Aastatuhande lõpukümnendil möödus 500 aastat Christoph Kolumbuse läänereisidest, Giovanni Caboto retkest Newfoundlandile ja Vasco da Gama teekonnast Indiasse ümber Aafrika lõunatipu. Nende tähtpäevade puhul publitseeriti rohkesti uusi ja põhjalikke uuringuid ka teiste maadeuurijate kohta ning üllitati allikmaterjale. Sellest valdkonnast annab asjaliku ülevaate Ronald H. Fritze raamat, mille alapealkiri on natuke eksitav: tegelikult ei piirdu autor kahe sajandiga, vaid alustab antiigist ja kirjeldab põhjalikult eurooplaste maailmapilti ning selle avardumist keskajal, samuti kõiki varasemaid kontakte kaugete maadega.

Seesugusel dünaamilisel taustal ei ole suurte avastuste ajajärgu saabumine ootamatu ja seletamatu, vaid kasvab välja pidevalt muutunud poliitilistest ning majanduslikest teguritest. Ka siis, kui asjaosalised ise seda tollal ei mõistnud: “Keegi ei osanud isegi arvata, et Portugali või Hispaania meretaguste impeeriumide rajamine on osa ajaloolise ettemääratuse paratamatust ja vastupandamatust protsessist. Portugallased oleksid võinud alustatu iga hetk pooleli jätta” (lk 70). Aga nad ei jätnud! “Hispaania ja Portugal avastasid Inglismaa, Prantsusmaa ning Hollandi toel ühiselt maailma ja muutsid selle jäädavaks ajaks ühtseks. Selle ülesande täitmine õnnestus tänu apluse, hoolimatuse ja julmusega segatud visadusele, julgusele ning kohkumatusele” (lk 229).

Uurimisretkede alustamisel mängis olulist rolli tehnika areng. Just laevade projekteerimisel ja ehitamisel rakendatud uuendused võimaldasid tundma õppida ookeanitaguseid maid. Kahuritega relvastatud tugevad karavellid ja naod andsid portugallastele tehnoloogilise eelise, mida nad vajasid India ookeani hõivamiseks relvajõul, hoolimata arvukatest vastastest. Eurooplaste karavellide ja naodega võrreldes olid India ookeanil seilavad moslemite laevad nõrgukesed. Nende kereplanke hoidsid koos köiskinnised, eurooplaste laevadel aga kasutati naelu ja polte. Kuningas João II valitsemisajal (1481–1495) hakkasid portugallased paigutama oma laevadele kahureid. Moslemite laevad olid enamasti nii kerged, et nende tekile ei saanud raskerelvi paigutada. Neil polnud mingit kaitset portugallaste kahurikuulide eest, mille tabamused tekitasid ränki ja sageli saatuslikke vigastusi. Eurooplaste moodsamad kahurid olid Aasia omadest tehniliselt täiuslikumad ning see suurendas portugallaste sõjalisi eeliseid veelgi. Seetõttu alistasid portugallased relvajõul, mitte äriosavusega, peaaegu kõik oma vastased ning allutasid suure osa India vürtsikaubandusest. Tänu mereväetehnika pidevale uuendamisele ja täiustamisele säilitasid nemad ning neile järgnenud teisedki eurooplased sajanditeks ülevõimu India ookeani ümbritsevatel maadel. Karavellid ja kahurid – mitte astrolaabid või täpsemad kaardid – olid need tehnilised täiustused, tänu millele sai võimalikuks eurooplaste ekspansioon ookeanitagustel aladel (lk 80).

Teose stiil on mõnus ja piltlik. Mõned näited: “Tänu soodsale geograafilisele asendile lesisid hellitatud moslemi kaupmeestest vahendajad oma majandusloorberitel” (lk 47), “Dom Jorge kildkond torkis otsekui okas kuningas Manueli istmikku alates tema troonileastumise hetkest” (lk 132), “Ettevaatamatult otsustas ta [Balboa] minna koos väikese kaaskonnaga maale, et rannal ootava suure pärismaalaste jõuguga aru pidada. Seal sattus ta sedamaid nende väljavalitud maadeuurijate hulka, kelle vaenulikud pärismaalased olid maha löönud ja nahka pistnud” (lk 159), “1648. aastaks, kui lõppes Kolmekümneaastane sõda, oli Hispaania taandunud rahvusvahelise mängu väljakul kesktormajast pallipoisiks” (lk 229).

Peamine on raamatu informatiivsus. Bibliograafias (lk 264–276) on 222 nimetust, lisaks märkustes (lk 230–263) viidatud kirjutiste hulk. Tõlkija Matti Piirimaa ja toimetaja Einar Lõhmus on teinud meeletu töö ning kontrollinud üle kohanimed ja kõigi, ka statistidena vilksatavate tegelaste isikunimed ning neid korrigeerinud ja täiendanud. Näiteks: “Itaalia humanist Pietro Martire d’Angheira (ka Peter Martyr – Toim) nägi isiklikult Kolumbuse eduka tagasijõudmisega kaasnevaid pidustusi ja pühalikke talitusi” (lk 122),  “Kolumbus andis ühe naisvangi oma kaasmaalasele, itaallasele Miguel de Cuneole (Michele de Cuneo – Toim), kes vägistas ta lärmakalt laeval oma kajutis” (lk 145).

 

Eestikeelne tõlge on täpsem kui original

Tulemusena on eestikeelne tõlge täpsem kui originaal, arvukalt on parandatud eksitusi ja küsitavusi, näiteks: “Extremadurast Trujillost pärit Pizarro sündis 1478. aastal (mõnedel andmetel 1471, ka 1475 – Toim) hispaanlasest kapteni ja talumehe tütre abieluvälise pojana” (lk 206) või polemiseeritud autoriga (lk 26, 225 jm). Nii laiahaardelises raamatus on vead vältimatud: ristiusk ei saanud riigiusuks 313. aastal (lk 40), vaid alles aastal 380.

Raamatus on rohkesti kaarte, skeeme ja illustratsioone. Paraku, viimased on petukaup. “Kolumbus Salamanca nõukoja ees”, ameeriklaste copyright’i reeglite kohaselt varustatud pedantse allikaviitega: William Cullon Bryanti raamatust “A Popular History of the United States”, New York, Scribners, 1891, kd. 1, lk 109 (lk 36); “Pedro Álvares Cabral võtab Brasiilia Portugali valdusse”, pärit Jules Verne’i raamatust “Famous Travels and Travellers”, New York, Scribners, 1887, lk 182 (lk 178) jne. Autor möönab lünki meie teadmistes: “Missugune oli Vasco da Gama inimesena? Kahjuks on sellele küsimusele raske vastata. Gamast pole jäänud peaaegu mingeid dokumente, mis annaksid aimu tema isikuomadustest või mõtetest. Paljusid tema eluaastaid ei kajasta mingid ürikud. Vasco da Gama tegudest selgub õige vähe ning need aitavad hinnata tema iseloomu ainult õige tagasihoidlikult” (lk 132), ometi lisab pildi Verne’i raamatust, kus Gama esineb Calicuti zamorini ees (lk 138).

Teos pakub mõtlemisainet ajaloo käigu, inimeste ja riikide saatuse paratamatuse ja juhuslikkuse üle. “Sõda Calicuti ja moslemitest kaupmeestega osutus arvatavasti paratamatuseks, sest seda põhjustasid Cabrali retkel sündinud arusaamatused ning ühtaegu juba eksisteeriv loomulik konkurents ja ajalooline vihavaen. Gama otsused lihtsalt kiirendasid hõõguva vaenutsemise leekideks lahvatamist” (lk 183).

Suurte geograafiliste avastuste aja üks suuremaid paradokse on see, et vähesed selle otsesed osalised, olgu nad maadeuurijad või konkistadoorid, said seiklustes õnnelikuks ja rikkaks. Nagu Amerigo Vespucci, kes 1502. aastal Portugali naasmise järel kirjeldas oma seiklusi ja geograafilisi avastusi raamatukestes, mis levisid kiiresti. Seks ja vägivald edendasid raamatumüüki XVI sajandi alguses samamoodi nagu sajandeid hiljemgi, ja Vespucci pajatustes pühendati palju ruumi verejanulistele kannibalidele ja iharatele eksootilistele naistele (lk 154).

Paljud rajaleidjad lõpetasid oma elupäevad armetult. On loomulik, et paljud pärisid märja haua: Giovanni Cabota, Bartholomeu Diaz ja Humphrey Gilbert kuuluvad sellesse arvukasse maadeuurijate vennaskonda, kes jäid merel teadmata kadunuks. Kolumbus suri kibestunud mehena, kes polnud saanud enda arvates rikkustest õiglast osa ega pälvinud avastuste eest küllaldaselt tunnustust. Vasco da Gama elas pärast oma teist India retke palju aastaid, kuid Portugali kroon ei hoolinud temast enam. Kui kuningas João III lõpuks leebus ja määras ta India asekuningaks, siirdus Gama võidukalt Aasiasse tagasi ainult selleks, et karmis troopikakliimas haigestuda ning surra. Hernán Cortés kogus vägivalla ja hämarate tehingutega suure rikkuse ning pälvis markiitiitli, kuid hankis endale ühtaegu palju vaenlasi. Pärast oma kuulsusehetke möödumist tuli tal silmitsi seista paljude kohtukaebustega ning neist põhjustatud kulud laostasid tema mõisa. Francisco Pizarro suri palgamõrtsukate käe läbi ning tal oli Peruus kogetud triumfist ning sealt kogutud määratust saagist vähe rõõmu. Vasco Núñez Balboal raiuti Panama äkilise kuberneri Pedr
arias Dávila käsul pea maha. Raevunud pärismaalased tapsid Filipiinidel nende omavahelistesse lahkhelidesse sekkunud Fernão de Magalhãesi, Lääne-India saartel hukkasid kariibid Giovanni de Verrazzano, hotentotid lõid Fransisco de Almeida pea Saldanha lahes teiba otsa, kui portugallased püüdsid varastada pärismaalaste kariloomi. Hiljem kurtis kroonikakirjutaja João de Barros saatuse iroonia üle, et Diu lahingu võitja Almeida ja tema mehed “tapeti kaigaste ja kividega, mida ei loopinud hiiglased ega relvastatud sõdalased, vaid elajalikud neegrid, kõige julmemad sellel rannikul, ning hukkunutel ja haavatutel, kes olid Indias ning paljudes teistes paikades vapralt sõdides ja mõistlikult tegutsedes nii sageli kuulsusrikkaid tegusid korda saatnud, polnud sellest kõigest vähimatki kasu” (lk 185).

Ka Hispaania ja Portugali ajalugu saab silmitseda nagu paljude maadeuurijate ja konkistadooride elukäiku. Nemad juhatasid teed Aafrikasse, Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Aasiasse, kuid ei saanud sellegipoolest ise rikkaks ega vägevaks.

Portugalil puudus eesmärgikindlus. XVI sajandi algul tarvitsenuks saata Aasiasse rohkem sõdureid ja laevu ning see oleks pikaks ajaks suuresti tugevdanud tema positsioone Aasias. Selle asemel püüdis Portugali kroon ikka veel vallutada Marokot, mis oli tõepoolest don-quijotelik vaevanägemine. Ressursse nappis ning jõude paigutati India ookeanilt, kus neist olnuks palju abi, ümber Põhja-Aafrikasse, et need neelaks vahelduva eduga peetav sõda, mis lõpuks ikkagi kaotati.

 

Eesti majandus on ületanud Portugali taseme

 

Portugali laevad tõid pipart ja muid vürtse ümber Aafrika Euroopa turgudele. Mõned asjatundjad väitsid, nagu maitseks mööda traditsioonilist vürtsiteed läbi Egiptuse toodud pipar paremini kui see, mis on rännanud ümber Hea Lootuse neeme. Võib arvata, et need kulinaariaesteedid olid oma linna elatise pärast muretsevad veneetslased, kes ei tahtnud loobuda senisest teenistusest. Pole teada, kas nende väited olid objektiivselt tõesed või mitte, sest vürtside juurdevool kasvatas ka nõudlust. Esialgu langesid hinnad Portugalis ja mujalgi samas piirkonnas, kuhu vürtse rohkem jõudis. Ent niisugune olukord oli ajutine. Euroopas täheldati üldiselt hinnatõusu ja Uuest Maailmast saabuvate kullakoguste tõttu ka üldist inflatsiooni. Aastail 1500 kuni 1600 kerkis pipra hind absoluutväärtuses kolme-neljakordseks. 1600. aastal olid vürtsid ikka veel väärtkaup, ehkki üha rohkem inimesi võis endale nende nautimist lubada.

Aasia vürtsikaubanduse peibutis osutus petlikuks ega teinud Portugali jõukaks ja tugevaks Euroopa riigiks. Territooriumidelt India ookeani ääres saadi küll suuri rikkusi, kuid nende alade haldamiseks kulus tohutult raha. Euroopas tõrjusid Antwerpeni ning teiste ärilinnade kaupmehed koos itaallastest finantsistidega portugallased kiiresti ja nutikalt kõrvale ning hoidsid vürtside jaotus- ja müügivõrku enda käes. Vahendajad said suuremat kasu kui Portugali riik ja rahvas.

Ja kui nüüdisaega välja tulla, siis – tänavu juunis avaldatud “CIA World Factbook 2007” andmetel on ostujõu standardi järgi Eesti SKT ühe inimese kohta ületanud Portugali taseme. Sic transit gloria mundi.