Vabariigi aastapäeva kontsertlavastus 24. veebruaril Estonia teatris.

Seekordse vabariigi aastapäeva kontsertlavastuse autor Renate Keerd on varemgi tseremoniaalse teatrilaadiga kokku puutunud: mäletatavasti usaldati talle Eesti Euroopa eesistumise avalavastus, mida käisid Kultuurikatlas kaemas riigipead üle kogu Euroopa Liidu. Toona rokkis laval Metsatöll ja eeslaval esitas Keerdi trupp Kompanii Nii üsna rahvaliku koega, aga avangardistlikus nihkes koomilisi sketše. Toonase lavastuse kohta võib öelda, et see üllatas kohaletulnud eliiti niivõrd, et pärast arutati ka Eesti kõrgemate ametnike seas, kas see on ikka väärikas, kui kontserdisaali laest matsatab järsku lavale hunnik märgi sügislehti.

Nii nagu toona, nii ka seekord koosnes Keerdi tseremoniaalteos tema senise teatriloomingu tsitaaditest, ja nagu alati, oli lavastaja kujundatud ka muusika­valik ja lava. Keerdi probleem kunstnikuna pole enesekordus (mõni kriitik on selle viimaste lavastuste puhul teemaks võtnud), vaid asjaolu, et ta terane ja lustlik teatrilaad pole jõudnud piisava hulga Eesti publikuni. Presidendi aastapäevakontserdiga sai see viga parandatud, olgugi et kontsertlavastuses oli Keerd n-ö sordiini all, tema teatrikeel pigem muusikalisi numbreid toetavas rollis. Asjaolu, et enamik etendajaid-muusikuid kandsid leinamusta, lisas kontserdile pidulikkust, aga ka solidaarsust nendega, kes külmetavad praegu kusagil Ida- või Lõuna-Ukraina kaevikutes.

Vormiliselt on vabariigi aastapäeva kontsertlavastused viimasel kümnendil omajagu varieerunud. Lavastajad on tihti võtnud ülesandeks tapvast tseremoniaalsest tõsidusest, mida aastapäeva kontserdi formaat peale surub, end vorminihkega vabaks mängida. 2021. aastal näitas Kinoteater mehaanilist teatrit (laval oli Goldbergi masin), 2018. aasta aktuseks tegid Ojasoo ja Semper filmi, Jaak Prints kukutas 2017. aastal laest pappkaste, Elmo Nüganen tõi 2013. aastal lavale lapsed.

Seekordne kontsert liigitus pigem traditsioonilisemate aastapäevalavastuste kilda, selliste, millel on oma kindlad korduvad elemendid: orkestrilugu, kitarriga mees, orkestrilugu, keegi noor luuletaja või räppar, indie-bänd (sedakorda Ans. Andur), laval statistidena seisvad või liikuvad näitlejad, mingi videovärk, koorilaul. See kõik on turvaliselt, aga ühtlasi ka juba surmani tüütult tuttav.

Tõsi, seekord oli teatraalsust puistatud ka ülejäänud peoõhtusse: klounid Piip ja Tuut juhatasid inimesi kätlemis­tseremoonia ajal ning täitsid hiljem tantsusaalis ergutajate ja ettetantsijate rolli. President Kariselt oli see julge samm, aga ühtlasi märk sellest, et president Lennart Meri omal ajal soomlastelt üle võetud väikekodanlik peoformaat (ennesõjaaegses Eestis sääraseid riiklikke kontsertaktusi ei korraldatud) vajab temagi hinnangul hädasti värskendamist. Traditsiooni värskendamist võiks ehk laiemaltki ette võtta ning uuendused ei pea tingimata piirduma eliidi peo kokkuvõttes täiesti ebaoluliste protokollinüansside muutmise lubatavuse üle vaidlemisega.

Viite vabariigi aastapäeva traditsiooni uuendamise võimalusele andis mõni aeg tagasi Andrus Kivirähk, kui ta vabariigi sajandaks sünnipäevaks kirjutas „Isamaa pääsukesed“, näidendi, kus näitering Virmaline otsustab tuua lavale Vabadussõjale pühendatud samanimelise muusikali. Kohalike kogukondade korraldatud vabariigi sünnipäeva teatri- või kontsertlavastuste traditsiooni levitamiseks üle Eesti ei pea ilmselt isegi kultuurkapitali taotlusvooru avama, ka kohalike omavalitsustele ei tohiks selliste ettevõtmiste rahastamine käia üle jõu, seda enam kui etendajad on harrastusnäitlejad.

Harrastustruppe, orkestreid, bände ja rahvatantsuansambleid peaks olema kõikjal piisavalt. Linnades, kus tegutseb kutseline teater, on aastapäevalavastusega välja tulemine ilmselt veelgi lihtsam, kuigi sealgi võiks vabariigi sünnipäeval lavaruumi jagada harrastus­kultuuri esindajatega. Sinna, kus kutselisi teatreid lähedal pole, võiksid need teatrid saata mõne kogenuma teatritegija appi juhendajaks, nii saavad kohalikud kultuurikogukonnad ka värskeid ideid ja innustust. See kõik ei pea mõistagi piirduma ainult teatrilavastuste või kontsertidega.

Aastapäevamatkad, suusavõistlused, talisuplus või muud liikumisega seotud traditsioonid võivad vabalt pakkuda konkurentsi traditsioonilisele istuvale pidutsemisviisile. Ja kui mõni kogukond otsustaks korraldada kodumaa auks kas või ühepäevase tantrafestivali, joogaseminari või hipilaagri, saaks ehk ainest mõneks skandaalikesekski: et kas ikka sobib pidada vabariigi sünnipäeva nii või teisiti. Sünnipäevaelevus sellest ainult tõuseks. Üldine eeldus võiks olla, et igal kogukonnal on oma isiklik suhe vabariigi ja selle sünnipäevaga. Meie riik. Kõik sobib. Igatepidi. Peaasi et ainetega ei liialdataks. Hea oleks, kui ka president võtaks lõpuks julguse kokku ja loobuks oma külalistele alkoholi serveerimast. Kaine publik sunnib võõrustajaid ka rohkem pingutama. Populaarsust ei pea ostma promillidega.

Presidendi vastuvõtud on ajas muutunud üha elitaarsemaks, professionaalsemaks ja kitsamaks. Ma ei pea siin silmas ainult 24. veebruari vastuvõttu, vaid ka suviseid Roosiaias, mis olid algselt mõeldud peamiselt humanitaaride, ajakirjanike ja kultuuriinimeste võõrustamiseks. Viimastel aastatel on seal aga olnud peamiselt näha riigiametnikke, poliitikuid ja ettevõtjaid. Ka selleaastasel kontsertetendusel kõlasid presidendi sõnad „Igaüks meist on Eesti riik“ õõnsalt. Sünnipäeva tähistamise viis räägib vastupidist.

Kõik eliidi „kooliaktusele“ ära ei mahu. Niisama ei sobi täiskasvanul trügida ka tavalistele kooliaktustele. Rohujuuretasemel riigi sünnipäevakultuuri edendamisele saaks ka rahvusringhääling hoogu anda kohapealsete kajastustega.

Rapla kultuurikeskuses on sealsete inimeste eestvedamisel korraldatud aastapäeva kontsertlavastusi, Paide teater tegi 2020. aastal Paide muusika- ja teatrimajas Eesti vabariigi 102. sünnipäevale pühendatud kontsertetenduse „Neli maastikku“, Jõgeva seltsimaja tuli mõne aasta eest välja aastapäevakavaga. Nii et paljundamist väärt pretsedente jagub. Seda kõike saab teha Pätsu vaimu välja kutsumata.

Mida rohkem on riigi sünnipäeva­pidusid, seda tõenäolisem, et mõni neist ei mõju nii kohtlaselt, kui nüüdseks tolmunud Vabariigi Presidendi kontserdi-lavastuse-vastuvõtu traditsioon, mille pisimategi uuenduste peale pistetakse kisama ning mida oli omal ajal vaja siirde­riigi enesetaju turgutamiseks. Kui inimesed harjuvad oma kogukondades riigi sünnipäeva pidama neile ainuomasel moel, siis, mine tea, äkki kahekümne aasta pärast keegi ei mäletagi enam, mis asi oli „pingviinide paraad“ ja mispärast pidi üldse kodumaa sünnipäeva õhtul televiisori ees istuma. Aastapäevakõne võib president ka ajalehes avaldada või siis külastada üht või mitut kohalikku sünnipäevapidu ja seal kõneleda. Ühe peo asemel saagu sada ja kümne asemel kõlagu vabariigi sünnipäeval tuhande Eesti autori looming. Sajal eri kujul või žanris või stiilis.