Mõistagi oli see ehmatav teade ja eriti peaminister Andrus Ansipi kevadise lemmikjutu taustal – et Eestis on kultuuri avalik finantseerimine protsentuaalselt SKTst kõige suurem Euroopas. Kuna just kultuuriministeeriumi valitsemisala oli ka Ansipi eelmise valitsuse kärpelemmik ning on majanduslanguses pea kõige rohkem kannatada saanud, oli kahtlevamatel vaimudel üsna loomulik jõuda järelduseni, et ministri vahetamisest hoolimata jätkub kultuuri rahalise pitsitamise poliitika.
Tegelikkus on pisut teistsugune, kuid eelarve vähenemine jääb faktiks. Vaevalt et peaministril on üksikute eelarveridadega pistmist, pigem on igasugused vähendused rahandusministeeriumi tublide ametnike looming ja seda muidugi vastavalt oma poliitilise ülemuse näpunäidetele.
Ma ei tea, kui kaua ametkonnad ühtesid ja samu suhtekorralduslikke vigu teevad, igatahes tegid nad seda jälle. Ilma asjakohase kommentaari või pikema selgituseta lasti välja info, et kultuurieelarve kahaneb, põhjustati sellega ärevus ja pahameel valitsemisalas ning ega ei kiirustatud ka ajakirjanduses ilmunut täpsustama.
Nagu lisatud kommentaarist nähtub, ei tõlgenda rahandusametnikud ise oma teguviisi eelarve vähendamisena, kõrvalseisjale jääb aga paratamatult mulje, et tegu on kas finantstehnilise trikitamise või asjatundmatusega. Või siis on see lähteinfo hoopis osa pikemast PR-plaanist, mis peaks ka lahingut, dramaatilist võitlust armastavale ajakirjandusele meeldima. Viimase stsenaariumi järgi peabki rahandusminister olema alguses paha (nn majandusringkondades peetakse seda auväärseks ranguseks üldise laristamise sekka), seejärel valdkonna ministrid võitlevad temaga, lõpptulemusena säilib üldine finantsdistsipliin, kuni kultuurne rahandusminister ilmutab millalgi augustis siiski empaatiat ning „leiab raha” neile õnnetutele kehvalt toime tulevatele kunstimeistritele.
Välisvahendite ning kaasfinantseerimise lõppemisest tulenev kahanemine võiks ju olla mõistetav. Mõni „aga” selle juures siiski on. Nimelt on ju välisabi toel finantseeritavad objektid-tegevus eelarves ikka eelisjärjekorras olnud ning need, mis võivad küll olla olulised, kuid reeglite järgi abikõlbulikud pole, on pidanud oma järge ootama. Seega ei saa kuidagi öelda, et kaasfinantseerimisena tehtud investeerimise lõpuga kaob investeerimisvajadus üldse. Vastupidi, rahaootajate järjekord on pikk ning küsimus pole siin ainult suurobjektides. Meie üha rikkalikum kultuurielu vajab igal pool kvaliteetset tegevuskeskkonda, mitte ainult paari hiigelpaleed.
Sama nüanss puudutab ka nn ühekordseid kulusid, mille lõppemisel justkui kogu valitsemisala rahavajadus kahaneks. Ei kahane ta kuskile. See, kui mõni kunstnik/kollektiiv teeb tänavu midagi kultuuripealinna programmi raames ning sealt pisut lisaraha saab, ei tähenda, et ta pärast aasta ja kultuuripealinna programmi lõppu üldse oma tegevusest loobuks. Rahastamisvajadus mingil muutunud kujul jääb alles. Rahandusministeeriumi praegune loogika surub iga porjektilooja mõtlema eeskätt sellele, kuidas teha projektist püsitegevus ja mõistagi koos vastava reaga eelarves. Sest kui pärast ühe projekti lõppu raha üldse ministeeriumi käest ära võetakse, siis järelikult ei pruugi seda seal järgmise projekti jaoks olla. Kuni järgmise projekti vajadust tõestad, pole aga millestki elada.
Kultuuriministeeriumil on end finantsistide ees keeruline kaitsta, sest viimastele arusaadavat „mõõdetavat”, seega eesmärgistatud kultuuritegevust on ju valitsemisalas suhteliselt vähe. Ilma avaliku tähelepanuta valitsuses aprilli lõpul heaks kiidetud eelarvestrateegias (RE S 2012–2015) on peatükis „2.2.10 Kultuur” sõnastatud eesmärk „tagada eesti kultuuriruumi elujõulisus eesti rahvuse ja kultuuri kestmiseks ja arenguks läbi aegade”. Indikaatoreid, mille alusel kultuuri tervist mõõdetakse, on aga ainult viis! Need on tegevustoetust saavate teatrite külastuste ja lavastuste arv, muuseumikülastuste arv, raamatulaenutuste arv, rahvakultuuri harrastajate arv ja avariiliste arhitektuurimälestiste protsent. Kõik muu, nagu võime mõista, võib olla, aga ei pruugi olla, sest mõõdetavana seda näha ju pole, järelikult ka mitte kasu ega kululiigi põhjendust. Ma ei kahtlusta valitsust sugugi soovis kogu kultuuri rahastamine (peale indikaatoriga kaitstute) lõpetada, kuid kogu protsessist paistab välja, et ühtlustatud finantsreeglite järgi ei ole võimalik nüansirohket vaimuelu täpselt vajaduste järgi reguleerida. Ja kultuuriministri narri olukorda seadmine (ta peab nüüd võitluskukena oma erakonnakaaslase PR-mängu kaasa tegema) pole just kõige riigimehelikum tegu niikuinii, olgu tegijaks minister või ametnik.