Põhitekst algab intrigeerivalt. Vaapo ajab oma kihvad kohe Maimu Bergi ihhu, kaitsekilbiks ja õigustuseks Vaino Vahingu kirjapanekud. Vahe siiski on: see, mis on lubatud abikaasale, paratamatult ka lahutatud abikaasale, ei pruugi olla samavõrd lubatud kiibitsejale, eriti kui sel vampiirikombed küljes. Kui eemalduda reaalsest Maimust ja reaalsest Vainost ja lugeda seda nagu väljamõeldist, oleks see Vahingut üle kommenteerinud lugu suurepärane, kuid tegelikult on lihast ja verest objektil üsna võimatu sellega leppida.

Järgneb lugu Heino Kiige romaanist „Mind armastab jaapanlanna”. See essee on Maimu Bergi loost varem kirjutatud ning autorit tolereerivam või, kui kasutada Vaapo terminoloogiat, siis saab kriitikust vampiir juba eos aru, et ega siit enam nii palju verd ei anna imeda. Kiige omal ajal suurt tähelepanu äratanud seksiromaan oma eel- ja järellugudega on oma aja nõrkuste ja tugevustega suures eesti kirjandusloos niigi juba sees.

Seevastu kolmas essee „Hirm, häbi ja himu” tekitab terve raamatu peale kõige enam tõrkeid. Idee on iseenesest väga hea, kujutada kirjandust Nõukogude Liidus – maal, kus mingi naistegelase väitel seksi ei ole, just seksuaalsuse kaudu, viies selle absurdini. Paraku on Staliniaegne luule kas nii sooneutraalne, igav või andetu, et ei anna heale ideele piisavat toitu. Ei aita siin ka vampiir olemisest. Muidugi olid ja on inimesed seksuaalsed olendid ja loomisele ajavadki suguiha ja surmatung. Ei arva, et Vaapo seksuaalsust näitavatena nimetatud rüpp, süli, rinnad, üsa, külv, tilkumine selles suhtes just kõige esilekerkivamad oleksid. Näidete hulgas on Vaapol ka käsi, mis tõepoolest ka kiimlemiseks sobib, aga ka jalad, suu ja mis kõik veel hea seksi puhul mängu lähevad. Ja kummatigi on neil kõigil ka hoopis teised põhifunktsioonid. Mul oli kunagi sõber, kes vaatas videost rahumeelselt järjest pornofilmi, õudusfilmi ja kõige peale kaadreid „Eestimaa laulust”. Piisas vaid tribüünile ilmuda Savisaarel, Lauristinil ja teistel Rahvarinde juhtidel, kui sõbral tekkis vastupandamatu kihk naistesse minna. Nii et absoluutselt iga asi võib sugukihku tekitada. Vaapo on pingutanud kõvasti ja toonud Stalini ajastu luule tervikuna kohati üsna hästi esile. Imestasin vaid, et Stalini-aegsete naisluuletajate valikust puudus Kersti Merilaas.

Kogu raamatut üksikesseede kaupa analüüsida läheks pikaks. Seetõttu liigun edasi teemade kaupa. Vaapo Vaheri armastus kuulub heale vene kirjandusele. Selleks, et selle headuses veenduda, tuleb lugeda ka igasugust jama ja sellestki jutustamisväärset ammutada. On meeldiv, et selle juures ei unusta ta mainimata ilmselt ühte oma eeskuju – varalahkunud Rein Kruusi, kes veendunud nõukogudevastasena võitles elus kirglikult vene kultuuri tutvustamise eest Eestis. Tean, et Vaapol on oma Hiiumaa kodus üks tuba pühendatud puhtalt Venele. Seepärast kujutangi tema veneteemalisi artikleid lugedes ette teda ennast vene kirjanduse tuppa unustamas. Piisab sellest, kui sirvida raamatu lõpus nimeregistrit. Kõige enam on Vaapo tsiteerinud Stalinit, aga see pole austusavaldus vuntsidega diktaatorile, vaid paratamatus, sest paljud Vaapo huviobjektid olid sunnitud elama ja looma Stalini jäigas kaisutuses. Ei arva küll, et sõna „kaisutus” kasutamine tähendaks tingimata kõigi tolleaja autorite suguiha diktaatori vastu. Isikuregistri pikimad read on Dostojevski, Gorki ja Bulgakovi päralt. Otseselt vene kirjandusest räägib tosinkond artiklit, mis on paigutatud kolme eri ossa neljast. Need on eri pikkuse ja erineva kaaluga lood. Mõned vene lood segunevad iseenesest eesti kirjandusega nagu „Eesti Vanapagan ja Vene saatan”. Pea kõik need kirjutised, nii ülevaatlikud kui marginaalsed, harivad lugejat ja kutsuvad Vaapo stiilis vene kirjandust imema. Iseäranis oluline on minu meelest „Halin vene kirjandusest”, kus Vaapo hüppab kahe jalaga XX sajandi vene kirjanduse õpperaamatukese otsa ja seda ilmselt õigusega (ehkki mitte onanisti, vaid kirjandust jumaldava inimese õigusega). Üksikasjadesse laskumata jagan ma täielikult Vaapo arvamust, et Eesti lapsele võiks (arvan, et peaks) kõnelema Pärnus elanud ja surnud suurest vene luuletajast Samoilovist ja et eriline sigadus on jätta kirjandusloost välja Maksim Gorki. Vaapo artikkel on kirjutatud 2003. aastal. Ega nüüdki ole selles osas vist midagi paremat, sest suvehakul Mart Kivimäega telefonitsi vesteldes ei saanud viimane jätta üksnes endasse nördimust üleüldise kultuurituse üle, näiteks asjaolu, et paljud ennast harituks pidavad noored haritud inimesed ei ole üldse kuulnudki Maksim Gorkist. Teame loomulikult Gorki tragikoomilist isiksust ja elukäiku, aga see ei tee olematuks tema rolli maailmakirjanduses eelkõige „Põhjas” autorina.

Kui vene kirjanduse käsitlus läheb Vaapol suures osas vampiirlusega kokku, siis Hiiumaa ja mõne hingesugulasest kirjamehe puhul võtab Vaapo sisse hoopis teised noodid. Hiiumaad ta armastab ja kogub minu teada materjali Hiiumaa kirjandusloo kirjutamiseks. Nende kaante vahel on pikemalt juttu suurest hiiu ja eesti kirjanikust Ain Kalmusest, kes vaimuliku ja lihtinimesena kandis nime Evald Mänd. Et Vaapo võib kirjatükkides mõnikord ka hoopis südamlikum olla, seda tõestavad leheküljed, mis ta on pühendanud Hiiumaal, täpsemini küll Kassaris uppunud Ott Arderile. Ka Tarmo Tedre suhtes jagub Vaapol vaid sügavat poolehoidu. Ega muud kui temapoolset tunnustust tähenda vastava loo esimene lause: „Tarmo Teder lajatab täielt jooksult Eesti Vabariigile otse pasunasse.” Aga siiralt tunneb Vaapol kaasa ka eesti ühele vähestest aatelistest kommunistidest, lüürilisele miilitsale ja luuletajale Rudolf Rimmelile. Oma naiivses aatelisuses oli Ruudi Rimmel tülikas parteinomenklatuurile ja päris üleliigne kalgistuvas Eesti Vabariigis. Vaapo kasutab Rimmeli iseloomustamiseks väljendit „donkihhotlikkus”. Kirjutis Rudolf Rimmelist on parimaid, mida ma selle mehe kohta eales lugenud olen. Väga head on ka kirjanduslikud portreed Enn Vetemaast ja Arvi Siiast – nn kuldsete kuuekümnendate autoritest. Vaapo tuletab meelde, et oma esimesel loomeperioodil oli Siig noorte hulgas ülimalt popp. Juhtisin kunagi üht kirjandusringi ja mäletan, et „Reporter värsikaameraga” ajal nõudsid kirjandushuvilised just kohtumisõhtut Siiaga, kuigi minu paleusteks olid ja jäid Paul-Eerik Rummo ja Hando Runnel. Vaapo ei varjagi oma poolehoidu Siia varasele luulele, hilisemale rohkem vene staadioniluule rütmis võnkuvale luulele tal nii palju häid sõnu enam ei jagu.

Ja ka Vetemaa puhul räägib ta pigem nelja esimese raamatu lummusest. Need neli teost on „Monument”, „Pillimees”, „Väike reekviem suupillile” ja „Munad hiina moodi”. Teist ja neljandat pean minagi eesti kirjanduse absoluutseteks tippudeks. Seevastu Vetemaa oopus Gustav Naanist Vaapolt ülemäärast halastust ei leia. Päris õiget Naani Vetemaalt kätte ei saa. Vaapo oma arvustusega, mis kannab pealkirja „Gustav Naan – sovetlik Dorian Gray”, jõuab minu meelest Naani olemusele viie leheküljega lähemale kui Vetemaa viiesajaga. Vaapo Vaher annab üsna kokkuvõtliku Naani portree: „See tähendas, et tollane, majanduslikult ja sotsiaalselt privilegeeritud, sootsiumi poolt jumaldatud dekoratiivne mina pidi olema kaunilt üle Siberi kolkas lubjaviltides kasvanud, banaalsetes parteikoolides utsitatud, KGB kindralile end pantvangiks müünud mehest, sõjaväestatud luure ohvitseri ja radikaalse stalinismi ideoloogi minast”. Muidugi on ka see lihtsustus. Gustav Naan kui enamikust oma kaasparteilastest andekam mees peaks pakkuma huvi nii kirjanikele kui ajaloolastele. Muidugi ei olnud ta andekas teadlasena, küll aga esseisti ja kompileerijana. Tõenäoselt on Vaapo mainitud lubjavildid Siberis paratamatus, ehkki tema pakutud kontekstis jätab see mulje mingist erilisest matslusest. Paarikümne aasta eest rääkis mulle tollal üle üheksakümnene Kaug-Idas sündinud Johannes Liivak, kuidas ta sealse kandi rikkale mehele – Gustav Naani isale – uut maja ehitas. Igatahes
Gustavi esimesel elukümnendil oli vaesus temast üsna kaugel.

„Literatuurpatoloogiline Oskar Kruus” kuulub kindlasti Vaapo säravamate kirjapanekute hulka. Samuti mõjub veel praegugi ootamatuna ja oma otsekohesuses halastamatuna Vaapo Vaheri kuue aasta tagune Viivi Luige lühikäsitlus. On ju Viivi Luike üsna algusest peale harjutud nägema teistest kuidagi kõrgemal seisva ja ülevamana.

Ma ei armasta küll terminit „naiskirjandus” ja pean feminismi äärmuslikke vorme pigem naisi alandavaks kui ülendavaks nähtuseks, aga Vaapo puhul ei saa mööda, et ta eesti naiste kirjutatust just väga ei pea, erandiks vahest Mari Saat. Paiguti on ta mõne suhtes minu meelest pisut ülekohtune, aga ju ta on oma õigsuses veendunud.

Seda raamatut võibki ümber jutustama jääda. Kompositsiooniliselt tundusid mulle selle raamatu võõrkehana vaid kolm spordi ja spordikirjandusega seotud lugu. Mõnes sporditeemalises raamatus oleksid need ilmselt omal kohal, siin aga langevad tonaalsuses ülejäänust välja.

Seevastu igati omal kohal on Vaapo Vaheri kolm ülevaateartiklit, eriti muidugi eesti kirjanduse nullindate aastate mõttevahetuses kaasa lööv artikkel „Etapp küll, kuid mitte epohh”, ja eriti see, et ta mitte ainult ei luba alustuseks lüüa kihvad lõrisedes Tiit Hennostesse, vaid seda ka teeb. Mind on ikka häirinud aeg-ajalt esile kerkivad kõiketeadjad, kes püüavad kujundada või panna kogu kirjanduse mingitesse ühtedesse raamidesse, ahendades sellega tegelikku kirjanduspilti. Loomulikult asetuvad väärtushinnangud ajas ringi ja eilsed iidolid täna enam ei kõlba, uued on paraku veelgi lühiajalisemad. Pärlid võivad olla hoopis sügavamal ja neid ei pruugi kohe märgata. Aga ma pole kirjandusteoreetik ja usaldan siinkohal pigem Vaapot.

Lühiessees „Koolnud on meie kaaslased” kirjutab Vaher: „Keegi vene kriitikuist on torganud: „Mulle meeldib väga Grigori Tšhartišvili, kuid ma ei armasta Boris Akuninit”. Teadaolevalt on Akunin tuntud filoloogi ja esseisti Tšhartišvili kirjanikunimi.” Vaapo Vaher on aga igas olukorras esinenud oma nime all, mistõttu vastandada saab vaid seda, mida ta on öelnud või mille maha vaikinud. Kuigi raamat on mahukas ja üks mitmete teiste hulgas, on ilmatu palju asju, millest Vaapo Vaher võiks kirjutada, aga ei kirjuta, kui just tõeline rahahäda või mõne toimetaja soov teda ei sunni. Vaikimiste ja väljajätmiste järgi saame autorist teada vähemalt sama palju kui tema kirjutatust. Väljaöeldu sõltub liiga palju kuulajast, ajahetkest, kõnelemise maneeridest. Kirjutamisega on nagu tõega. Parim võimalus varjata tõtt on mitte valetada, vaid rääkida tõtt, vaikides tahes-tahtmatult teise poole tõest maha. Ilma sellise valikuta poleks võib-olla ei kirjandus ega kirjanduskriitika võimalikki. Lõppude lõpuks ei valda täielikku tõtt niikuinii ükski lihalik inimene ja suur osa sellest tõest võib olla banaalne või kohutavalt igav.

Vaikimine teab tõest enam kui rääkimine. Muidugi tuleneb enamik asju, millest inimene vaikib, sellest, et ta lihtsalt ei tea. Paaril puhul olen tabanud Vaapotki mõnda nime või sündmust meelega välja jätmas. Ju on mingil põhjusel olnud nii vaja. Kvantmehaanikast ja pesumoodidest ei kõneleks ta ka siis, kui vaikimist poleks välja mõeldud.