Järjest tugevama jõuga toimetab inimene nii looduse kui enese loodu kallal. Mis tundus vankumatu, on nüüd kaotanud oma haldjate kaitse. Nii toimub praegu kasvatuse mõistega, mille enesestmõistetav eluõigus akadeemilises keelepruugis on siinmail kestnud üle 100 aasta ning argises keelepruugis lääne­meresoome hõimude algkeeleni välja. Meil on soomlastega seesama kasvatus. Kasvatuse nimetamine valdkondlikes kirjapanekutes on harv ja argine. Kõrgkoolidest kaovad kasvatuse ning selle mõttelooga seotud ained, temast rääkimine viitavat arengule jalgu jäämisele. Mitte kuigi ammu nimetati kasvatusteaduste teaduskonnad haridusteaduste instituudiks. Taanduma mõistetud mõiste ei kaota veel kasvatust ennast, küll aga muudab ta nähtamatuks. Kus ilma ei saa, sinna tekivad eufemismid, nt õpilase toetamine. Pealiskaudne meelevaldne suhtumine on kõik tinistanud hariduseks, sest ingliskeelne education katab oma tähendusulatuselt ju terve universumi. Ja pole probleemi, et eestikeelne haridus oma tähendussisuga sellist universumit katta ei suuda. Nii meie kui soomlaste kasvatus seda suutis, tema rüppe mahtus valdav osa inimarengu keerukaid küsimusi. Haridus, mis on kahanenud peamiselt süsteemi toiminguid peegeldavaks mõisteks, kahandab inimesegi süsteemi funktsiooniks. Mehaanilised toortõlked suurest keelest ilma kodumaiste mõistete analüüsita pole mõjudeta, täpsemalt, nad on vaesestava mõjuga.

Mõisted ja terminid teaduses sünnivad enamasti vajadusest avastatud nähtusi nimetada. Kasvatus ja haridus olid mõistena olemas enne igasugust teadust, nad on kultuurilised mõisted, kasutusel igaühe kõnepruugis ja seega üldkultuuriline omand. Teadusterminiteks said nad hiljem. Tõsiasi, et kasvatus, nüüd teadusmaailmas ohustatud mõiste, pole ei ministeeriumi ega vastavate instituutide oma, vaid kuulub meie kultuuri ning igaühe ellu, tingis laiema aruteluvajaduse. Eesti Kultuuri Koja ja Eesti Akadeemilise Pedagoogikaseltsi mõttekojas arutlesid selle ümber, kuidas haridust ja kasvatust ning nende seisundit meie kultuuris tajutakse Toomas Kiho, Tõnis Lukas, Kärt Summatavet, Ly Seppel-Ehin, Maarja Vaino, Märt Treier, Merili Metsvahi, Rein Einasto, Jako Kull, Pille Lill, Daisy Järva, Heie Treier. Pedagoogilistest ringkondadest Airi Liimets, Marika Veisson, Maria Erss, Riin Seema, Helin Puksand, Mari Kadakas, Imbi Henno, Kristi Mets, Rain Mikser, Raivo Juurak, Aivar Haller, Margit Sellik, Haldja Käärik, Inger Kraav ja allakirjutanu. Kirja teel Viivi Luik.

Huvi ja ka mure oli üllatavalt suur.

Mõistetel on oma algupärane lugu igas keeles. Õhtumaises mõtteloos on mõlema mõiste hälliks kreekakeelne paideia, mille sisu avas lähemalt kasvatusfilosoof Airi Liimets. Vanakreeka keeles tähendas see nii inimese kujunemist kui ka kujundamist. Koondmõistena tähistas ta eluvormi, mis iseloomustab inimese teekonda kultuuris. Teekond pidi viima inimese ühendusse laiade kultuuriliste kontekstidega, lõppeks kõiksuse enesega. Juba siis, ent eriti tänapäeva vaatenurgast, kerkis üha enam esile ka pragmaatiliste oskuste külg ja nüüd ongi vastavas teaduses põhirõhk oskustel, téchneʼl, ning silmist kadumas suuremad tervikud: tänavalaternate kunstvalgus on varjutanud tähistaeva. Õppekavateoreetik Maria Erss avas terminoloogiliste heitluste sisu saksa keeleruumis, kus laia ning hajusa tähendusväljaga kasvatusteaduse (Erziehungswissenschaft) kõrvale on tekkinud haridusteadus (Bildungswissenschaft). Uus teadus pürgib olema katusmõiste haridusala konkreetsetele distsipliinidele, olles ühtlasi tähis kitsastele empiirilistele uuringutele. Mõiste on ellu kutsunud jätkuv institutsionaliseerumine hariduses ja praktilise tähendusega kõrvaldistsipliinid nagu hariduspoliitika, -juriidika, -ökonoomika jne. Piirid alateaduste ning katusmõistete eneste vahel on hajusad ja muutuvad, ent siiski pole kasvatus Saksamaal kuhugi kadunud.

Kasvatuses ju ei kaheldud

Meie suurimad klassikud Peeter Põld, Johannes Käis, Heino Liimets ja ingliskeelses maailmas elutöö teinud õppekavateoreetik Hilda Taba pidasid kasvatust aluseks kõigele, millel on inimese arengu, õppimise ja õpetamisega pistmist. Sama toimub Soomes tänapäevani. Mainitute mõtteid tõi esile emeriitprofessor Marika Veisson. Peeter Põllu järgi on kasvatus teadlik sihipärane tegevus, mis vanema põlvkonna poolt ette võetakse, et viia arenemisele kasvava põlvkonna kehalisi ja vaimlisi jõude nende väärtuste alalhoidmiseks ja täiendamise sihis, milles peitub üksiku ja kogu inimkonna elueesmärk. Heino Liimetsalt pärineb termin kasvatav õpetus ehk igasuguses õpetuses tuleks teadlikult silmas pidada ka kasvatuslikke eesmärke. Hilda Taba tõlkis education-mõiste pigem kasvatuseks. Tema meelest on kasvatus dünaamiline protsess, mille käigus toimub pidev vastasmõju õppija ja õpetaja vahel. Juba 1930. aastail kritiseeris Taba biheivioristlikku teooriat, mis on enese kehtestanud just tänapäeval.

Kasvatuses hakati kahtlema uue iseseisvusaja hakul. Inglise keelt õppinud erialainimeste eestvedamisel asus vabadusjanuline rahvas end vabastama ka tavapäraselt piiride ja normidega kammitsetud kasvatusest. Kasvatuse ärakasutamise vastu on alati kõrgendatud huvi tundnud võimujanused režiimid. Nõukogudeaegsed kahjustused ja ümberlõikamine kommunistlikuks kasvatuseks objektistas ta nüüd millekski, millega oli hea õiendada arveid, et saada kompensatsiooni alanduste ja kannatuste eest. Üsna ruttu tõestas elu, et kasvatusest vabanemine ei vabasta meid ei alandustest ega kannatustest, vaid jätab hoopis millestki ilma.

Argimõistusele on kasvatus tähendanud ka allasurumist ja karistusi. Kasvatusteadlase Inger Kraavi sõnul on kasvatuse kitsas mõistmine ning halvustamine toonud kaasa, et selle pärast häbenetakse. Ja see pole üksnes Eesti probleem. Soome kasvatusteadlase Sirkka Hirsjärvi kunagine uuring näitab, et vastuseks küsimusele „Kuidas olete oma last kasvatanud?“ püüdsid kohmetunud vanemad seletada, et ega nad olegi kasvatanud, pigem on püüdnud olla sõbraks. Sama tulemus on saadud siinseid lapsevanemaid intervjueerides.

Saksa ja soome keelt osanud teadlaste mõjul jõudis kasvatusteaduse mõiste teadusterminina ETAgi nimistusse, sest ei soomlased ega sakslased kavatsenudki kasvatusest loobuda. Sellest hoolimata muudeti ministeeriumis kasvatusteaduste riiklik konkurss 2019. suvel haridusteaduste riiklikuks konkursiks, sest „kasvatuse mõiste ajab öökima“. Nii väitnud ministrile lähedal seisnud isik juures viibinud professori sõnul.

Kasvatuse kadumist on märgatud

Märt Treier: Millal viimati keegi küsis minult kasvatuse kohta? Kaks nädalat tagasi küsiti lapse ja kartuli kohta. Vastus oli: kartul on kasvatatud. Kasvatus ei ole enam käibesõna. See tähendab justkui, et keegi on palju peksa saanud. Äkki on lihtsam hoopis rääkida sellest, mis on mõõdetav? Näiteks hinded, palk, positsioon. Kui haridusminister luges ette PISA tulemusi, siis sellist naeratust pole ma enam ammu näinud, see oli nirvaana, kus oleme peaaegu kohal. Kasvatus ei allu numbritele. Mis on headus – seda numbritega ei väljenda. Keeruline on see kasvatuse ala, seepärast on inimesed loobunud sellest rääkimast, küll aga on hea rääkida koolide pingeridadest.

Raivo Juurak: Kommunistlik kasvatus lähtus Aristotelese eetikast, et inimeses on sees head püüdlused. Tänapäeval kommunistlikku kasvatust pole. Kool on pigem väliste reeglite omandamine, õpetaja teeb klassiga koos reeglid ja neist peetakse kinni. Välisest heast kasvatusest piisab. Sama raske kui varemgi on leida inimeses seda algupärast head. Seepärast on siis kasvatus tagaplaanil, et meil on rohkem esiplaanil hea käitumine, mitte sügav sisemine vaimne olek, humaanne lähenemine kõigele, mis on nii raskesti kättesaadav.

Tõnis Lukas: Kasvatusega kaasnevad väärtused. Kokkulepped väärtuste osas pole tihti võimalikud, probleemide eest joostakse ära ja nii ei osata kasvatuse mõistega midagi peale hakata. Individualiseerumisega on kaasas käinud kasvatusreeglite kadumine. On leitud argumendid, et kasvatus tähendab vaba arengu piiramist. Märt juhtis tähelepanu, et vabadusvõitlus kasvatuse vastu on käinud aastakümneid. Kasvatus kui sisuline tegevus on kahtlemata vajalik nii haridusasutustes, perekondades kui igal pool. Kasvatuse kadumine võib kaasa tuua ühiskonna kui siduva nähtuse hävingu, totaalse individualismi.

Märt Treier: Kasvatus on tülikas sõna, sest ei kajasta tänapäeva väärtusi. Ühiskond hindab teisi: konkureerime, võistleme, tahame personaalset õnne ja et oleks positsioon. Inimeseks olemine pole tähtsaim väärtus, ka lapsele tahetakse, et tal oleks positsioon. Mugavam on rääkida Eurovisioonist kui kasvatusest. Neid inimesi ei ole enam, kes oskasid oma lapsi kasvatada.

Maarja Vaino: Kas kasvatuse sõna või termin pole kaduma läinud seoses sellega, et haridussüsteemis on toimunud nihe täiskasvanukesksuselt lapsekesksusele? Kas sellega pole liialdustesse kaldutud? Laps otsustab ja õpetaja rolli on aina kärbitud. Aga paratamatult on täiskasvanu see, kes teab, mida oleks vaja lapses kasvatada. Hariduses sõltub tulemus lapse valmidusest pingutada ja õppida, aga kasvatada end ise väga ei saa, eriti kui puuduvad moraalimajakas ja kindlad väärtussüsteemid. Nii see kasvatuse pool hääbub.

Inger Kraav: Püüdsime Tartu ülikoolis kasvatusteadusi õpetades pakkuda üliõpilastele arengu- ja kasvatusteooriat, käsitlesime vanemlust ja kodukasvatust. Neid aineid õppekavas enam ei ole. Kipume alahindama kasvatust isegi väikelaste puhul. Arutame, millist haridust tuleks teisel-kolmandal eluaastal anda! Kasvatusteadustest lähtudes võiksime aidata vältida neid vigu, mille tagajärgedega hiljem nii kodus, koolis kui ka ühiskonnas praegu võitleme.

Kas kasvatuseta saab olla haridustki?

Kuivõrd on haridus ja kasvatus teineteisega seotud? Kunagi oli Peeter Põld seda väljendanud väga lihtsalt: kavakindlat mõju avaldamist kultuuri edasiandmise mõttes nimetatakse kasvatuseks. Haridus aga on kasvatuse läbi omandatud kultuur.

Mandri-Euroopa traditsiooni mõjul on kasvatuse mõte teadlikult mõjustada kasvu- ja haridusprotsesse. Olime nii eestlaste kui soomlastena tänu oma ärkamisaegsetele vaimusuurustele omaks võtnud saksa filosoofiast pärineva humanistliku Bildung’i ideestiku. Nii sõnastab soome filosoof Veli-Matti Värri: „Kasvatus on vahend, mis peaks täitma hariduse (sivistys) põhieelduse: võime vabaduseks, autonoomseks mõistusekasutuseks.“ Harituks saab inimene kasvatuse kaudu. Kokku võetuna on kasvatus täiskasvanu vastutus uue põlvkonna suutmise ees kanda edasi kultuuri ja tsivilisatsiooni, ta on sissejuhatus ellu. Tänapäeval on hariduse (edukatsiooni) ümber sehkendajad jätnud ukse taha nii Bildung’i kui filosoofia inimesest.

Toomas Kiho: Olen üles kasvanud eestikeelses keskkonnas. Mäletan, et haridus on see, mille saab koolis käies. Olin väga üllatunud, kui 2001. aastal loodi Tartu ülikoolis haridusteaduskond – selline asi tundus võimatu, sest igas teaduskonnas saab ju mingi hariduse, näiteks arstiteaduskonnas meditsiinihariduse. Kas siis haridusteaduskonnas saab ainult hariduse? Mida annavad siis ülejäänud teaduskonnad? Ma pole siiamaani saanud sellest üle, see ei ole loogiline, olen täis nördimust.

Humanitaarse iseloomuga ainete kasvatav mõju on kandnud eneses humanismi, headuse ja harmoonia ideed aastasadu, ka vägivallarežiimides. Tarbimis- ja naudinguorientatsiooniga konkurentsimaailm on jõudnud posthumanismi ja ka humanitaaria käsi ei käi kuigi hästi.

Pille Lill: Kasvatus ja haridus käivad käsikäes, aga on erinevalt käsitletavad: haridus annab teadmisi, kasvatus annab inimeseks olemise alused. Kasvatus kuulub loomulikul viisil kunstnikuks kujunemise juurde. Kunstivaldkondade vaimsus ja oskused kanduvad meistrilt edasi. Õpetamine on ka inimese kujundamine. Kuigi antakse edasi tehnilisi oskusi, kujundatakse tegelikult inimest. Inimeseks olemise oskus on suure pildi nägemine. Kogu õppekava peaks siit lähtuma. Meil ei ole enam õppekavades erialaseid oskusi toetavaid maailmavaatelise kandvusega aineid, siin on suur puudujääk.

Heie Treier: Mis puudutab kunstiharidust, siis seoses neoliberalismi ja hariduse mõiste esiletõusuga on koolides kunstitunnid taandunud, vaid üks tund nädalas ongi järel. Muutus toimus eelmise õppekava ümberkirjutamise käigus. Tellimus tuli kõrgemalt poolt. See on suur kaotus. Kunstiharidus aitas kasvatada, oli vägivallatu, tundeid ja meeli haarav. Kasvatus on seotud südame ja inimese olekuga – sellega kunstiharidus tegeleski. Ainuvalitsevaks tõusnud neoliberalism tähendab mõistuslikku õppimist. Eestis ei ole kunstihariduse teadust, see on loomata, ei ole ka kunsti­hariduse filosoofiat. Uue Eesti Vabariigi ajal on vaid üks inimene kaitsnud doktoritöö kunstiharidusest enesest. Kunsti­haridus on olemas vaid tegevuse, näputöö tasandil.

Helin Puksand: Minu jaoks on haridus ja kasvatus kulgenud paralleelselt, kumbki ei saa teiseta. Emakeele ja kirjanduse tund tähendab kasvatust, tekstides on suur osa väärtuskasvatusel. Institutsioonidelt on tunda survestamist kasvatuse mõiste kaotamiseks, eelkõneleja tõi välja, et juba 2001. aastal tehti haridusteaduskond. Väga pikalt olid lasteaedades kasvatajad. Nüüd enam lasteaedades kasvatajaid ei ole, on õpetajad, kes annavad haridust. Nihe on paradigmaatiline, alguse saanud varem ja kuskil mujal.

Ka emakeele- ja kirjandustundide arv on järsult vähenenud. Ametlikus kõnepruugis on meie haridus aga maailma parim. Mõistetel on keelekõnelejatele oma häälestus. Eestlaste tavapärane haridususk ei luba haridusest arvata halvasti ka siis, kui oleks põhjust, kasvatusest aga küll.

Merilin Metsvahi: Kui vaadata neutraalselt, siis mõistena on haridus alati olnud positiivne, kasvatus aga võib olla ka halva põhjustaja. Teisalt enesekohasus: end harida saab, aga ennast kasvatada? Kasvatuse teadvustamine algas siis, kui külakoolid tulid kirikule abiks, et kasvatada moraalseid inimesi, õpetada katekismust. Tänapäeval ei ole ühtset väärtussüsteemi ning moraal tundub kõrvaline. Seepärast tundub, et „haridus“ on parem sõna. „Kasvatuse“ sõna on kasutusel veel tavakeeles.

Siiski – kas saab heaks nimetada haridust, kui inimest pole ka kasvatatud? Kas saab oma aine kaudu noori kasvatada õpetaja, kelle haridusteelt on eemaldatud filosoofilised ja eriala mitmest küljest avavad ained?

Lill: Harituks saab inimene transformatsiooni kaudu, kui temas kasvatatakse üheaegselt kõiki voorusi. Hariduse kättesaadavusega säilitame rahva kultuuritaseme. Kasvatusega võimaldame rahval kujundada enese väärikaks ja arukaks.

Märt Treier: Haridus võib olla egotsentriline mõiste. On jäänud silma, kuidas noored kirjutavad esseesid ja taotlevad projektideks raha, tuues argumendiks: ma õpin ja spordin väga hästi, võidan olümpiaade. Mõõdetavad positiivsed omadused kuuluvad nn hea hariduse valda. Kasvatatus, suhtumine teistesse ning isikuomadused ei ole kandideerimisel argumendiks ega takista taotlemast projekte, isegi selliseid mitte, mis on seotud teiste inimeste heaoluga. Juhan Peegel ütles 1970. aastatel: ajakirjanduse ülesanne on inimesi kasvatada. Kui tänapäeval peaks keegi näiteks ütlema, et hariduse ülesanne on inimesi kasvatada, siis oleks see naerukoht. Ent just kasvatatus on see, mida teised meis näevad ja tajuvad. See on, kuidas suhtume teistesse, ning see ei ole enam haridus. Mis ikkagi on maailmas muutunud?

Mis siis on muutunud? Eilsesse maailma kuulus näiteks varauusaeg, kus lapsepõlve erilisust ei tajutud ega suudetud kasvatust kui ilmingut kirjeldada. Haridus oli aga olemas. Mika Waltari romaani „Mikael Karvajalg“ peategelane käis kloostrikoolis, kus kasvandikke heldelt nüpeldati. Vanduda võis, aga ainult ladina keeles, siis jäid hoopis ilma karistuseta, emakeeles oli sellest targem hoiduda.

Siiami kaksikud

Hea kasvatus avab meeled sellele, mida sugupõlvede jooksul on väärtuslikuks loetud, ja hoiab inimlast pahede eest. Kasvatuse kaudu loodud häälestuses loob õppiv inimene oma suhted elu, elava ja vaimukultuuriga. Heas kasvatuses sisaldub teatud religioossus, aukartus looduse ja loodu ees ja alandlikkus tunnistada, et miski on sinust jäävam, suurem ja ülevam.

Kiho: Mida kumbki meie kultuuris tähistab? Saame harida inimest, põldu ja maad. Harimata maa erineb haritud maast. Sama on inimesega: kui teda ei hari, ta metsistub. Kasvatada maad ei saa, kasvatada saab aga taimi, mis maa peal kasvavad, kandes nende eest hoolt. Mõned vajavad erilist hoolt. Haritud maal kasvatatud taim on kultuurtaim. Kas õunapuu kannaks vilja, kui teda pole kasvatatud? On oht, et hoolimata haridusest jääb kasvatamatu inimene siiski rumalaks.

Aivar Haller: Kujutage ette, et mu käe peal on lillepott koos lillega. Lille kasvatades loon tingimused tema kasvamiseks. Otsin õige poti, mulla, kastan. Meile ei tule pähe sakutada teda potis, et kasva, raisk! Taimedega oskame ringi käia. Inimese osas ollakse rumalamad. Mis eristab poisi ja porgandi kasvamist? Kui seista peenra kõrval sirgelt, siis porgandile see ei mõju, poisile aga küll. Lapsi teadlikult kasvatades peab olema ise haritud ja väärikas. Kasvatus eeldab eeskuju. Kui pilt ja tekst ei lähe kokku, tehakse seda, mis pildil.

Jako Kull: Inimene ei tea siiamaani, mismoodi see lill kasvab, kõik pole üksi inimese kätes. Inimene istutab, aga jumal kasvatab. Müstiline pool tuleks uuesti esile tõsta. Kloostris ei hari ega kasvata ükski munk teist munka, nad ei pruugi kuude viisi midagi rääkida. Kui tahta õpetust, siis kolmandal päeval ütleb vana munk ehk ühe sõna. Tagasi tullakse mitte õnnelikuna, vaid õndsana, sest nüüd teatakse, mida teha.

Ly Seppel-Ehin: Minu meelest on kasvatus ja haridus nagu siiami kaksikud. Mõlema eest tuleb hoolt kanda. Kui üks ära sureb, siis pole ka teisel võimalik ellu jääda. Vanglad teevad mõlemat: kasvatavad ja harivad süüdimõistetuid. Sedasama püüavad teha koolid, lasteaiad ja kodud. Mina tahaksin teada, kas ja kui palju on uuritud vangide haridustaset? Ja missuguseid järeldusi see võimaldab teha?

Mari Kadakas: Räägime haridusest pigem kui tulemusest: teadmised, oskused, vilumused, väärtushinnangud. Haridust ja haritust kiputakse vastandama. Kõrghariduse kohta küsitakse tihti, kas tähendab see ka haritust. Isiksuse kujundamise pool ei tohiks unarusse jääda ka kõrgkoolides. Mis puutub üldhariduskooli, siis põhikooli ja gümnaasiumi õppekavadest ei ole kasvatus kadunud, see sisaldub alusväärtustes, õppe ja kasvatuse üldeesmärkides, neist lähtuvates üldpädevustes, õpikeskkonna käsitustes, ainete eesmärgiseades ja mujalgi. Õppekavades loetletud pädevused ei kujunda teadmissüsteeme, vaid isiksust. Probleem tekib, et kasvatusteaduste osakaalu vähendamine kõrgkooli õppekavades loob olukorra, kui õpetajad ei suuda õppekava täita. Õpetaja ei ole ette valmistatud nn vabakasvatuse olukorraks.

Juurak: Sõna on tagaplaanil, aga asja enesega tegeldakse, kuigi mitte nii edukalt. Pädevused on tihti vaid paberil, eriti ühiskonnaõpetuses. Sõna on lagunenud komponentideks. Me ei räägi köögiviljast, vaid porganditest ja kartulitest. Personaliseeritud õppe (aga sinnapoole soovitakse liikuda) eeltingimus on hea enesekasvatusega õpilane.

Lill: Veel kord, ei ole haridust ilma kasvatuseta, need on omavahel põimunud nagu meie füüsiline keha meie mõtetega.

Skeptilise eestlase teadmisel ei pidavat haridus matsi rikkuma. Küll aga mats haridust, kui kahjustab saadud teadmiste abil nii inimest kui loodust. Targa kasvatuse mõjul õpib inimlaps ära tundma, millal õpitu jõuab headuse, millal kurja teenimisse. Ta saavutab seisundi, mil oskab enesele öelda: seisus kohustab.

Millised oleksime kasvatuseta?

Tunnistame iga päev: oleme konfliktsed, ahned, meelehea janused, kiuslikud, kurjad, labased, vägivaldsed, sõnamurdjad, ülbed jne, jne. Vähem on juttu selle kõige ühendusest kasvatusega. Pahede kataloog nõrgestab rahvust ja riiki ning muserdab tema kodanikke. Ei kujune usaldust, mis seoks inimesed ja looks mõistmist. Kui needsamad pahed avalduvad ka kultuuri, teaduse ja haridusega tegelevate inimeste seas, võtab see lootuse inimintellekti ravivasse jõusse ning kultuuri sisusse. Seisus ei kohusta neid enam.

Riin Seema: PISA testi puhul on ühel pool suurepärased haridustulemused, ent teisal on koolikiusamise statistika, mis ütleb midagi kasvatuse kohta.

Seppel-Ehin: Minule tundub, et meil Eestis on praegu mõlemast vajaka – nii haridusest kui ka kasvatusest. Parteilised mängud, avalik valetamine, ebaprofessionaalsed ministrid, tolerantsuse puudumine, ühiskonna üha suurem kihistumine, aina suurem vajadus nõustajate järele, arengu- ja käitumishäiretega laste suurenev hulk, peremudelite nõrkus, perevägivald, mitmesugused sõltuvuse liigid, vanemate üha kasvav ebakindlus ja peataolek …

Õpetajad lasteaias ja koolis seisavad silmitsi sellega, et kasvatamatuid lapsi ei saa õpetada. Kasvatamatut on vaja kasvatada KOHE. Haridust võib omandada hiljemgi. Proovigem (ümber) kasvatada haritud, aga kasvatuse puudujääkidega täiskasvanut!

Kraav: Lapsevanemad on esimesed, kel peaks olema kohustus ja õigus last kasvatada. Aastasadade jooksul anti lapse kasvatamise oskusi edasi praktilise elu kaudu, rahvapedagoogikana. Kõik muutus XX sajandil, laste arv peres vähenes, emad läksid tööle ja kasvatusse hakati suhtuma teistmoodi. Vanema kohustusi rõhutatakse endiselt, vanemaid süüdistatakse, aga kus õpivad nad kasvatama? Kasvatusoskus pole kaasa sündinud!

Inger Kraavi sõnul soovitatakse vanemail kasvatusraskuste puhul otsida abi õpetajatelt. Ent nemadki ei tea, kuna kasvatusteadus on kahanenud programmides olematuks. Ka koolitöös nõuavad kasvatusprobleemid suurt asjatundlikkust just murdeealistega. Viimastel aegadel on kummaltki poolelt kuulda vastastikuseid süüdistusi. Arvatavalt on tegu mõlemapoolse puudujäägiga teadmistes ja oskustes.

Haller: Oleme Lastevanemate Liidus mures, sest puudub lapsevanemaharidus, meil pole riiklikult midagi selle heaks tehtud. Hullumeelse raha eest on küll sisse ostetud programme, aga neist jätkub vähestele vanematele ja me pole kindlad nende kasuteguris.

Rein Einasto: Kujundame kitsaid erialainimesi, aga inimeseks saamise protsess on laiem kui üksnes haridus. Kasvatus inimühiskonnas on suunatus kellelegi teisele, et toimiks tema vaimne kasv. Kasvamine vabadusse, sügavusse – see on hinge pool, mitte niivõrd teadmiste pool. Hinge poolt on süsteemis alates algharidusest alahinnatud. Oleme selle osa õpetusest välja lõiganud. Esimese vabariigi ajal ilmus raamatuid enesekasvatusest, olin juba keskkoolis vaimustuses, et saab hakata oma iseloomu kujundama.

Kraav: Meil ei ole aastakümneid kirjutatud ulatuslikke raamatuid ei kasvatusest ega kodukasvatusest, need on sajanditagused.

Kõnelus viib tunnistamiseni, et kasvatus saab toimida ka hariduseta, sest meie harimatud vanavanavanemad suutsid lapsed kasvatada väärikateks inimesteks. Praegu võib kasvatamatust märgata ka haridust saanud õpetajaskonnas.

Treier: Olen palju Eesti koolides ringi käinud. Teretamist kohtab harva, aga see on kasvatuse alus. Tere ei ütle nimelt õpetajad. Õpetajate toas tahaks vahel kõrvaklapid pähe panna, piinlik on. Ent koolist tuleb eeskuju. Kõigepealt peaksime teretamist õppima, tundma inimese vastu huvi. Ärgem vaadakem koolides reeglitega loosungeid. Kiusamine ise pole vähenenud, vaid kolinud teistsugustesse vormidesse.

Haller: Jookseb õpetaja sisse: kuule, mis sa sellele blondile akna all panid? – Kolmekese panid ära, no ma panin ka. Nad isegi ei tea, mis on lapse nimi. Kasvatuses peaks olema personaalne usalduslik suhe, seda on koolides järel väga vähe. On vähe koole, kus õpetajal on võimetele vastav arv lapsi klassis. Oleme vindi üle keeranud loodusteaduste tähtsustamisega ja jätnud kõrvale silmale hoomamatu. Nii on meie lastest saanud liha, mis jookseb ringi ja istub akna all. Hakkabki ununema, mida tähendab olla inimene, kui sellest ei räägi õpetatud inimesed. Kust siis lapsed seda peaksid teadma?

Kärt Summatavet: Meie kasvatuse juured asuvad kahel sambal. Kultuuriline järjepidevus hõlmab nii põhjarahva tarkusi kui ka üldisi euroopalikke tavasid. Kui mainitud uued kombed, näiteks täiskasvanute ebaviisakus, kasvatamatus ja nutisõltuvus, on juba praegu lastele eeskujuks, siis kaobki teatud kultuuriline tunnetus, mida on hiljem raske taastada. Olukord, kus ühtedel on kasvatus ja haridus, teistel ainult haridus, süvendab ebavõrdsust.

Kaotuse tõsidus

Kas peitusemäng kasvatusega on mõistlik, kui ükski teine sõna pole piisav teda korvama? Ja tingimused on uskumatus ulatuses muutunud.

Kultuurirahvas tajub kaotuse tõsidust, sest haavatavaks muutub sedakaudu ka kultuur ise. Siiski on kasvatus mingil kujul alati olemas. Milline, see ilmneb tema tagajärgedes: saame sellise inimühiskonna, nagu oleme kasvatanud järeltulevat põlve. Ennast kasvatusest vabaks mõeldes, sellesse üleolevalt suhtudes ei saada ise vabaks, sest sedavõrd keeruline ilming on kasvatus ja nii laastavate tagajärgedega kasvatamatus. Seetõttu on ta pälvinud palju mõttetööd ja akadeemilisi uuringuid kui võimalus aidata inimene õilsamale rajale. Kuidas sai Auschwitz võimalikuks, on küsinud filosoof Theodor Adorno ja sellele ka vastanud, leides, et kasvatuse peamisi ülesandeid on barbaarsuse ärahoidmine. Kui jätame lühinägelike valikute tõttu ses ülikeerukas maailmas end teadmatusse, kuidas toimib kasvatus ega tee midagi targa kasvatuse heaks, oleme mõistnud end kompassita kulgema džunglisse, kus enam ka taevatähed kätte ei paista. Tavaliselt hakatakse siis otsima Suurt Juhti.

Veel pole see pöördumatu ja kultuurirahvas võiks ametkondadelt nõuda kultuurile tähtsate mõistete kaitset, see on, kaitset kultuurile enesele. Viivi Luik kirjutab vastusena vestlust suunanud küsimustele: „ Ilma hariduse ja kasvatuseta ei ole kultuuri ega kultuurrahvast. Iseasi on see, mida me hariduse ja kasvatuse all mõistame. Eesti rahvas on püsima jäänud tänu haridusepüüdlusele ja eriti tänu omakeelsele ülikoolile. Haridus ja kasvatus on meie kultuuri vundament. Meie kultuuris on tähendanud haritud inimene ühtlasi ka kasvatatud inimest. Meie kultuuri juurde kuulub ka mõiste „südameharidus“, mis on rohkem kui kasvatus. See tähendab taktitunnet, pieteeditunnet, häbitunnet ja autunnet, pühaduse tajumist. Südamehariduseta ei ole haridus täielik, jääb poolikuks. – Kui üks neist taanduma mõista? Ühiskond metsistub, kui mitte öelda, et loomastub.“