20. augustil on eriti kohane kõnelda vabadusest. Eriti minu isikul, kes ma olen sündinud 20. augustil (niisiis palju õnne mulle tänagi!). Sellega seoses meenub kohe ka üks lugu. Kui olin saanud nii (vähemalt, aga ilmselt täpselt) viieaastaseks, tekitas minus selsamal kuupäeval mõningaid küsimusi asjaolu, et ühtäkki olid minu sünnipäeval kõik Lasnamäe (ega kaugemale siis ju suurt ei näinud) hooned ehitud Eesti lippudega. Miks küll? Mu kallis ema (kel tollal oli üleüldse kombeks meile ühtelugu mingisugust jama ajada, kusjuures mitte isegi teadlikult, vaid üsna möödaminnes) vastas väikse sünnipäevalapse küsimusele silmagi pilgutamata, et see on ju sellepärast, et on sinu sünnipäev! Mis siin salata, uskusin seda vähemalt järgmise aastani. Suur oli pettumus, kui lõpuks selgus, et nõnda see ei ole teps mitte ja minu sünnipäev ei huvitanud meie sinimustvalgesse mähkunud vabariiki kohe mitte üks raas.

Loo moraal võiks olla umbkaudu selles, et ehkki me kõik usume paiguti mingisugust jama, on soovitatav ja isegi vajalik aeg-ajalt oma seisukohti korrigeerida. Näiteks, kui vaktsineerimise ja maskikandmise tähtsus tekitaski mõnes meist esiti suurt skepsist, aga siis tuli suur hulk teadlasi, oma valdkonna spetsialiste, kes lükkasid need uskumised põhjalikult argumenteeritult ümber, siis ei pruugi enam olla mõistlik uhkusest ja inertsistki mingisugust jama edasi uskuma jääda. Ole sa kuue- või kuuekümneaastane, ikka tasub endagi eksiarvamuste suhtes valvel olla. Vabadus kunagi omaksvõetut edasi uskuda jääb meile seejuures ju alles, peabki jääma. Aga kas tasub?