Olen siiralt veendunud, et aastail 1940 ? 45 bol?evismi vastu sõdinute ning Eesti iseseisvuse taastamise eest võidelnute mälestusmärgi autor soovis parimat ? ka parimat monumenti kui kunstiobjekti ?, kuid praeguse tulemuse juures võib seda hinnata kui hea tahte avaldust, abitut sõdurikujutist. Autoril on meeles mõlkunud eelkõige kaunis saksa munder, sest arusaam mehelikust mehest kui militaarsest kangelasest kipub tavateadvuses stereotüübina siiani püsima. Lihula mälestusmärk on ilus autsaideri kunsti näide, kuid kaasaegse monumendiga pole sellel eriti midagi pistmist. Seetõttu pole Lihula mälestusmärki küll mõtet Enn Roosi ja Arnold Alase Tallinna Tõnismäe pronkssõduri monumendiga kõrvutada.
1947. aasta pronksmees kannab oma ajastu ideoloogia, võõra, pealesurutud ideoloogia pitserit, ka kunstilist palet on mõjutanud nõukogude kunstis 1940ndatel ja 50ndatel valitsenud arusaamad, kuid Roosi ja Alase monument on kunstiline tervik: figuur on korrektselt ja ilmekalt modelleeritud, tausta ning esiplaani proportsioonid on paigas. See on professionaalne ning kunstiliselt väärt töö ka 2004. aastal, kuigi praegu pole küll mingit mõtet Roosi&Alase võtmes ükskõik kui õige sümboolse väärtusega monumenti püsti panna. Ka Marcus Aureliuse ratsamonument Rooma Kapitooliumil, Colleoni ratsamonument Veneetsias või Budapesti Kangelaste väljaku valitsejate kujud kannavad oma aja pitserit, seda nii sümboolses kui kunstilises mõttes, kuid kunstiväärtustena, kunstiklassikana hindame neid kõrgelt tänapäevani.
Et monumendi tähendus ja roll on praegusel ajal teisenenud, kuid sugugi mitte vähenenud, sellele osutavad selgelt kõikvõimalikud monumenditeemalised arutelud, näitused, tõlgendused.
Meie kimbatusest kõneleb Vabaduse monumendi konkursi läbikukkumine, kuigi kõik on selle poolt, et iseseisev riik vajab atribuutikat, mille juures riiklikke rituaale läbi viia. Viljandis Laidoneri ratsamonumendi avamisel õnnelike nägudega monumendi taustal ennast pildistada laskvaid vanainimesi nähes oli selge, et rahvas vajab oma traditsioonilist mälestusmärki, mida saab oma nooruseideaalidega samastada. Laidoneri monumendi autor on aga professionaalne skulptor Terje Ojaver, kes teab, et sümboolse väärtuse kõrval on sama oluline ka esteetiline väärtus. Seda teadsid ka Laidoneri Selts, Viljandi linnavalitsus ja kõik teised institutsioonid, kes monumendi saamiseks konkursi korraldasid.
Kui ennastsalgavate ning rängalt kannatanud eesti meeste mälestusmärgi oleks teinud professionaalne skulptor, kellel on piisavalt empaatiavõimet ning kes on võtnud vaevaks mõelda, milline peaks olema üks väärt XXI sajandi alguse monument, siis oleks tagatud mälestusmärgi kunstiline kvaliteet ning oleks hoidutud ka ideoloogilistest apsakatest. Ise tehtud, hästi tehtud, ei pea alati paika.