„Regulatsioonide vähendamine ja majanduse liberaliseerimine on Euroopa strateegilise vabaduse ja ühiskonna heaolu kasvu eeldus.“ Nii kõneleb Euroopa Parlamendi valimisprogrammis Reformierakond. „Vabaturumajanduse edenemiseks tuleb jõuliselt vähendada põhjendamatuid bürokraatlikke takistusi ning anda ettevõtjatele tegevusvabadus,“ kinnitab surmavaenlase seisukohta oma programmis EKRE. Eurobürokraatiat lubavad vähendada isegi sotsiaaldemokraadid, kelle programmis muidu leidub toetust mitmesuguste reeglite kehtestamisele ja vabaturu ahistamisele, mida bürokraatide tööta ei sünni.
Niisiis valitseb nagu julgeoleku küsimuses ka majanduses äärest ääreni konsensus, mis on Eestile majanduslikult kasulik, nimelt Euroopa Liidu bürokraatia, teisisõnu reeglite kehtestamise korra ja organite laiakslitsumine. Aheldamata turust unistasid ja jutlustasid juba Friedrich Hayek ja Milton Friedman ning Brüsseli bürokraadid on kõigi erakondade vastased. Sõltuvalt asetusest riigivõimu juures on küll pisierinevusi viisis, kuidas täpselt kavatsetakse Eesti majandus, eriti selle „katki läinud“ avalik sektor, korda teha ja tagasi kasvu teele juhatada.
Ahelad viivad vägisi mõtte iidse Prometheuse loo juurde. Eks temagi oli ettevõtlik mees, kes tahtis omakasupüüdmatult, nagu ettevõtja ikka, ühiskonnale innovatsiooni (tuli ja selle kasutamine) abil suurt kasu tuua, aga kelle hoo regulaatorid Olympose mäel julmalt ja formaalsetel põhjustel maha võtsid ja talle koguni karistuse määrasid teo eest, mida tänapäeval nimetaksime leiutise kui intellektuaalse omandi varguseks. Sel pildil, mida valimiskampaanias pakutakse, on tujukad ja kurja sepitsevad jumalad kolinud Brüsselisse ning saadavad sealt aina uusi kotkaid direktiivide ja otsekohalduvate määruste kujul me aheldatud ettevõtjate maksa nokkima. Seega, Eesti suhe Euroopa Liiduga on vabadusvõitleja suhe rõhujaga ning lahing käib eeskätt majandusvabaduse pärast.
Majandusvabaduse poolest on Eesti piirkonna tšempion katkematult juba aastast 1995, mil Washingtoni mõttekoda Heritage Foundation hakkas üleilmset majandusvabaduse indeksit arvutama (vt joonis). Kui suurem majandusvabadus kindlalt heaolu dividendi annaks, siis peaks Eesti olema Lätist ja Leedust ammu kaugel ees ning jõudnud otsustavalt kannule Soomele ja Rootsile. Ometi see nii ei ole ja isegi suhtarvude maagiat abiks võttes saab kehvema tulemuse kui kilpkonnaga võidu jooksnud Achilleus Zenoni paradoksis.
Kui majandusvabaduse indeksi kõrvale panna sisemajanduse kogutoodangu aegrida, tekib paratamatult kõhklusi, kas majandusvabadusel on edu valemis üldse mingi kaalukas osa. Maailmapanga andmed (ostujõu pariteedi alusel USA dollarites) näitavad, et SKT inimese kohta kasvas aastatel 2000–2022 Eestis 9400 pealt 48 000ni. Rootsi vastavad näitajad on 29 600 ja 68 200, Soome omad 26 800 ja 62 800. Absoluutarvudes on Rootsi Eestist endiselt 20 000ga inimese kohta ees ja Soomega on vahe vähenenud mikroskoopiliselt. Kuidas nad seda meist väiksema majandusvabadusega teevad? Ja kas nii jääbki, sõltumata majandusvabaduse suurusest? See on pähkel, mille kõik valimisrallis osalejad peaksid katki hammustama.
Pessimistid erilist lootust ei anna. Näiteks ütles Eesti teaduste akadeemia energeetikanõukogu esimees Arvi Hamburg uut energiamajanduse arengukava hinnates ERRile, et „me ei saa elektrihinda Põhjamaadega võrdseks ega madalamaks mitte mingil juhul. See pole lihtsalt füüsiliselt võimalik, võib-olla saja aasta pärast on see teostatav, kuid praegu me seda ei tea“. Energia on igal alal põhiline tootmissisend ja kallim energia ei jäta Eesti ettevõtjatele mingit lootust konkurentsis püsimiseks. Ainus viis Põhjamaade „ebaõiglase“ eelise tasandamiseks oleks kaotada energiatarbimiselt kõik maksud ja tasud. Aga kas nii kasvav ettevõtlusvabadus ikka ahvatleks põhjamaised energiatootjad Eestisse kui paremasse ärikeskkonda kolima? Riiki, kus väike maksukoormus tähendaks ka aina kehvemaid või üldse puuduvaid avalikke teenuseid?
Majandusvabaduse absolutiseerimisel on mitu negatiivset kõrvalmõju. Esiteks sunnib see Euroopa Parlamenti ja muudesse ametitesse pürgijaid näitama ühiseid juhtimisorganeid poksiringina, aga mitte ümarlauana, kus võrdsed kokkuleppeid ja kompromisse teevad. Võitlusest pajatajad petavad esialgu iseennast ja hiljem, kui käes aeg tehtud tööst aru anda, ka valijaid või on sunnitud tunnistama oma täielikku läbikukkumist (küllap siis ebaausas) võitluses. Teiseks juhib see ettevõtjad valele teele: kulutama aega ja raha reeglite järgimise ning loovuse ja leidlikkuse asemel hoopis neis reeglites aukude ja möödahiilimise võimaluste otsimisele. Sellel on kahtlemata oma mõju nii ettevõtete kasumlikkusele, aga ka avaliku võimu rahakotile ja ühiskonna heaolule.
Halvim on seejuures, et kui pillid on häälestatud kontinendiüleseks võitluseks, mängitakse samas helistikus ka kohalikku poliitikat. Meditsiinikirjandus ei käsitle juriidiliste isikute haigusi ja nende ravi, kuid Eesti erakondade, valitsuse ja parlamendi vaimne seisund viitab praegu ühemõtteliselt anoreksiale. Tartu ülikooli kliinikumi patsiendiinfo lehel anorexia nervosa kohta piisab vaid mõne sõna vahetamisest, et see sobiks täpselt kirjeldama Eesti poliitikkonna kollektiivse psüühe seisundit ja arusaama „õhukesest riigist“.
„Ma olen paks!“ kinnitab riik endale iga päev, mis sest, et peeglist vaatab vastu aina alakaalulisem tegelane. Hirm kaalus juurde võtta aga kasvab. Eesti ei ole kunagi jõudnud Euroopa Liidu täiskasvanud liikmesriigi normaalkaaluni maksukoormuse mõttes, kuid kinnitab endale, et suudab oma kaalu veelgi vähendada, kuigi see on saavutatav ainult tervist kahjustades. Kuid, nagu teabelehel nenditakse, on „anoreksiahaige ravi alustamine sageli vaevanõudev tegevus, sest patsiendil esineb haiguse eitamine ja tugev vastupanu kaalu parandamise suhtes“.
Aga alustama peab ja hakatuseks soovitan teraapilist kirjandust. Majandusteaduse nobelist (2001) Joseph Stiglitz avaldas mõne nädala eest asjakohase raamatu „Tee vabadusele. Majandusteadus ja hea ühiskond“, mis võtab kokku tema pikaajalise võitluse neoliberaalse, ettevõtlusvabadust ülimuslikuks pidava religiooniga (mis muu on teooria, mille empiiria on ammu ümber lükanud). Lühidalt: ettevõtlusvabadus ei eksisteeri vaakumis, vaid suhtes muude vabadustega. Tema kasv tuleb millegi arvelt. Ja iga vabaduse juurde kuuluvad lahutamatult nn väliskulud, seda nii ettevõtte kui ka riigi puhul, ja need on reeglina piiriülese mõjuga. USA tehnoloogiahiidude vabadus näiteks võtab Euroopa kodanikelt vabadust vähemaks ja tekitab korvamatut kulu.
Kui Eestis on ettevõtlusvabadust rohkem, siis järelikult mingit muud ja tõenäoliselt tähtsamat vabadust selle võrra vähem. On vähem riiki. Milleni see viib? „Fašistlikud ja autoritaarsed valitsejad on esile kerkinud peamiselt seetõttu, et valitsused ei ole suutnud teha piisavalt, mitte seetõttu, et teevad liiga palju,“ kirjutab Stiglitz. Ei ole suutnud kehtestada piisavalt reegleid ega koguda piisavalt makse, et täita heaolu tagamise kohustusi. Indiviidi tasandil tähendab see, et liiga paljude potentsiaal jääb päriselus realiseerimata, sest nende „võimaluste komplekt“ on juba algusest peale piiratud, esmatarbe tööriistadeta.
Milline majandusmudel kindlustaks mõtestatud vabaduse suurimale osale ühiskonnast, küsib Stiglitz. Ja vastab, mitte üllatuslikult, et kõige lähemal eesmärgile on mõistagi Põhjamaad. Ebatäiuslikud, kuid parema puudusel kopeerimist väärt. Kuidas? Lugema, anorektikud!
