Rahulolematus rabas riigikogu valimiste järel raskelt justkui tiiki langev kivi. Rabas nii valijaid kui ka valituks osutunuid ning levis lainetena tüünel tiigipinnal, kuni erakondade reitingu-uuring puhus äratuspasunat.
Jah, vaene on elu meil siin Liivimaal, tuleb tõdeda, kui poliitikas on suurimaks sündmuseks asjaolu, et sotsiaaldemokraatliku erakonna juhiks kandideerib kaks (!) inimest.
Jah, IRLi esimeheks on end samuti kaks kandidaati üles seadnud. Ning kangekaelselt on orberakonnaks jäänud reformierakond, kelle arvutute ridade tublide naiste-meeste hulgas leidub vaid üks vääriline kandidaat erakonna esimehe kohale.
Küll aga on reformipartei pakkunud ohtralt (meedia)tsirkust, ilmselt tasakaalustamaks kütuseaktsiisi tõusu tõttu peagi tekkivat leivapuudust: omavaheline suhtlus kirja teel, justkui aadlipreilide lillede flirt, on aidanud portaalitööstusel usinalt pealkirju ja klikke toota. Võib-olla on tegu hilinenud patukahetsejaliku katsega avalikkust kaasata, mis koalitsioonikõneluste ajal unarule jäi, võib-olla katsega näidata end demokraatliku ja avatud organisatsioonina, kus omavaheline debatt ja kriitikanooledki on omal kohal.
Ikkagi on tüki peategelased Sven ja Jevgeni. Nad on tekitanud teretulnud elevust ja pakkunud kõneainet mitme nurga alt vaadates. On ju poliitikast võõrandumine ja poliitikute võõrandumine loonud soodsa pinnase arusaamale, et erakondade juhtide valimine ongi erakondade enda siseasi, mis vaid taastoodab arrogantset mõtteviisi ja põlistab valitsemismeetodina kitsa ringi otsustajate tahte, mis määrab iga üksiku koha nokkimisahelas ja seega edu poliitkarjääri redelil.
Jevgeni või Sven, Sven või Jevgeni, kuid kõige olulisem on, et erakonna juhiks pürgib mitu inimest, kes ihkavad seda kohta ning vastusekoormat päriselt. Demokraatlikus riigis oleks igati ootuspärane norm, et kõikidele vähegi olulisematele ametikohtadele erakondades, mitte ainult esimehe kohale, kandideeriks mitu tõsiseltvõetavat kandidaati.