Selle aasta suvel täitus kolmsada aastat Adam Smithi (5. VI 1723 – 17. VII 1790) sünnist. Ta oli šoti sotsiaalfilosoof, üks klassikalise liberalismi rajajaid, kes pani aluse klassikalisele poliitilisele ökonoomiale. Smith oli tervikliku süsteemi ehitaja, keda võib nimetada suureks mõtlejaks. Selliste inimeste elu määravad päritolu, haridus, kokkupuuted teiste tarkade inimestega, sealhulgas reisid ja õnnelikud juhused, ning lõpuks üldse mitte vähetähtis erialane töö. Alati ei järgita seda reeglipära, aga Adam Smithi puhul on need tingimused kõik olemas.

Adam Smith sündis Šotimaal Edinburghi lähedal Kirkcaldys tolliametniku perekonnas. Isa suri enne tema sündi ning nii ta jäigi väga lähedaseks emaga. Ta ei abiellunud kunagi, kuigi elulookirjutajate teadete kohaselt oli tal naissoost lähedasi isikuid. Lapsepõlvest pole eriti palju teada, välja arvatud üks seik. Kui ta oli umbes nelja-aastane, võtsid külast läbi sõitnud mustlased ta kaasa. Pole teada, kas see oli rööv või võeti uudishimulik poisslaps niisama vankrile istuma, ning kuidas ta mustlasi jälitades kätte saadi. Igatahes on XIX sajandil Smithi elulooraamatu kirjutanud John Rae märkinud, et selleks kulus üksjagu aega – poisist oleks võinud saada vaene mustlane!¹

Glasgow’ ülikooli astus Adam Smith neljateistkümneaastaselt, mis ei tähenda, et ta oleks mingi imelaps olnud. See oligi tol ajal õpingute alustamiseks tavaline iga, näiteks David Hume oli kaksteist kui Edinburghi ülikoolis õpinguid alustas. Glasgow’ ülikool oli XVIII sajandi Šotimaa valgustusaja keskus. Sealne eripära oli see, et õppetöö toimus suures osas inglise, mitte ladina keeles nagu Oxfordis, kus Smith tolleaegse rikka šoti maaomaniku stipendiumiga õpinguid jätkas, väideldes ennast ka doktoriks. Smith oli Oxfordist üsna kehval arvamusel, mida ta on selgelt ka oma peateoses väljendanud. Igatahes töötas ta seal põhiliselt raamatukogus ja omandas laialdased teadmised filosoofia, ajaloo ja poliitikateaduse valdkonnas.

1747. aastal Edinburghi naastes otsis ta erialast tööd ning ühe lordi toetusel pidas avalikke loenguid kõnekunsti põhimõtete, ajaloo ja majanduse teemadel. Seda loenguformaati võib võrrelda tänapäevase rahvaülikooliga. Loengud said hea vastuvõtu ja olid ka üks põhjus, miks ta nimetati 1751. aastal Glasgow’ ülikooli loogika professoriks, aga juba järgmisel aastal vahetas ta selle moraalifilosoofia professori ametikoha vastu. Vahetuse põhjuseks oli asjaolu, et uue ametikoha tasu oli kõrgem, kuna üliõpilasi oli rohkem. Professori palk koosneski tol ajal põhiliselt üliõpilaste makstud loengutasudest. Moraalifilosoofia valdkond hõlmas tol ajal teoloogiat, eetikat, õigusteadust ja poliitilist ökonoomiat.

Kokkupuuted tarkade inimestega

Smithi mõjutajaks oli tema eelkäija õppetooli hoidjana Francis Hutcheson, kelle loenguid ta üliõpilasena Glasgow’ ülikoolis kuulas. Hutchesonil oli suur osa Glasgow’ ülikooli üldise õpetuse taseme tõstmises ning ta viis ka sisse ingliskeelse õpetuse ladina keele asemel. Glasgow’ aega võib pidada Smithi elu kõige aktiivsemaks perioodiks. Tema tööpäev nägi elulookirjutajate sõnul välja järgmine: igal hommikul loeng, mõnel päeval veel teine loeng enne lõunat, pärastlõunal ülikooliasjade korraldamine (1757. aastal pidas Smith dekaani ametit), õhtud Glasgow’ klubides ja seltskonnas.

Seal tutvus ta näiteks hilisema aurumootori leiutaja James Wattiga ja mitme hiljem tuntuks saanud loodusteadlasega. Glasgow’ klubides tekkisid Smithil kontaktid tähtsate koloniaalkaupmeestega, kellelt ta sai teadmisi kaubanduse ja rahanduse üksikasjade kohta. Šotimaa oli Inglismaaga liitunud ja moodustanud Suurbritannia kuningriigi 1707. aastal ning šoti kaupmehed ja laevnikud osalesid suure mere- ja kaubandusimpeeriumi ülesehitamises. David Hume’iga oli ta tutvunud Edinburghis ning sellest sai eluaegne sõprus. Hume oli Smithist üksteist aastat vanem ning oli nende sõprussuhtes vanem sõber ja nõuandja.

1759. aastal ilmus Adam Smithi esimene tuntud teos „The Theory of Moral Sentiments“ („Moraalsete tunnete teooria“). Teos pälvis tähelepanu. Innustunud lugejate seas oli Briti riigimees Charles Townshend, kelle edasine saatus viis ta Suurbritannia rahandusministriks. Tema maksustamisalased otsused olid üheks Ameerika revolutsiooni süttimise põhjuseks, mille tulemusel loodi Ameerika Ühendriigid sõltumatu riigina. Aga 1860. aastatel, kui ta David Hume’i vahendusel Adam Smithiga ühendust võttis, oli põhjuseks abiellumine jõuka lesega, kelle pojale Townshend koduõpetajat otsis.

Smith loobuski 1763. aastal professori kohast ja siirdus järgmisel aastal noore hertsogi Buccleuchi koduõpetajana Euroopa kontinendile nn suurele reisile. Smithi õppetööst loobumise põhjuseks oli muidugi koduõpetajale pakutud mitu korda professori palka ületav tasu ja hilisem pension. Smith siirduski õpilasega kõigepealt Toulouse’i, kus ta viibis poolteist aastat. Siin hakkas ta kirjutama järgmist suurteost „Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest“, mida lühendatult tuntakse „Riikide rikkuse“ pealkirja all.² Järgnes kahekuuline külaskäik Genfi, kus ta muu hulgas kohtus Voltaire’iga. Edasi siirdus ta Pariisi, kus aastatel 1763–1766 Suurbritannia saatkonnas sekretärina töötanud Hume viis ta kohalikesse salongidesse ning tutvustas mõjukate inimestega. Hume oli 1763. aastal taotlenud Smithist vabaks jäänud õppetooli, aga talle öeldi ära väidetavalt kahtluste tõttu tema usklikkuses.

Smith tutvus Pariisis Françoise Quesnay ja tema ümber koondunud teadlaste ja poliitikutega, keda hiljem hakati nimetama füsiokraatideks. Quesnay oli koolituselt arst ja kuulus Prantsusmaa kuninga Louis XV õukonda, olles muude kohustuste kõrval Madame de Pompadouri ihuarst. Füsiokraadid on majandusmõtte ajaloos tuntud selle poolest, et nad laenasid arstiteadusest vereringe idee ning hakkasid majandust samal viisil käsitlema tervikliku omavahel ühendatud osade süsteemina. Pole selge, palju Smith füsiokraatidelt laenas. Näiteks Joseph Schumpeter ei pidanud oma majandusanalüüsi ajalugu käsitlevas töös seda osa Smithi raamatust kuigi originaalseks.³ Lionel Robbins on aga kaitsnud Smithi ja pidanud teda ikkagi algse tervikliku süsteemi autoriks, mis sisult erineb Françoise Quesnay, Turgot’, teiste füsiokraatide ja poliitilise aritmeetika loojate töödest.⁴

Igatahes pöördus Smith Pariisist mõneks ajaks tagasi Toulouse’i, aga see retk lõppes õnnetult. Toulouse’i saabunud noorem Buccleuch haigestus ja Smith pidi 1766. aastal naasma Inglismaale oma surnud õpilasega. Siiski ei tühistanud perekond lepingut ning maksis talle hiljem elu lõpuni kokkulepitud pensioni. Londonis viibis Adam Smith umbes aasta kuni 1767. aasta kevadeni. Sel ajal valiti ta Londoni Kuningliku Ühingu liikmeks ja ta tutvus Edmund Burke’i, Edward Gibboni ja Benjamin Frankliniga. Franklinilt sai ta täpsemat teavet Ameerika olude kohta. Edasi pöördus ta Šotimaale, kus pühendus järgmise kuue aasta jooksul „Rahvaste rikkuse“ kirjutamisele. 1773. aastal pöördus ta veel kord kolmeks aastaks Londonisse, kus muude tegemiste kõrval viimistles oma teost. Raamat ilmus lõpuks 1776. aastal.

Erialane töö

Adam Smithi tööde puhul tuleb alustada 1759. aastal ilmunud „Moraalsete tunnete teooriast“. Selle põhiteema on moraalsete hinnangute lähtekohtade uurimine, sealhulgas hinnangu langetamine omaenda käitumisele olukordades, kus ollakse oma huvide ja enesekaitse meelevallas. Tänapäeva kõnepruugis võib küsimuse sõnastada nii: kuidas instinktiivseid tunge superego kaudu sotsialiseerida? Smith võttis selleks kasutusele „sisemise inimese“ ja „osavõtmatu vaatleja“ kontseptsiooni. Smith nägi inimestes kirgedest mõjutatud olendeid, kellel on samal ajal võime ratsionaalselt mõelda ning ka kaasa tunda. See duaalsus sundis tema arvates inimesi üksteise vastu välja astuma ning ratsionaalsed ja moraalsed omadused võimaldasid samal ajal luua selle võitluse leevendamiseks institutsioone, mis võisid võistluse energia ka üldiseks hüveks muuta. Siin tuleb meeles pidada, et ajaliselt luges Darwin Smithi, mitte vastupidi.

Hulk aega pärast esimest tööd ilmunud „Riikide rikkuse“ puhul on üles kerkinud küsimus, kas Smithi kaks tööd pole omavahel vastuolus. Ühes on esitatud moraalsete tunnete ohjamise alused, teises aga moraali suhtes ükskõikne majandussüsteem. Majandusmõtte ajaloo autoriteedid nagu Lionel Robbins ja Robert L. Heilbroner⁵ peavad neid teoseid aga omavahel seotuks ja üht teise loogiliseks järjeks. Selle selgituse järgi on esimeses raamatus kirjeldatud, kuidas indiviidid sotsialiseeruvad, et neist saaksid oma klassiga seotud turule orienteeritud majandusagendid, kes panevad majanduse liikuma. Teises töös on kirjeldatud ja analüüsitud turumajanduse toimimist, ajaloolist arengut ja lõppude lõpuks seda, kuidas rahvad rikkaks saavad.

Muidugi pole „Riikide rikkust“ võimalik siin pikemalt analüüsida. Teos koosneb viiest raamatust, mis on surutud kahte köitesse. Eestikeelne väljaanne on koos sissejuhatuste, selgituste, teemaloendite jms üle 1600 lehekülje. Valisin välja ühe teema ja ühe tsitaadi. „Riikide rikkus“ ei ole ainult teoreetiline töö, vaid see on poleemiline vaba turumajanduse kuulutus. Tema käsitlus kritiseerib merkantilismi, tollel ajal valitsenud kaubanduslikku süsteemi. Küsimusele, mis on rikkus ja kuidas see kujuneb, oli nendel süsteemidel erinevad vastused. Mõnevõrra lihtsustatult nägid merkantilistid eesmärgina riiki rikkuse kogunemist, mis esines põhiliselt väärismetallide kujul ning mida pidi riiki tooma kaupade eksport. Kaubad välja, raha sisse. Muidugi tuli ekspordile luua soodustusi ja importi tõkestada.

Smithi järgi loob rikkust tööjaotus ja spetsialiseerumine. Väliskaubandus pole sealjuures midagi muud kui tööjaotuse laienemine üle riigipiiride. Riigid toodavad ja ekspordivad seda, milles nad on kõige osavamad (Smithi käsitlust nimetatakse põhinemiseks absoluutsel eelisel, hiljem on arendatud palju peenemaid teooriaid), ülejäänud asju imporditakse. Rikkuse ja heaolu loomisel on eksport ja import ühe mündi kaks külge. Eksport loob ressursi nende kaupade importimiseks, mida tavaliselt naudime. Siia võib lisada, et poliitilised kogud on tänapäevani pungil merkantilistidest.

Edasi olgu tsitaat Smithi käibele võetud „nähtamatu käe“ tähendusest: „Kuivõrd iga indiviid üritab nii palju kui ta suudab, ühteaegu nii rakendada oma kapitali kodumaise tööstuse toetuseks kui suunata seda tööstust sel moel, et selle toodang võiks olla suurima väärtusega, siis pingutab iga inimene paratamatult selle nimel, et muuta ühiskonna aastast kogutulu nii suureks kui ta suudab. Ta ei kavatse üldjuhul tõepoolest ei edendada ühiskonna huve ega tea ka seda, kui palju ta neid edendab.

Eelistades toetust pigem kodumaisele kui välismaisele tööstusele, peab ta silmas vaid iseenda ohutust ning suunates seda tööstust sellisel moel, et selle toodang võiks olla suurima väärtusega, peab ta samuti silmas vaid omaenda kasu – ning on seeläbi, nagu paljudel muudelgi juhtudel nähtamatust käest juhituna taotlenud eesmärki, mis ei kuulunud tema kavatsuste hulka. Jälgides omaenese huve, toetab inimene sageli ühiskonna huve tõhusamalt kui sellisel juhul, kui ta tõepoolest üritab neid toetada. Ma ei ole kunagi kuulnud, et väga palju head oleks sündinud kellegi käe läbi, kes on võtnud nõuks teha äri ühiskonna hüvanguks. See kalduvus ei ole tõepoolest kaupmeeste hulgas eriti levinud.“⁶

Tänapäeval võib Smithi nähtamatut kätt võtta pigem metafoorina. Tema kontseptsioonid kuuluvad omasse aega ja nende tähtsuse ja kehtivuse selgitamine on majandusajaloolastele kõvasti tööd andnud. Võib-olla on siin tausta selgitamiseks vaja lisada ainult seda, et Adam Smith kirjeldab majandust, kus tööstusrevolutsioon oli alles alanud ja selle tulemused ei olnud veel nii osalistele kui ka majanduse struktuuri osas nähtavad. Suuri aktsiaseltsina moodustatud tuhandete töötajatega tööstusettevõtteid veel ei olnud.

Smithi teoseid viiskümmend aastat hiljem analüüsinud ja kritiseerinud David Ricardole ja Thomas Malthusile oli pilt selles osas palju selgem. Smithi on nimetatud helge progressi kuulutajaks, Ricardo ja Malthusi töid aga süngeteks majanduse tegelike protsesside kirjeldusteks. Smith uskus progressiideesse, turujõudude vabastamisse ja rakendamisse inimkonna teenistusse. See liberaalne suundumus ulatub tänapäeva ja on kohanenud tehnoloogia võimaluste ja vajadustega. Selle kõrval on teisi progressiidee viljelemise vorme. Mõistagi on olnud ja jätkuvalt võimalik ka selline majanduse ja ühiskonna korraldus, kus härra O’Brien tõmbab vaesel Winston Smithil naha üle kõrvade.⁷

Elu viimastel aastatel oli Adam Smith tolliülem ja sai pensioni oma kasvatustöö eest. Ta oli jõukas mees ja jõudis olla ka Glasgow’ ülikooli rektor, mis tollel ajal oli rohkem auamet. Adam Smith suri 1790. aastal 67aastasena ja on maetud Edinburghi Canongate’i kirikuaeda. Tema hauakivile on kirjutatud, et siin puhkab „Rahvaste rikkuse“ autor.

1 John Rae, Life of Adam Smith. Macmillan, London 1895.

2 Adam Smith, Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest, kd 1, 2, Ilmamaa, 2005.

3 Joseph Schumpeter, History of Economic Analysis. Allen & Unwin, London 1954.

4 Lionel Robbins, Majandusmõtte ajalugu. Londoni majandusteaduse kooli loengud. Ilmamaa, 2022.

5 Robert L Heilbroner, The Wordly Philosophers. The Lives, Times and Ideas of the Great Economic Thinkers, Ch. 3, The Wonderful World of Adam Smith. Simon & Shuster, New York 1999.

6 Smith, op. cit., kd 2, lk 45-6.

7 Tegelased George Orwelli romaanis „1984“. Eesti Raamat, Tallinn 1990.