaks ekspordidiskursuse kõrval ka kaunitest kunstidest toitu.