Soome sotsioloogi, kultuuriajaloolase ja kirjaniku Jari Ehrnroothi 2016. aastal ilmunud raamat pälvis kohe Soome ajakirjanduse tähelepanu kui seisukohavõtt debatis hyvinvointiyhteiskunna üle. Too termin – heaoluühiskond – tähistab Soomes kogu seda sotsiaalse turvalisuse, universaalse tervisekindlustuse ja võrdsete haridusvõimaluste süsteemi, mis teiste Põhjamaade eeskujul pärast Teist maailmasõda üles on ehitatud. Ehrnrooth ei räägi aga heaoluühiskonna arendamisest. Originaali alapealkiri on „Kuidas lahendada meie ajastu kriisiolukord?“.
Raamat on kirjutatud nauditavas esseistlikus laadis. Ehrnroothi uus sõna (otsetõlkes „hästi tegutsemise ühiskond“) märgib ühiskonda, mille eesmärgiks pole selle liikmete heaolu, vaid et nad tegutseksid mõistlikult. Autori kriitika on suunatud „heaolu- ja õnneaate“ vastu. See mõtteviis ei ole iseloomulik ainult Soomele, vaid kogu läänemaailmale: eesmärgina nähakse üha jätkuvat majanduskasvu ning inimeste mis tahes vajaduste ja soovide rahuldamist.
Ehrnroothi arvates ümberlükkamatu arutluskäik on üllatavalt naiivne: „Kui heaoluühiskond oleks saavutanud oma ideaalid, siis oleks vajadus sotsiaal- ja tervishoiuteenuste järele kõigepealt stabiliseerunud ja seejärel vähenenud. […] See on aga aina kasvanud“. Majandusteadlased tunnevad juba üle saja aasta nn Wagneri seadust, mille järgi kaasneb elatustaseme tõusuga tavaliselt avalike kulutuste kasv. Selle põhjuseks on kodanike kasvavad ootused avalike teenuste osas ning tehnoloogia ja teaduse areng, mille tulemusel võetakse tervishoius kasutusele üha uusi keerulisemaid ja kallimaid ravimeetodeid.
Ehrnrooth mainib korduvalt valest eluviisist ja ohjeldamatust tarbimisest tulenevaid terviseprobleeme, nagu ülekaalulisust, depressiooni ja teist tüüpi suhkurtõbe. Vabalt ennast teostav üksikisik ei suuda elada tervelt ja tasakaalustatult. Heaoluühiskond eksib, püüdes tagada inimeste vabadused ja õigused, nõudmata, et nad täidaksid ka kohustused, nagu oma tervise eest hoolitsemine ja töötamine. Osa raamatu poliitilistest ettepanekutest puudutab sotsiaal- ja tervishoiuteenuste sidumist kohustuste ja kontrollimisega (sotsiaaltoetuste sidumine „kohustusliku tööpanusega“ ning tervislike eluviiside nõudmine kindlustatutelt ja nende regulaarne kontrollimine). Samuti pooldab ta alkoholi ja muude kahjulike ainete suurt maksumäära ja kättesaadavuse piiramist.
Üks raamatu keskseid võtmesõnu ongi väärikas elu (arvokas elämä). Ehrnroothi arvates on väärikuse peamine allikas töö – „vabaajakeskse õnnelikkuse püüdlus oleks alati teisejärguline“. Teine keskne mõiste on vabadus. Vabadus ei ole inimese loomulik omadus, vaid selle tulemus, et inimene õpib vastutama iseenda väärika elu eest. Kuna looduses valitseb põhjuse ja tagajärje seadus, ei ole seal vabadust. Sellele vaatamata on inimese teadvus vaba, kuna see „ei ole pelgalt materiaalse maailma tuletis ega allu seega põhjuslikkusele“.
Teadvus (tõlkes: teadlikkus) teenib „vabatahtlikult“ „moraaliseadust“. Mõtlemist, mis suunab inimese vastutustundlikult tegutsema, nimetab Ehrnrooth õigemeelsuseks (oikeamielisyys). Õigemeelsust otseselt ei defineerita; tegemist näib olevat „autonoomse hea tahtega“ (lk 147 on see tõlgitud valesti kui „autonoomne vaba tahe“), mis teenib head eesmärki. Ehrnrooth tunneb muret tööeetika taandumise, paigaltammuva kunsti, kõrgete eesmärkide kadumise jms pärast. Ta ei ole siiski puhtakujuline väärtuskonservatiiv. Tema arvates saab oma elueesmärgi püstitada ainult iga üksikisik ise. Mõttekonstruktsioon näib olevat järgmine: kuigi moraalsus ja vastutusvõime ei ole kaasasündinud omadused, liigub teadvus õigemeelsuse poole ning seeläbi väärikuse ja vastutamiseni. Nendest saab tuletada teised olulised väärtused, nagu tööeetika või tervislikud eluviisid. Mudel ei erinegi suurt sellest, kuidas Soome filosoofid tavaliselt väärtusi on käsitlenud: oletatakse, et mõned väärtused on universaalsed, ja otsitakse neid toetama mingisugust luterliku südametunnistuse sekulaarset vastet.
Ehrnrooth jätab aga palju olulist otseselt põhjendamata. Miks on eneseteostuse ja väärika elu näitelavaks just töö? Kas ei ole paljude inimeste töö sellest ideaalist kaugel? Kas ei ole pigem nii, et alles vaba aja lisandumisega on saanud paljud võimaluse ennast väärikalt teostada? Kui majanduskasv ja heaolu ei ole olulised, siis millest tuleneb töö moraalne ülimuslikkus muude eneseteostusviisidega võrreldes? Kõige nõrgem punkt on aga väide, et heaoluühiskond ei pane oma liikmetele kohustusi. Ehrnrooth hüüatab: „Kas me ei võiks ühiselt vastutada ka mõne muu väärtusliku eesmärgi eest peale looduse mitmekülgsuse ja kultuuripärandi kaitse? Miks mitte tervise eest? Haridustaseme parandamise eest? Ühiskonna rahu eest? Ühiseks hüvanguks ja põhiseaduslike väärtuste hoidmiseks tehtava töö eest?“ Vastan, et kõike seda me juba teeme, kasutades selleks muu hulgas riiki ja kohalikke omavalitsusi, kellele maksame makse.
Pealkirjast ja omapärasest värskest stiilist hoolimata on raamat vähem uudne, kui esialgu paistab. Pakutud poliitilistest meetmetest kuuluvad juba paljud Soome praeguse parempoolse valitsuse tegevuskavva (töötute toetuste rangemad tingimused, osa tervishoiuteenuste erastamine – meetmete tegelik mõju on veel teadmata ega pruugi olla positiivne) ja osa on enesestmõistetavused, mille puhul valitseb niigi üksmeel (lapse isiksusega arvestamine kooliõpetuses; nõue, et sisserändajad peavad järgima seadusi). Alkoholi- ja suhkruaktsiisi järsk tõstmine poleks arvatavasti poliitiliselt lihtne; erakondade kaotamine parlamendivalimistel on aga ulmeline ettepanek, mida autor ei vaevu põhjendamagi.
Moraali tagasitoomine sotsiaalpoliitikasse on rahvusvaheline parempoolne trend, mis on jõudnud Soome poliitikasse ja nüüd ka populaarfilosoofiasse. Nii nagu see oli XIX sajandi vaesteabiga, jaotab Ehrnrooth jälle vaesed nendeks, kes abi väärivad, ning nendeks, kes seda ei vääri. Kuigi ta ideaal on justkui enese eest vastutav indiviid, soovitab ta rakendada tugevamat riigi sundi ja kontrollimist. Tal on õigus selles, et põhjamaise heaoluriigi mudeli aluseks on moraalne neutraalsus: kõigil on vajaduse korral õigus teatud teenustele ja hüvedele ning võimaluse korral kohustus neid maksude kaudu rahastada.
Universalistlik mudel toetab tõepoolest inimese vabadust elustiili valikul ja elu planeerimisel ning on väärtuste suhtes neutraalsem, kui seda on paljud teised sotsiaalkindlustussüsteemid. Seejuures ei ole mingit põhjust arvata, et tööeetika ja tööga rahuloluga oleks Põhjamaadel kehvemini kui näiteks USAs – pigem on asi vastupidi. See, mida Ehrnrooth peab mudeli puuduseks, on paljude teiste arvates selle peamine eelis.