Sebastian Junger on Ameerika ajakirjanik, kirjanik ja filmirežissöör, kes on pühendunud ekstreemsete olude ja nende järelmõjude kujutamisele. Tema esikteos „Täiuslik torm“ (ingl 1997, ee 2016) kõneleb ühest 1991. aasta tormisest kalastusretkest. Raamat oli menukas ning 2000. aastal valmis selle alusel ka samanimeline Hollywoodi film Mark Wahlbergi ja George Clooneyga peaosades. Tema järgmine raamat „Surm Belmontis“ käsitleb ühe mustanahalise mehe süüdimõistmist valge naise mõrvas. Junger süüdistab võime kahtlusaluse rassistlikus profileerimises ning väidab, et naise tappis hoopis kurikuulus Bostoni Kägistaja. Raamatut peeti spekulatiivseks ja skandaalijanuliseks. Jungeri 2009. aasta dokumentaalfilmi „Restrepo“ keskmes on Afganistani sõja üks surmavamaid paiku Korengali org. Film võitis „Sundance’i“ filmifestivalil kodumaiste dokumentaalide auhinna. Samal teemal ilmus tal 2010. aastal bestseller „Sõda“. Korengali org oli jätnud Jungerile nii kustumatu mulje, et 2014. aastal valmis veel ka samas asukohas teeninud USA sõdurite sõjajärgsest käekäigust kõnelev film „Korengal“. Sama teemat ehk veteranide naasmist ja posttraumaatilist stressi on ta käsitlenud ka oma raamatus „Hõim“ (2016).
Ka kõnealune 120-leheküljeline reisikiri „Vabadus“ on paaristeos dokumentaalfilmiga „Viimane patrull“ (2016). Junger kõndis koos paari sõjaveterani ja sõjaajakirjanikuga Washingtonist Philadelphiasse ja sealt edasi Pittsburghi suunas. Kogu neljasajamiiline rännak läbitakse raudteel, kus kõndimine on karistatav, ja nii sisemise kui ka rahvusvahelise rahu nimel. See on ühelt poolt teraapilise taotluse ja mõjuga rännak, kus kõneldakse vähe ning ollakse sunnitud varjuma kohalike elanike ja võimude eest. Teiselt poolt on kasutanud Junger seda ebakonventsionaalset reisi raamatus Ameerika põlisrahvaste ja pioneeride omavaheliste kokkupuudete iseloomustamiseks ning oma ajaloo- ja antropoloogiateadmiste taasesitamiseks, mitte niivõrd uute tekitamiseks.
Dokumentaalfilmis „Viimane patrull“ on keskne sõjakogemuse järelelu, arutletakse selle üle, kuidas pääseda sõja moonutatud mentaalsest reaalsusest tagasi tsiviilellu. „Vabaduses“ kipub aga rännakuolukord raamima Sebastian Jungeri lugemispäevikut, ilma et moodustuks kõnetavat tervikut. Raamat köidab alguses hemingwayliku veidi ülespuhutud argiheroismiga, mis ei vii kahjuks kuhugi. Kui Junger kirjeldab kohtumist ühe võõraga, kirjeldaks ta justkui oma autoripositsiooni: „[—] ta lihtsalt tahtis kampa lüüa. Või millestki lahku lüüa. Paneb mõtlema, kui inimene näeb nelja meest keset talve mööda raudteerööpaid astumas ja leiab, et neil on tema jaoks varuks midagi enamat kui tema oma elul sel hetkel. Ta ei vajanud meid selleks, et oma maja uksest välja astuda, kuid nii mõnigi asi, mis teiste inimestega koos võib tunduda vabadusena, on üksi olles kõigest omamoodi pagendus …“(lk 23). Raamatu lõpuks selgub, et ka neli raudteel rännanud meest olid põgenenud oma elu eest ning lootnud ilmselt sel illegaalsel jalgsimatkal taas kogeda adrenaliinitulva (üks kohalik elanik tulistab üle nende pea) ja kindlas sihis kulgemise olukorda, mis meenutaks natukenegi sõjalist missiooni. Peidetakse end mööduvate rongide ja kohalike elanike eest, ööbitakse nii, nagu ööbitaks sõjaretkel.
„Vabadus“ on ühtaegu ülistuslaul kõndimise puhastavale toimele, pioneeride sitkusele ja põlisrahvaste hõimuühiskonnale ning asümmeetrilisele sõjapidamisele. Junger jõuab oma lühikese reisikirja sees põigata Montenegrosse (võitlus Osmanite riigi vastu), Iirimaale (Dublini 1916. aasta lihavõtteülestõus) ja iidsesse Pärsiasse. Autor on keskendunud tapluste julmuse ja olude karmuse kirjeldamisele ning neist kirjeldustest õhkub nostalgiat aegade järele, mil elu oli märksa kaootilisem ja ennustamatum kui üksluine neljasajamiiline retk mööda raudteed. Kui üks tulirelvaintsident välja arvata, ongi meeste rahuretk nii sündmustevaene, et paar tugevamat vihmavalingut ja kohviku tualetis salaja habemeajamine tunduvad juba täitsa sündmuse mõõtu juhtumitena. Jungeri raamatust jääb vägisi mulje, et ta on püüdnud maailma ajaloost kokku kuhjatud vägivallaepisoodide abil anda veidi eksistentsiaalsemat mõõdet ka piraatmatkandusele. Kui võrrelda Jungeri seiklusi Kirde-Ameerika raudteel eestlastest vändaglobalistidega ETV tuntud saatest „Eh, Uhhuduur“, siis mõjuvad Hannes Hanso ja Wenna seiklused märksa loomulikumalt, aga sugugi mitte vähem uljamalt, eriti arvestades Eesti jalgratturite pantvangidraamat Liibanonis 2011. aastal.
Vabadust defineerib Junger negatiivselt, s.t olukorrana, kus on tekkinud võimalus reegleid rikkuda ja võimude ettekirjutusi eirata. Selline vabadus on räsitud inimese vabadus, niisuguse inimese, kes laeb ennast poollegaalsetel retkedel, kus tegelikult suurt midagi kaalul pole, kes näeb vabadust võimaluses kõndida mööda etteantud rada, kui see vaid ära keelatud on. Kui palju on niisuguses hillitsetud riskikäitumises ehedust ja kui palju simulatsiooni, jäägu igaühe enda otsustada. Samas on raudtee Marc Augé mõistes „mittekohana“ kahtlemata loogiline enesepagenduse koht.
Jungeri raamatu jõustavam külg väljendub tõdemuses, et vabadus väärib võitlust ja maitseb paremini või tähendab rohkem, kui selle nimel on riskitud ja midagi ohverdatud. Vabadus väljendub autori arvates ka hõimuliikmete omavahelises sõltuvuses, meietundes, mis saabub pärast koos kogetut ja sellest tulenevat arusaama, et üksi on ohtlik. Jungeri vabadusekontseptsioon on seega olemuselt macho’lik ja selle vabaduse teostamise viis eskapistlik, nostalgitsev. Õigupoolest mõjub raamatus kirjeldatud matk ebaküpse katsena taastada midagi, mis meenutaks lahinguväljal, aga ka poisipõlves kogetud kambavaimu. Vaimustust siin ei väljendata, sest kokkuvõttes on see ühe väsinud, kuigi erudeeritud inimese reisikiri. Kõndimise-kulgemise filosoofia algeid tutvustatakse, aga jäetakse isikupäraseks arendamata.
Autor näeb tänapäeva inimolemises justkui kaht võimalust: kas alistuda või mässata. Seesugune pessimistlik, ahas arusaam vabadusest võib pigem juurde toota neid ohtraid vägivaldseid episoode, mida raamatus ajaloonäidete varal kirjeldatakse. Kirjeldatud raudteerännak pole mitte teelolemise, vaid põgenemise rännak. Aga miks peaksid mind lugejana huvitama põgeneda otsustanud inimese vabadusemõtted? Sebastian Junger on varem põhjalikult käsitlenud veteranide rehabilitatsiooni ja vaimse teekonnaga seotud teemasid. Ta on tõdenud, et sõdurite posttraumaatilise stressi allikas ei pruugi olla lahinguväljal kogetu, vaid kodumaal kogetud tähendusetuse tunne pärast intensiivseid eksistentsiaalse kaaluga elamusi, mida pakub sõda. Loodetavasti mõjus sümboolne retk selles Marc Augé järgi „mittekohas“, mida raudteetamm endast võiks kujutada, Jungeriga kaasas olnud veteranidele kosutavalt. Soovin mõttes nii autorile kui ka tema seikluskaaslastele edu enese teostamiseks raudtee liikumispiirangu alast väljaspool.