Kurts Fridrihsonsi näitus “Vaikuse tsoonis” Tartu kunstimuuseumis kuni 29. IV.
Kurts Fridrihsonsi (1911–1991) näitus annab põgusa ülevaate tema neljakümneaastasest loometeest ja ka läti kultuuriloos Prantsuse grupi all tuntud mõttekaaslaste rühmast. Kuigi Fridrihsons ei keerelnud ametlikus kunstikarussellis ja läti kunstikriitika temast sama hästi kui vaikis, mäletavad eesti vanema põlvkonna kunstnikud teda Balti liiduvabariikide akvarellinäitustelt, graafika- ja raamatukunstibiennaalidelt isikupärase abstraheeriva käekirjaga autorina. Tunnustus tuligi esmalt välismaalt, nii näitustel esinemise kutsete kui ostude näol. 1989. aastal anti Fridrihsonsile Läti NSV teenelise kunstniku aunimetus ning aasta hiljem valiti ta Läti teaduste akadeemia liikmeks. Vaatamata sellele ei õnnestunud tema õetütrel kirjanikul Gundega Repšel kümne aasta jooksul leida kirjastajat kunstnikust kirjutatud raamatule “Puudutused”.
1946. aastal hoidis KGB silma peal Riia südalinnas näitlejate Irina ja Arnolds Stubausi korteril, kus poole aasta jooksul käis koos grupp läti haritlasi. Esmaspäeviti, kui teatrid olid suletud, kogunes sinna 13 luuletajat ja tõlkijat, literaati ja näitlejat, et arutada prantsuse kultuuri üle. Loeti, tõlgiti ja illustreeriti pea poolsada lääne-euroopa autori teost. Oma muljetest ja kontaktidest Prantsusmaaga said seltskonnast kõneleda vaid kolm, nende hulgas ka Kurts Fridrihsons. Ülejäänud vaid unistasid ja ootasid oma võimalust.
Fridrihsons oli pärast arhitektuuriõpinguid Läti ülikoolis külastanud Prantsusmaad kahel korral, 1932. aastal ja 1938. aastal, täiendanud end Pariisis André Deraini ateljees ning tutvunud kuulsate kirjanike ja kunstnikega. Seal olid alguse saanud saksakeelne kirjavahetus Knut Hamsuniga ja Edvard Munchiga, millest osa jõudis Fridrihsonsi kirjutatud raamatusse, kuid hiljem läbiotsimiste ajal kaduma läks, ja kohtumised kirjanike André Gide’i, Paul Valéry jt. Sageli oligi säravate vestluste ja diskussioonide algatajaks Kurts Fridrihsons, keda toimikutes liidriks nimetati. 1951. aasta alguspäevil arreteeriti esmaspäevakutes osalejad. Fridrihsonsile autori poolt kingitud, kuid NLis keelatud Gide’i raamat “Tagasitulek Nõukogude Liidust” oli üks nn Prantsuse grupi eksisteerimise asitõendeid.
Otseselt mingit organisatsiooni ei eksisteerinud, Prantsuse grupi ristiisadeks olid tõendeid fabritseerinud KGB ohvitserid. Kuid arreteeritute küsimusele, miks alles viis aastat hiljem, vastasid viimased küüniliselt, et 1946. aastal polnud nad ohtlikud, kuid 1950ndate algul võisid nad mõjutada noori inimesi. Ja seda Prantsuse grupi liikmed ka tegid, nii enne kui pärast kodumaale naasmist, mil taas samal eesmärgil koos käima hakati. Nende pärandist osasaajate hulka kuulub ka luuletaja ja tõlkija Guntars Godiņš, kes vaimustunult kõneleb kohtumistest tõlkijate Maija Silmale, Milda Grīnfelde, Kurts Fridrihsonsi ja teistega.
Muusade elupaigaks rekonstrueeritud näitusesaalis linastuvasse filmi “Karistus unelmate eest” (1994) on kokku koondatud 1980ndatel tehtud intervjuud kuue nn Prantsuse grupi liikmega. Tugevat emotsionaalset pinget kandvas linateoses on suurepäraselt aru saada, miks neid veel hiljemgi ei avaldatud või lausa kardeti. Neid väärikaid vaimuinimesi polnud murdnud karmid laagriaastad. Mitte kibestumine ega kaeblemine, vaid sisemine vabadus ja unistustele kindlaksjäämine tagasid ellujäämise, kuid kohanenute võõristuse. Sama sõnumi saab vaataja ka intervjuust Kurts Fridrihsonsiga. Kunstnik juhendab meid samm-sammult teda ümbritsevas maailmas, kõneldes talle olulisest kuulsate inimeste tähtpäevade ja ajaloosündmuste kalendrist, autoriteetidest ja kingitustest elus.
Täpse kellavärgina veeres küüditamise laine samaaegselt üle ka Eestimaast. 1949. aastal saadeti Siberisse Artur Alliksaar, 1950. aastal Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis kokku saanud sõpruskond Ülo Sooster, Lembit Saarts, Heldur Viires, Valdur Ohakas ja Rooded.
Neil kõigil, nii lätlasel kui eestlastel, oli õnn tagasi tulla. Kurts Fridrihsons naasis tuttavasse keskkonda Riiga, mis aga ei õnnestunud Ülo Soosteril. Fridrihsonsi kojusaabumine Siberist 1957. aastal oli abikaasa mäletamist mööda kui välisreisilt tulek, lillede ja naeratusega. Kuid selleks, et jääda Siberis ellu, olid nad loonud oma maailma, vaikuse tsooni, mõistes endale üksinduse karistuse.
Enamik tänini säilinud Kurts Fridrihsonsi laagris valminud loomingust olid akvarellid (umbes 1500 teost), mida talletatakse Läti okupatsioonimuuseumis. Näitusevalikus näeb valdavalt joonistusplokilehe suurusega mälestuskilde, kus elustuvad elegantse pintslilöögiga võõramaised, päikeseküllased loodus- ja linnavaated, loetud kirjandusteoste ja ajaloolised kangelaskujud, sekka vihjed teoste reaalsele sünnipaigale. Saatusekaaslaste portreed ja illustreeritud kirjad jõudsid aeg-ajalt samuti adressaatideni, nüüdseks ka perekonnaarhiividesse ja näitusesaalidesse.
Akvarell jäi Kurts Fridrihsonsile olulisimaks väljendusvahendiks kogu eluks, ta oli ühtlasi ka selle populariseerija ja tehnikapõhiste näituste korraldaja. Uudsena hakkas kunstnik 1960ndatel kasutama viltpliiatsit, hiljem sageli koos akvarelli ja küünlavahaga, luues äratuntavalt omanäolise segatehnika. Hilisemale loomingule iseloomulikuna kattis kunstnik akvarelli sulandumisel tekkinud hajusad pinnad kord jõulise, kord haprama joonistusega. Formaadid läksid suuremaks, värvikooslused emotsionaalsemaks. Lõputuks inspiratsiooniallikaks olid inimesed, pärit minevikust ja näib, ka tulevikust, kelle katkematu joonega kujutatud pikaks venitatud figuurid ja hingestatud näod lasevad uskuda sama sügava mõttemaailma olemasolusse kui nende loojal. Kaasaegseid eelistas Fridrihsons pigem šokeerida, nagu ta seda tegi 1970. aastal, kui kasutas Dostojevski “Idioodi” lavakujunduses suuri juurviljariive. Paratamatult meenub teine suur läti kunstnik Ilmārs Blumbergs ja nende kahe mehe loomesugulust võib leida nii raamatu- kui teatrikujunduses, joone ja jutustuse maagiani välja.
Kurts Fridrihsonsi iseloomustanud mänglev vestlus toimib ka näituse keskkonnas, võtkem vaid aega kuulata ja vaadata.