Enne TKOd
Katseid siin Eestis kammerorkestrit asutada on tehtud palju kordi, jälgi leidub juba 1960. aastatest. Tollest ajast pärineb ER i fondis salvestusi, mille on sisse mänginud ER kammerorkester. 1970. aastatel esines sellenimeline orkester nii Neeme Järvi kui Eri Klasi käe all. Samal ja järgmisel aastakümnel tekkis mitmeid tudengikoosseise eri nimetuste all, juhatamas Paul Mägi, Toomas Kapten, Rein Mets, Mart Laas, Peeter Paemurru jt. 1970. aastate lõpust kuni 1980. aastate keskpaigani tegutses uus ER kammerorkester Paul Mäe käe all (selle tegevust kokku võttev CD ilmus 1994. aastal). Jõulisima koosluse asutas prof Jüri Gerretz 1980. aastate lõpul valdavalt oma õpilastest. Sellest kasvas välja TKO esialgne koosseis, dirigendiks Tõnu Kaljuste, avakontsert anti 1. aprillil 1993. aastal.
TKO
Mäletan ülihästi seda värsket-pidulikku kevadmeeleolu TKO avakontserdil 1993. aastal, lopsakat ja veel veidi haralist kõla, mida kompenseeris kirglik koosmängurõõm. Nüüd, 4. detsembril 2009, taaselustus toonane olukord nagu filmis: koht ja aastaaeg on küll teine, kõlapilt aga väga tuttav, puhuti harali, kuid reibas, kontserdi üldmeeleolu soe ja haarav. Viimase viie aastaga on orkestris toimunud kaks konkurssi, lisaks veel muid loomulikke liikumisi nagu ikka elus. Tulemus: koosseise võrreldes näeme, et esialgsest kollektiivist on veel alles vaid üks(!) mängija, kontrabassist Jüri Lepp. Tšellist Leho Karin liitus orkestriga asutamisaasta sügisel. Kaks asutajaliiget … Napilt seitsmeteistkümne tegutsemisaasta kohta võiks neid vist ikka rohkem alles olla. Igal kollektiivil on oma tõusud ja mõõnad nagu perel. Kokkusulanud koosseisus mõistetakse üksteise signaale hästi ka mõõna korral, väiksema ühisosa puhul aga probleemid võimenduvad.
Koosmängust
On väga raske sõnadega kirjeldada, kuidas tekib ühine tunnetus, kuid selle puudumine väljendub väikestes artikulatsiooni-, dünaamikaja intonatsioonierinevustes, nii et ei teki täielikku kõlaühtsust. TKO koosseisumuutused on tulnud põhiliselt aegamööda, andes võimalusi kokkusulamiseks, kuid viimane konkurss on jätnud (loodetavasti ajutiselt) ka negatiivse jälje. Võib öelda, et II viiuli rühm on praegu peaaegu uus ja mängijate suurepärasest individuaalsest võimekusest hoolimata ei saavutatud mõnelgi hetkel ühistunnetust. Laiemas plaanis puudutas see „Aastaaegade” suuri tutti-lõike, kus terves orkestris esines mõningast ebaühtlust. Läbi kontserdi kõlas üllatavalt hästi ja ühtlaselt vioolarühm.
Kontserdist
„Aastaajad” oli algusest peale mängitud kaasaelamise ja innuga, kuid kuulaja jaoks hakkas teos tõeliselt elama alates 3. kontserdist („Sügis”). Siin vallandusid järsku säravad, vabalt voolitud karakteersed kujundid, mis Vivaldi programmilisele teosele iseloomulikud. Kahes esimeses kontserdis ilmnes mingi kammitsetus ja ettevaatlikkus, kas tulenevalt saali akustikast või millestki muust. Solist Lev Klõtškov mängis professionaalselt ja aktiivselt; ka tema puhul kehtib juba eelöeldu – kuni „Suveni” oli kuulajal vähem põnev. „Sügis” ja „Talv” olid aga äärmiselt kaasakiskuvad. Klõtškov mängis kogu ettekande vältel veidi kõrgemalt kui orkester. Seda oli põhiliselt täpselt nii palju, et ülejäänutest eristuda, aga paiguti mõjus ikka mustalt ka. Suurepärane Leho Ugandi valmistatud viiul, millel solist mängis, kostab piisavalt hästi ja minu arvates oleks võinud häälestustrikist ka loobuda. Kuidagi ei saa jätta Vivaldi puhul mainimata klavessinist Reinut Tepi rolli. Klavessiinipartii oli äärmiselt fantaasiarohke ja nõtke, tõi kohati kaasa mõnujudinaidki. Teine kontserdil ette kantud teos, Tšaikovski „Serenaad” keelpilliorkestrile op. 48 hämmastas kuulajat suure kõlajõuga. Tegu on tunduvalt suuremale koosseisule kirjutatud looga, ja et väike punt inimesi teose nõnda lopsakalt esitada suutis, on saavutus omaette. TKO-l ju näiteks tšellorühma polegi. On kaks täiesti fantastilist soolotšellisti, Leho Karin ja Henry-David Varema, kellel kõik omavahel ideaalselt klapib. Kahe tšello kõlajõud on aga siiski väike (eriti kui pole toetavat bassi või unisooni viooladega). Vähemalt kolmas tšello oleks TKO koosseisus hädavajalik, olgu see nime poolest siis solistide ansambel või mis tahes. See oli ilmselgelt väga oodatud kontsert. Publikuhuvi oli muljetavaldavalt kõrge: vaatamata sellele, et saali kogu aeg lisatoole tassiti, ei mahtunud kuulajad ära ning avati ka tagumise saali uksed. Aplausid ei tahtnud lõppeda.
Quo vadis?
Kontsert oli nauditav, kuid kiusama jäi rida küsimusi: mis saab TKOst edasi? Võib ju teha jälle konkursi (konkursse ja atesteerimisi tehakse tõepoolest igas asutuses, selles suhtes pole TKO erand!). Aga ei konkursid, entusiasm ega kontsertmeistrite vahetamine saa asendada pikaajalisi kunstilisi eesmärke. Kes peaks viimaseid püstitama? Praegu on TKO osa Tallinna Filharmooniast ja selle arengukavast. Orkestri areng eraldi üksusena pole praegu ilmselt kellegi asi, sest oma kunstilist juhti ja peadirigenti ju pole. Mis on siis tema s(t)aatus üleüldse, peale selle, et suurepäraste muusikute varal saab ikka ja jälle teha enam-vähem vahvaid projekte? Sel kontserdil võisime kogeda uuenenud koosseisu tohutut potentsiaali. Sooviks orkestrile pikka iga ja tema potentsiaali tarka ärakasutamist – mitte kaubanduslikus, vaid kunstilises mõttes. Siis võiks tulla ka orkestri kuldaeg.