1923. – 1926. aastani oli Ottlik Ungari ja Austria piiril asuva väikelinna Kőszegi sõjaväelise reaalkooli kasvandik, seejärel jätkas ta õpinguid Budapesti sõjaväelises reaalkeskkoolis. Kőszegi sõjakooli mikroühiskond ja seal hangitud elamused on aluseks romaani „Kool piiril” maailmale ning mõjutasid ka kirjaniku mõtteviisi. Pärast keskkooli lõpetamist õppis Ottlik Budapesti ülikoolis matemaatikat ja füüsikat. Õpingute ajal huvitus ta ka atleetikast ja bridžist ning toimetas ajalehes bridživeergu.
Kuna kolmekümnendatel aastatel oli peaaegu võimatu õpetajana tööd leida, ei töötanud ta lõpuks omandatud erialal, vaid teenis leiba ajakirjanikuna mitmete väljaannete juures.
Ottliku esimesed novellid ilmusid ülikooliaastatel ajakirjades, kuid autorile oli hoopis olulisem sündmus, kui 1939. aastal ilmus tema jutustus Ungari modernismi tähtsaimas kirjandusajakirjas Nyugat (Lääs).
Sõja ajal teenis Ottlik õhukaitses ja Budapestis oli tal võimalik varju pakkuda põgenikele. Ka Ottliku sõja ajal kirjutatud artiklid annavad tunnistust tema laitmatust moraalsest hoiakust.
1945. ja 1946. aastal oli ta lühemat aega Ungari raadio dramaturg ja pidas loengusarja ungari kirjandusest. Ta tõlkis mitmeid kuuldemänge prantsuse ja ameerika autoritelt.
Aastatel 1948–1957 tõrjuti Ottlik koos paljude teiste kirjanike ja luuletajatega dogmaatilise kirjanduspoliitika tagajärjel kirjanduselust välja, tema publitseerimisvõimalused kadusid ning ta proovis nagu teisedki temasugused elatuda ilukirjanduse tõlkimisest. Ta on ungari keelde tõlkinud muu hulgas Gottfried Kelleri ja Thomas Manni jutustusi, Hemingway lühiromaani „Vanamees ja meri”, Bernard Shaw’ ja Osborne’i näidendeid ning Dickensi romaane.
Kirjandusellu võis Ottlik tagasi pöörduda pärast 1957. aastat. Siis ilmusid tema lühiromaan „Katused varavalges” (eesti keeles Tiiu Kokla tõlkes, 1988) ja mõned jutustused. 1959. aastal ilmus peateosena kanoniseeritud „Kool piiril”, 1969. aastal jutustuste kogu „Kõik on olemas” („Minden megvan”). 1980. aastal ilmunud „Proosa” („Próza”) sisaldab kirjaniku esseid, artikleid, uurimusi ja arvustusi kronoloogilises järjestuses ning on tõlgendatav vaimse eluloona. Postuumselt ilmunud „Buda” (1993) koosneb aga katkenditest, ääremärkustest ja märkmetest peateose juurde.
Ottliku (taas)avastamisele aitas kaasa 1970. aastatel debüteerinud kirjanike põlvkond, kes tunnistas Ottliku oma moraalseks ja kirjanduslikuks eeskujuks. Samal ajal hakkasid ilmuma ka teda ja tema teoseid käsitlevad kirjutised. 1980. – 1982. aastani ilmus korraga plahvatuslikult palju tunnustavaid käsitlusi ning ka kirjaniku 70. sünnipäeva tähistati kirjandusringkondades suurejooneliselt. Hiljem sai tema peateosest küpsuseksamite ja ülikoolide sisseastumiseksamite teema.
Üks pühendunud Ottliku-uurijaid Balázs Fűzfa on 1990. aastate keskpaigast püüdnud peamiselt Kőszegis teadlikult üles ehitada Ottliku kultust. Selle töö tulemusel on ilmunud mõned artiklikogumikud, kirjutatud mitmeid diplomitöid ning avati mälestustahvel kooli seinal. Samuti loeti autori peateos avalikult ette aastal 2004 Kőszegis ja Szombathelyis. Sama tehti ka Ottliku 100. sünniaastapäeva tähistamiseks Budapestis Petőfi kirjandusmuuseumis, kus ettelugejateks olid ungari kirjandus-, teatri-, teadus- ja kunstiinimesed. Juubeliaasta jooksul korraldati Ottlikule pühendatud konverents ja näitus ning juba nimetatud Balázs Fűzfa juhtis Kőszegis kirjanduslikke jalutuskäike. Samuti avati Kőszegis Ottliku-nimeline jalutustee Gyöngyösi oja kaldal, raamatupood ning büst. Lisaks sündis mobiilirakendus teose „Katused varavalges” põhjal, mis pakub jalutuskäiku mööda romaanist tuttavaid paiku, vastavaid tekstikatkendeid, arhiivifotosid ja mõningast taustainfot.
„Kool piiril”
Pole just palju XX sajandi keskel ilmunud ungari kirjandusteoseid, mida tänapäevalgi üksmeelselt suurepärasteks ning kirjanduse vaatenurgastki oluliseks peetaks. Ottliku teos, mille retseptsioon jäi ilmumise ajal üsna tagasihoidlikuks, kuulub nende väga üksikute teoste hulka. Pärast 1956. aasta revolutsiooni olid ungari lugejad valmis lugema ridade vahelt. See kehtis ka Ottliku 1959. aastal ilmunud teose puhul. „Kool piiril” on säilitanud oma kirjandusliku autonoomsuse ega võimalda lihtsustatud poliitilisi tõlgendusi, teos on jäänud poliitikaüleseks keerulise aja kiuste, mil ta ilmus.
Toona peeti retseptsioonis oluliseks ka järjepidevust, millega olid algust teinud ajakirja Nyugat ümber koondunud kirjanike esimene põlvkond, peamiselt Dezső Kosztolányi, Mihály Babits ja Sándor Márai. See arusaamine asetas kultuslikku positsiooni need 1950.–1960. aastate autorid ja teosed, kes või mis seda järjepidevust väljendasid. Géza Ottlik ja tema teos „Kool piiril” kuuluvad kahtlemata nende hulka. Ottlik jätkas modernistlikku kirjandustraditsiooni ja uuendas seda viisil, mis tõstis ta paljude arvates meistri seisusse. „Kooli piiril” on ungari kirjandusteaduses peetud nii modernistlikuks suurteoseks kui ka esimeseks postmodernistlikuks romaaniks.
Teose retseptsiooni suurem laine sai alguse 1980. aastate alguses, mil see taasavastati. Nüüdseks on romaan pärast paarikümneaastast viivitust pälvinud tunnustuse ja kanoniseeritud. Sellest alates on romaani korduvalt lahatud, selle üle diskuteeritud, see on õppematerjalina kirjandusõpikutes ning nii kirjanduskriitika kui lugejate arvates on tegemist hea teosega – suuremat tunnustust saavutada oleks ühel kirjandusteosel vist raske.
Ottliku romaani puhul on olulised ka selle eel- ja järellugu. Teose esimene versioon oli ilmumisvalmis juba 1948. aastal, kandes pealkirja „Edasielajad” („Továbbélők”), kuid viimasel hetkel võttis kirjanik käsikirja kirjastusest tagasi ning töötas selle põhjalikult ümber. Esimene versioon anti välja 1999. aastal ning seal puudub täiesti mälu ja sündmustest jutustamise usaldusväärsuse temaatika, just see, mis on romaanist hiljem teinud ungari proosakirjanduse ühe silmapaistvama teose.
Järellooks on aga kirjanik Péter Esterházy kingitus Géza Ottlikule viimase 70. sünnipäevaks. Rituaalse žestina kirjutas ta kogu romaani käsitsi ümber ühele joonistuspaberile, saades tulemuseks musta lehe ja luues omamoodi kunstiteose.
Géza Ottliku romaan räägib elust sõjakoolis, kasvandike raskustest reeglitega kohanemisel ja isikliku vabaduse võimalikkusest piiratud tingimustes. Raamatu peategelaseks on Gábor Medve, kellest saab koos teise jutustaja Bebega sõjaväelise reaalkooli teise kursuse värske kasvandik. Medvel on koolis valitsevate seadustega kohanemisel suuri raskusi: teda vapustab terav kontrast harjumuspärase koduse hoolitsusega ning kaasõpilaste kui ohvitseride toorus. Meeleheites teeb ta isegi katse põgeneda, kuid pöördub siis vabatahtlikult tagasi. Loomulikult on tegelaste seas jõhkraid ohvitsere (Bognár, Schulze) ja omavolitsevaid vanemate kursuste kadette (Merényi jt) ning iga kasvandik peab leidma võimaluse, kuidas instituudi mikroühiskonnas hakkama saada.
Jutustuse käivitab koolivendade, Dani Szeredy ja Benedek Bothi (Bebe) kohtumine 1957. aastal. Bebe on saanud nende kaaslase Medve käsikirja, mis jutustab nende ühisest kooliajast Kőszegi sõjaväe koolis. Omapärane pinge tekib sellest, et Bebe laskub käsikirjaga kahekõnesse: tsiteerib seda, kommenteerib ja parandab, kus tema mälestused Medve kirjapandust erinevad. Nii on meil tegemist romaaniga romaanis, kahe jutustajaga, ent peale nende leidub teoses ka kohti, kus sündmused on esitatud veel kõiketeadva jutustaja vaatenurgast.
„Kool piiril” räägib vabadusest. Gábor Medve, kes koidikuudus kohustuslikul hommikuvõimlemisel vabatahtlikult harjutusi sooritas, tundis end paksus udus hästi, sest teda ei nähtud ja tal oli vabadus valida, kas ta täidab käskluse või mitte. Sama vabadus valida kannustas teda instituuti naasma siis, kui ta oli otsustanud põgeneda. Medve aimas
, et inimese väärikus peitub vabaduses ning et vaid vabadus on see, mis võib inimese teisega võrdseks teha, et vabaduses võrsub kogu inimese jõud ja väärikus: võimalus nii solidaarsuseks, armastuseks kui ka halastuseks.
Kahetine optika
Loo peamiseks jutustajaks on Bebe, üks peategelastest, kuid kahetisest jutustusest tingitult vaheldub esimeses isikus jutustamine kolmandas isikus tekstikatketega. Lugu esitatakse sõjakooli kahe kasvandiku vaatepunktist. Enamasti on tegemist sisemise fokalisatsiooniga ja me näeme sündmusi ühe või teise jutustaja silme läbi, kuid ei tea rohkem kui nemad. Üks on surnud Medve käsikiri, kus kirjeldatakse detailselt kasvandike eluolu ning üritatakse võimalikult täpselt edasi anda kogu õhustikku. Bebe kommenteerib ja täiendab sõbra käsikirja, üritades edasi anda ka selliseid nüansse, mida ei olegi võimalik sõnadesse panna. Kaks vaatepunkti ja kaks ajatasandit annavad objektiivsema üldpildi, kirjanik segab neid osavalt. Bebe pürgib ehk kahe subjektiivse mälestuse võrdlemisega objektiivsusele. See lähenemine tugineb dramaturgiale, mille kohaselt pole olemas ühte tõeluse või tõe versiooni, vaid nii palju, kui on selle nägijaid.
Näeme, kuidas värsked kasvandikud kaotavad piirsituatsioonis järk-järgult oma lapseliku süütuse ja on sunnitud valima: kas autonoomia, solidaarsus, pugemine või karjainstinkt. Medve, kes talub sõjakooli elu kõige halvemini, säilitab oma moraalsuse ja väärikuse. Talumatutest tingimustest otsib ta väljapääsu oma mälestustes, leides üksilduse ja vabaduse. Pärast põgenemist kaheks päevaks kartsa sattunult mõtleb ta elu üle järele ja saab aru, et õigupoolest on ta üksnes vaataja ja tegelikult vaba. Aga karmist tegelikkusest ülesaamiseks on ka teisi mooduseid, näiteks Szeredy relvaks on jutustamine: väljaütlemisega saab päeval saadud haavu ravida.
Sõjakooli kasvandikud õpivad, kuidas pidada vastu vaenulikus maailmas ning kuidas sõnade ja liigutustega säästlikult ringi käia. Üheks probleemiks, mille Bebe kohe alguses välja toob, on rääkimisraskused, mis on tingitud sõjakooli poiste omavahelise suhtluse eripärast. Ühise minevikuga poisid mõistavad üksteist ühmatustest ja sisinatest. Bebe teeb katset neid tõlkida: proovib seletada, mida mõni konkreetne kurguhäälne häälitsus tähendab, ent möönab säärase seletuse küündimatust. „Dani Szeredyle aga, kes seda kõike teadis ja selle üle naeris, üksnes uratasin vihaselt, vaikse kurgu- ja huulehäälikuga, „Mb!” või „Hmp”, ent ehtsa, äravahetamatu, tõelise hääldusega, ja ta sai aru, mida ma öelda tahan.
Ta sai täpselt aru. Sedagi on raske seletada. Võiksin seda tõlkida umbes nii: „Näed nüüd, lojus, mida sa lõksutad oma lõugu, ma jälgin juba ammu neid asju mõistusega, sina aga hakkad kriitilisel hetkel minuga lobisema, kannad ette pikki sentimentaalseid lugusid ja laotad oma keerulised hingepeensused laiali, kuigi need ei huvita keda kuraditki, ja me jääme samal ajal heast lamamistoolist ilma …”” (lk 9).
Peale verbaalsete ja artikuleerimata teadaannete õpivad sõjakooli kasvandikud suhtlema ka kehaliselt, müksude ja vopsude abil. Võib ka öelda, et mõistmine ei tule keele pinnalt, keel kui suhtlusvahend taandub sekundaarsesse rolli, seda ennetavad füüsilised aistingud ja kehalised kogemused. Olulisem kui keel on ka koht ja seltskond, nendega kokkukuulumine, mis toob kaasa teatud reeglid ja normid. Bebe sõnastab ka võimetus rääkida tõtt: „Pea iga mu sõna muutub valeks ja ebatäpseks, niipea kui olen selle välja öelnud” (lk 17).
Aeg ja ruum
Ajaliselt on romaani tegevustik üsna täpselt piiritletud. Dateeritud on nii raamjutustus (esimeses peatükis juuli 1957, 23. peatükis 1958. aasta kevad) kui ka vahepealsed sündmused (Nagyvárad 1944) ja kasvandikuaastad sõjakoolis (1923–1926).
Kuigi sündmused on lugeja tarvis kenasti dateeritud ja lugemine on ka muidu hõlbus ja ladus, ei kulge kasvandike aeg sugugi niisama ladusalt. Nende päevi ja nädalaid liigendab ja reguleerib korrapärane tegevus, mis muudab kehtetuks tsiviilajaarvamise, millega nad olid harjunud elus enne sõjakooli.
„Sügis oli pikk ja midagi ei juhtunud. Teisipäeva pärastlõunal oli õppus, kolmapäeval enne lõunat vabakäejoonistus, neljapäeval vehklemine, reedel kümblus. Schulze-Bognár. Bognár-Schulze. Merényi punt. Möödus nädal, kasvasime millimeetri. Trepiastmed kulusid millimikroni. Medve kandis oma mütsi teistmoodi, Colalto alustas uuesti puuduste registrite kogumist. Midagi ei juhtunud” (lk 220).
„Ent aeg ei läinud sugugi mitte nii. Rääkisin kõike valesti. Pealegi teen lõpus hüppe ja mainin kolme aastat, arvulise suurusega, just nagu räägiksin millestki mõõdetavast, homogeensest. Just nagu oleksid sündmused omavahel seotud ja järgneksid üksteisele.
Need kolm aastat näiteks polegi möödunud, vaid on, iga nende hetk seisab paigal, kõiksuse ekraanile projitseeritult, laialt, nagu divergentse kiirevihu lõikepunktid sfäärilisel pinnal” (lk 124).
„Ma ei suuda sündmusi laitmatusse ajalisse järjestusse paigutada. Kuigi tahaksin. On küll tõsi, et kõik see ja veel palju muud, millest ma rääkima pean, kehtis korraga, samal ajal” (lk 106).
„Kool piiril” on anakrooniline tekst, kuna loo ja selle jutustamise vahel valitseb disharmoonia. Eeskätt leidub tekstis juba toimunud sündmuste tagantjärele meenutamist, milles on loo edenedes palju väljajätte, samuti on viiteid hiljem toimuvatele sündmustele. Teoses on tematiseeritud ka mälu ja selle usaldusväärsus. „Tänagi ei mäleta ma ega tea, kas see on tõsi, kas see juhtus nii. See, mida ma jutustasin, on vaid mälestuse mälestus” (lk 109).
Peale täpsete ajaliste raamide on romaani sündmustik seostatud ka konkreetse paigaga. Kuigi kooli täpset asukohta pole teoses nimetatud, saab romaani tegevuse üsna selgesti paigutada väikesesse linna nimega Kőszeg, mis asub Austria ja Ungari piiri lähedal. Ühemõtteliseks teeb linna tuvastamise maja, mille fassaadil on ladinakeelne tsitaat apostel Pauluse kirjast roomlastele (Ro: 9. 16.): „Non est volentis, neque currentis, sed miserentis dei” („Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab”). 1668. aastal ehitatud maja seisab Kőszegis Jurisicsi väljakul veel praegugi ja piiblist pärit lause mängib olulist rolli romaani struktuuris.
Sündmustiku seisukohast ei ole konkreetsel tegevuskohal muidugi mingisugust tähtsust, sest kõik see võiks toimuda ükskõik millises sõjakoolis. Sümboolse tähendusega on pigem see, et Kőszeg ja nii ka seal tegutsev kool asuvad üsna lähedal riigipiirile. 1922. aastal tõmmatud Trianoni rahulepingu järgne piir tõi Austria Kőszegile veelgi lähemale, nii et Medvel ei tulnudki põgenemisstseenis väga kaugele minna, et teise riiki sattuda. Piiri romaani pealkirjas võib tõlgendada ka piirina lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel, isiksuse ja ühiskonna vahel, taluvuse piirina, ida ja lääne vahelise piirina ja ka piirina, kust türklased enam edasi Euroopa poole ei läinud.
Suurem osa romaani tegevustikust leiab aset kinnises ruumis, sõjakooli territooriumil, mistõttu ülejäänud paigad omandavad teatud vabaduse maigu. Kasvandikele on suureks elamuseks need hetked, mil nad saavad olla väljaspool ohvitseride vaatevälja, olgu selleks siis väikelinna väljak, millel seisab maja kirjaga „Non est volentis”, ojakallas mägedes väliõppustel, porine Gyöngyösi oja kallas, kus marssides saab täiesti kõrist laulda, või kelgumägi pargis. Igapäevase suletuse, katkematu krampliku pinge, piinamise ja kontrollitusega võrreldes on haiglassesattumine lust ning jõulu-, lihavõtte- ja suvepuhkused lausa paradiis. Seetõttu kannavad raamatus kirjeldatud kohad väga tugevat emotsionaalset laengut. Olgu siin näiteks kas või väljakäik, kabel või trepp koos Rembrandti reproga „Doktor Tulpi anatoomialoeng”.
Ka inimesi ja inimestevahelisi suhteid kujutab matemaatikat
ja füüsikat õppinud autor Medve mõttekäigus matemaatilis-ruumilist metafoori kasutades: „Sest me võime end pidada ka konvergentsest, ühest lõikepunktist lähtuva kiirevihu liikmeteks, sest me läheneme üksteisele seda enam, mida rohkem sissepoole me endas kulgeme, meie üksilduse ühise tsentrumi poole – kuigi kitsamatel või laiematel kerapindadel, millest me kiirgame diskreetseid trajektoore, isoleeritud punktihulki, võime vahest ka üldse mitte kokku puutuda” (lk 367).
Halastus, lumi ja pori
Romaanis esinevad esiletõstetud motiividena lumi ja pori, mis esmases tõlgenduses tähendavad vastandeid: pori on halb ja seostub korratusega, lumi aga teeb pori ajastule lõpu ja seostub jumaliku korraga, mille allikaks on taevane halastus.
„Väljakäigu aken oli juba jäälilledes, täis imekauneid mustreid. Varsti jäätub Gyöngyös. Kui lumi kord maha oli tulnud, jäigi see sinna kevadise sulani, mitte nagu suurlinnades. See püsis põldudel, harjutusväljakutel, teedel, peahoone-esisel kruusal, puiesteedel, kõikjal. Märtsi-aprillini ei tee me oma saapaid enam poriseks. Taevane halastus oli meie jalge ette laotanud valge ja puhta vaiba. Võlutult vaatasin seda valget, magusalt leebet ja siiski võimsat lummust. Tihedad raugematud lumehelbed katsid Schulze jalajäljed tasapisi kinni” (lk 225).
Peale lume asub kasvandike poolele ka paks läbipaistmatu udu, milles pole näha, kas rivis seisvad poisid täidavad käsklusi või mitte. Need harvad halastuse hetked tähendavad osale kasvandikest vabadust ja helgust.
Halastusest kõnelevad ka Ottliku romaani osade alapealkirjad, andes lisavõtme teose mõtestamiseks. Esimese ja kolmanda osa pealkiri on pärit Pauluse kirjast roomlastele. „Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab” (Ro. 9. 16.), loeme eestikeelsest piiblist. Teose kontekstis võiksid alapealkirjad lihtsustatult viidata inimese tahte relatiivsusele ja Jumala halastuse absoluutsusele.
Ent võtmeid romaani tõlgendamiseks on palju ja just see on põhjuseks, miks „Kool piiril” on üks neid tekste, mille juurde aeg-ajalt ikka ja jälle tagasi pöördutakse ja aina uusi asju avastatakse.