Vananemine on elu loomulik kulg ning kehtib kõigile inimolenditele ühtmoodi, me sünnime ja liigume mööda elukaart samade seaduspärasuste järgi. Eluviisi, -keskkonna ja kommete kaudu suudame osaliselt mõjutada geneetiliselt antud materjali kulumist ja seega vähemal või suuremal määral pikendada või vähendada tervena elatud elupäevade arvu. Tuleb aru saada, et vananemine on elu paratamatu osa ning selle vastu ei ole leitud ühtegi ravimit. Aga kas vananemisprotsessi on vaja ravida? Või küsimus on hoopis selles, kuidas kindlustada igal eluetapil täisväärtuslik elu, soodustada väärikat vananemist, vajaduse korral tagada personaalne hooldusteenus selliselt, et sellest saaksid kasu hooldatav, tema lähedased, kogukond ja kogu ühiskond.
Heaoluriigis ei pea inimesed muretsema, kas nad saavad vajalikke teenuseid ning nad elavad elukaare viimased dekaadid täisväärtuslikult, koormamata oma perekonda ja sotsiaalsüsteemi. Sellised süsteemid on kujunenud kümnete aastate vältel traditsioonide ja poliitiliste suundumuste tulemusel. Eesti on edumeelne riik, kus pärast taasiseseisvumist on toimunud kiire areng. Oleme kõikides eluvaldkondades võtnud eeskuju paljudelt edukatelt riikidelt. Euroopa sotsiaalpoliitika rohelise ja valge raamatu eeskujul oleme koostanud oma „Sinise raamatu“, kus kirjeldame valdkonna kõikide alategevuste direktiivide rakendamise põhimõtteid.1 Oleme järk-järgult arendanud kõiki valdkondi ja kogu tegevust, kuid kui kaugele oleme jõudnud eakate väärika vananemise kontseptsiooni ja elukorraldusega?
Jaanalinnu poosis
Õiguskantsleri 2015.-16. aasta hooldusvaldkonna kontrollreididel tuvastati paljudes hoolekandeasutustes inimõiguste vastaseid rikkumisi. Probleeme tuvastati toitlustuses, ravimite manustamises, hooldus- ja õendusabiteenuse kättesaadavuses. Turvalise teenuse tagamiseks ei piisanud töötajaid ning rikuti inimväärikust ja privaatsusnõudeid.2 Kuidas on selline olukord võimalik ja kes vastutab?
Pensionisüsteem ei võimalda eakal osta tööga välja teenitud pensioni eest eluspüsimiseks vajalikke teenuseid. Riik on hoolekandeasutused defineerinud äriettevõttena, kus pakutakse sihtotstarbelist, standardimata ja kallist majutusteenust, mille määramata kvaliteedinõuded tingivad inimõigusi rikkuvat tegevust. Kui eakas saab endaga hakkama, tuleb toime pensioni ja igapäevaste toimetustega, peab ta „Aktiivsena vananemise arengukava 2013–2020“3 järgi aktiivselt osalema kõikides eluvaldkondades alates haridusest ja lõpetades tööeluga.
Nimetatud arengukava kohaselt tuleb abi vajavatele eakatele tagada teenuste vastavus vajadustele, valikuvõimalus ja teenuste kvaliteet. Hooldusabi, sh pikaajalise hooldusvajaduse, ilmnemisel peab eakale jääma võimalus valida sõltuvalt oma vajadustest hooldusabi võimaluste vahel. Selleks peavad nad tundma sotsiaal- ja tervishoiuteenuste võimalusi ning teenused peavad olema abivajajatele kättesaadavad. Nõudlus ja pakkumus peab olema tasakaalus ning riik tagama võrdväärse ligipääsu ja teenuse kvaliteedi.
Tegelikkuses ei ole siiski tagatud ükski eespool nimetatud aspekt, hullemgi veel, hoolekandeasutuste pikad järjekorrad on tekitanud olukorra, kus abivajaja on suunatud valele teenusele, valesse kohta ja põhjendamatult pikaks ajaks. See on täielik vastand arengukavas kirja pandule, mille järgi tuleb kõrvalabivajaduse puhul soodustada eakate iseseisvat toimetulekut ning kiiret naasmist kodukeskkonda. Riikides, kus teenus on mõistlikult korraldatud, on tagatud eakate viibimine hoolekandeasutuses vastavalt perekonna elukorraldusele.
Eestis aga jäetakse eakas hirmust hoolduskoormuse ja hoolekandeasutuse koha kaotamise ees sinna pikaks ajaks või alatiseks. Teine suur ohuallikas on kodus hooldamine ja sellest tulenev lähedaste hirm kaotada töö ja sissetulek ning olla ühiskonnast tõrjutud, kuna Eestis ei ole tagatud mitteformaalsete hooldajate sotsiaalne ja majanduslik toimetulek.
Tuginedes statistikaandmetele võib kinnitada, et Eestis vajab kõrvalist abi suur osa 65aastastest ja vanematest inimestest.4 „Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020“ järgi tuleb abivajajatele rakendada integreeritud õendushooldusteenust.5 Vanemas hooldusravivõrgu arengukavas aastateks 2004–20156 oli nõue, et hooldusravis tuleb määrata kindlaks teenused haigetele, kes kulukat ja kõrgtehnoloogilist aktiivravi enam ei vaja. Arengukava eesmärk oli parandada nii ambulatoorse kui ka statsionaarse hooldusravi teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti ning kasutada ravikindlustuse vahendeid eesmärgipäraselt. Millist teenust tuleb eakatele pakkuda? Miks arengukavas eeldatakse, et see ei tohi olla kulukas? Mille alusel saab piirata teenuse iseloomu kõrgtehnoloogiliste aktiivravimeetodite rakendamata jätmisega?
Tegelikult ei tohikski sätestada või piirata teenuste kujundamist eespool mainitud põhimõtete järgi. Euroopa Komisjoni valge raamatu „Euroopa tulevik“7 kohaselt peab võrdväärne kohtlemine, olenemata vanusest ja ressurssidest, olema peaeesmärk ükskõik millises valdkonnas mis tahes teenuse puhul.
Tänapäeval, XXI sajandil räägime endiselt toidu kättesaadavusest, selle kvaliteedist, hoolduse puhul aga lamatiste ohust ja nende ennetamisest. Lähtume õpetusest, et hooldusravi klienti tuleb liigutada ja kasutada hingavat tekstiili, mis muidugi on õige. Ometi elame tehnoloogiaajastul, mil e-residendid saavad, olenemata asukohast, teostada äritehinguid, mobiili-ID või ID-kaardi abil saame teha pangaülekandeid meile sobival ajal ja kohas. Siinjuures ei suuda ma ära imestada, miks ei kasutata kõrgtehnoloogilisi voodeid ja madratseid, mis mõõdavad inimese kehatemperatuuri ja muudavad kehaasendit vastavalt tuvastatud näidustustele ja vajadusele. Miks igas hoolekandeasutuses ei ole kliendile võimaldatud elementaarset „spordikella“, mis mõõdab esmaseid näitajaid, kogub andmed ühtsesse süsteemi ning võimaldab jälgida seisundit väheste vahendite ja kuluga. Samuti ei saa ma leppida asjaoluga, et me ei kasuta õendusabivaldkonnale loodud administratiiv- ja haldusprogramme ning rakendusi, mis võimaldavad ka lähedastel jälgida, milliseid teenuseid nende isad-emad kasutavad või mis jääb kasutamata. See nimistu, mida kõike me ei kasutata, on lõputu. Miks me neid teenuseid ei arenda ega püüa tagada mitmekülgset, süsteemset ja standardile tuginevat kvaliteetset hooldusteenust?
On tekkinud olukord, kus standardi olemasolu ei ole kellelegi kasulik, kuna selle järgimine nõuab mitmel tasemel panustamist ja kontrolli. Standardi määramisega tekib vastutus nii teenusepakkujal kui ka riigil. Oleme jaanalinnu poosis, kus lihtsam on peita pea liiva alla ja mõelda: mida ei näe, seda ei ole ja see, kes teenust pakub, vastutab ka selle kvaliteedi eest.
Väärtusi peegeldav mudel
Määravaks osutub teenuse maksumus ning selle vastavus riikliku pensionisüsteemi ja pensionäridele makstava rahahulgaga. Miks meie pensionär ei suuda oma pensioni eest osta vajalikke teenuseid, miks kogu vastutus langeb perekonnale? Perekonnaseaduse järgi on kohustatud ülalpidamist andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Seega on vanemad kohustatud kandma vastutust oma laste eest ja lapsed omakorda vanemate eest. Selline elukorraldus pärineb eelmise sajandi esimese poole regulatsioonist, talumajapidamiste ajastust, mil see oli võimalik ja mõistlik. Talumajapidamises, kus elasid koos eri põlvkonnad, hoolitseti võrdselt eakate ja laste eest, vanavanemad hoidsid lapsi ja kuna perekonna elukorraldus oli paikne, oli säärane vastastikune hooldus suurperes igati mõistlik.
Globaliseeruvas, vaba liikumist võimaldavas maailmas on selline korraldus oma aja ära elanud ja vajab kiiresti ümbertegemist. Ma ei ütle, et ei pea väärtustama perekonda, kuid väidan, et väärika vananemise põhialuseks on valikuvabadus ja teenuste kättesaadavus. Igal inimesel peab olema võimalik valida hooldusteenuste pakettide vahel. Riigil olgu kõrvalosa, riik peab kehtestama inimväärilise teenuse standardi ja kontrollima pakutavate teenuste kvaliteeti. Siinjuures tuleb appi elamusturunduse ideoloogia, kus teenus kujuneb kasutaja vajadustest tulenevalt, kus klient on valmis tasuma kogetud elamuste ja probleemilahenduse eest.8 Teenuse kujundamisel saab rakendada elamusturunduse mudeleid, näiteks 4C-mudelit.9
Tegemist on väärtusi peegeldava mudeliga, mille järgi pakutakse kliendile autentset ja kontrollitud teenust ega aeta taga kasumit, vaid vastastikku väärtuste jagamist.10 Riik peab kehtestama miinimumstandardi ja ettevõtjad peavad nägema kliendi taga ka tema elu, väärtusi, vajadusi, perekonda ja elukvaliteeti. Tähtis on katta kõik neli C-d. Sõnastada tuleb kliendi väärtused (customer value) – siin on abiks varem nimetatud arengukavad, mille kohaselt tuleb tagada eakate väärikas vananemine, valikuvabadus ja vajaduspõhine õendusabi. Koos kliendiga tuleb määrata õiglane kulu (cost to the customer), teenuse hind, kus teenus vastab reaalsele hinnale. Praegu pakutakse hoolekandeasutustes ikkagi kallist majutusteenust, klient ei saa valida, milliseid teenuseid ta kasutab, ja komplekteerida endale sobivat vajaduspõhist teenuste komplekti. See olukord ei ole ärieetiliselt õiglane. Käepärasus ja mugavus (convenience) tagab turvalisuse, et teenus on kättesaadav kliendile vajalikul kujul ja vormis. Klient saab määrata, millal ja kui palju ta teenust kasutab, on võimalik teenusest loobuda ja vajaduse korral selle juurde uuesti naasta. Turvalisuse eesmärgil tuleb teenusekohast ühendust pidada kõikidel tasanditel. Seega on infovahetus (communication) samuti märkimisväärne. Kõigest tuleb rääkida nii, nagu asi on, info peab olema autentne, asjakohane ja operatiivne. Ainult sellisel juhul saavutatakse dialoog ühiskonnarühmade ning teenuste kasutajate ja pakkujate vahel.9
Elamusturunduse tähendus ja teenuse keskne faktor on kogemus, aga ka inimõiguste tagamine, väärika vananemise kontseptsiooni loomine, mis ei piirdu hooldus- ja õendusabi pakkumisega. Kuna vananevas ühiskonnas langeb suur osa eakate hooldusest perekonnaliikmetele ja omastele, kellest paljud on ise samuti vanemaealised, on vaja leida ka viise mitteformaalsete hooldajate toetamiseks. Tuleb ühendust pidada formaalsete ja mitteformaalsete hooldajate vahel. Saab organiseerida integreeritud abi, arendada mõttevahetust, õppida üheskoos vigadest ja suunata oma tegevus paremate teenuste kujundamisele.
Eesti ühiskond on valmis muutuseks ja väärika vananemise kontseptsiooni väljatöötamiseks. Kuigi me ei taha näha end kümme-kakskümmend aastat vanemana, peame endale tunnistama, et vananemine on möödapääsmatu ning kunagi me vajame neid teenuseid. Kui me midagi ette ei võta, oleme oma elu viimastel kümnenditel tõrjutud ja õnnetud.
1 Merit Palmiste, Euroopa Liidu ja Eesti sotsiaalpoliitika diskursus. – Riigikogu Toimetised, RiTo, 4, 2001, 134–140.
2 Ülle Madise, Ettepanek põhiõiguste paremaks kaitseks. AS Hoolekandeteenused Erastvere Kodu külastuse kokkuvõte ja ettepanekud, 4. IX 2015 nr 7–9/150860/1503911. Tallinn, Õiguskantsler.
3 Aktiivsena vananemise arengukava 2013–2020. Tallinn, Sotsiaalministeerium, 2013.
4 PRAXIS, TNS Emor. (2015) Vanemaealiste ja eakate toimetuleku uuring. Tallinn, PRAXIS, TNS Emor, 2015.
5 Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020. Tallinn, Sotsiaalministeerium, 2008, täiendatud 2012.
6 Hooldusravivõrgu arengukava 2004–2015. Tallinn, Sotsiaalministeerium.
7 Valge raamat. Euroopa tulevik. Brüssel, Euroopa Komisjon, 2017.
8 Anu Leppiman, Arjen elämyksiä: leiri- ja elämyspohjainen Arkipäivät-perhepalvelu sosiaalisen kokemuksen tuottajana. Lapin yliopistokustannus, 2010.
9 Evert Gummesson, Qualitative Research in Marketing: Road-map for a Wilderness of Complexityand Unpredictability. European Journal of Marketing, 39 2005, 309–327.
10 Anu Leppiman, Siiri Same, Experience marketing: conceptual insights and the difference from experiential marketing. In: G. Prause, U. Venesaar (Ed.). University-Business Cooperation Tallinn 2011 (240−258). Berlin: Berliner Wissenschafts-Verlag.