Läinud aastal töötas MoKSis pikemat aega (üks-kaks kuud) 16 eri loomeala kunstnikku mitmelt poolt kogu maailmast: Julia Wandel, Andrea Brandão, Jeremy Riley, Ana Carvalho, Michael Andrew Hentz, Matt Marble ja Emma Lipp, Sandra Sitron, Susanne Kudielka, Kaspar Wimberley, Bruno Humberto, Julia Ninck Block, Kanako Sasaki, Irena Biechońska, Jerzy Biechoński ja Petra Kaps. Portugali meediateoreetik ja videokunstnik Ana Carvalho võttis oma uue videoteose aluseks aiad. Uurinud aianduse ja taimekasvatusega seotut rahvakultuuris, rajas kunstnik MoKSi hoovi geomeetrilise maatriksi järgi paigutatud kuusnurksed maalapid. Viimased kandsid vilja terve suvi läbi, andes tööd ja supirohelist MoKSi residentidele. Inglise helikunstnik Jez Riley French viis maikuus läbi seeria välisalvestisi Lõuna-Eesti veekeskkondades. Hüdrofoone ja vees toimuvate protsesside helisalvestamist tutvustas ta ka Mooste koolilastele: bioloogia tundide raames kuulati, kuidas kõlab näiteks fotosüntees Mooste järves.
Ameerika kunstnike paaril Matt Marble’il ja Emma Lippil oli plaan valmistada eestlastele eesti toitu ja kutsuda soovijad seda nautima. Ametlikus sõnastuses oli projekti eesmärk uurida kohalikku toidukultuuri toidutootmisest toiduvalmistamise ja -tarbimiseni. Toiduprojekti raames külastasid kunstnikud kohalikke toidutootjaid (talumehed) ja -allikaid (metsad ja jahimehed) ning panid kohalikest võimalustest lähtuvalt kokku valdavalt kohalikul toormel põhineva menüü ning korraldasid kolm rikkalikku söömaaega. Esimene söömaaeg oli ehitatud üles maastikumängu põhimõttel ning kulmineerus Mooste poolmetsikusse õunaaeda üles seatud piknikuga. Teisel söömaajal uuriti, kuidas mõjutavad toidu maitset eksperimentaalne keskkond ja erinevad stimulaatorid (söömine lõhnavate heintega täidetud ruumis, spetsiaalsed maskid, pidev hool inimese kehalise mugavuse ning üllatamise eest jms). Kolmas söömaaeg oli külapeo stiilis. Külalistel oli palutud riietuda valgesse, toidulauale olid mängimiseks ehitatud pillikeeled ning elava-nonstop muusika eest hoolitsesid kohalikud lõõtsamängijad. Kogu protsessiga ei väärtustatud toitu üksnes praktilise kõhutäitena, vaid tõsteti esile toidu tähendus kultuuris laiemalt. Sellest projektist innustununa on MoKSi liikmeil kavas käivitada n-ö toiduklubi, mis käiks koos korra kuus ja mida võõrustaksid järgemööda Mooste inimesed. Saksa-inglise kunstnike paar Susanne Kudielka ja Kaspar Wimberley organiseeris sotsiaalseid interventsioone, kohalikke kaasavat tegevust, mis polnud pelgalt sotsiaalse iseloomuga, vaid kandis ka kunstilis-filosoofilist kvaliteeti.
Olgu näiteks järve randa rajatud Mooste üksikasjalik liivamakett (vt http:// treacleonline.wordpress.com/archive1/moksresidency/). Jaapani fotograafi Kanako Sasakit huvitas mälu ja mäletamine. Kuna ta oli teinud Jaapanis projekte koos vanainimestega, siis oli koostöö Mooste pensionäridega igati loogiline. Kuid see on vaid murdosa MoKSi tegevusest. Kindlasti ei lõpe enamik projekte Moostes, vaid saab pigem seal alguse. MoKSis tehtu on pika vinnaga: võtab aega, kui seal alustatu mõju jõuab rahvani. Aga kui on jõudnud, siis tuleb kohalik rahvas hästi kaasa.
