Ühest sajandist teise kulges kaksikvendade Kristjan ja Paul Raua kujunemine tuntud ja armastatud kodumaiseks kunstnikepaariks ja sajand hiljem, jälle ühest sajandist teise oli üles ehitatud Mai Levini korraldatud üks suuremaid vendade tagasivaatelisi näitusi ja ka näitust lõpetav rahvusvaheline konverents. Esimene muuseumi teaduskonverents Kumus suutis täita temale pandud lootused, esitada küsimusi läbimängitud teemaderingile ja tõepoolest ka vastata neile nüüd juba uue sajandi vaatepunktidest. Kumu direktori Sirje Helme algusest lõpuni modereeritud konverentsi esinejad olid ses mõttes heas konstellatsioonis, et vendade Raudade fenomen eesti kunstiklassikas asetati mitmele panoraamsemale pinnale maailma kunsti- ja kultuuriajaloos. Sajandivahetuse Euroopa kunstiarengu pilt (või õigemini Eesti vaatepunkt sellele), mis mõjutas eesti kunsti ja vendade Raudade kujunemist, on muide korra poolsajandi eest (1965 – 1966) juba nii vendade Raudade ja Ants Laikmaaga seotud konverentsidel kui 1970. aastal ilmunud trükises fikseeritud. Siis levinud üksmeelse arvamuse põhjal ei väärinud vendade Raudade kujunemisajal saksakeelses kultuuriruumis esile tõusnud suurte sümbolistlike maalijate paremik Anselm Feuerbach, Arnold Böcklin, Franz von Stuck ja Hans Thoma tähelepanu. Trükises esinev väide, et saksa XIX sajandi lõpu kunstil polnud iseseisvaid eeldusi arenguks oli üldlevinud ja ülikooli kunstiajaloo kursuses seda perioodi saksa kunstiajaloos ei käsitletudki. Kahjuks jäi see seisukoht püsima aastakümneteks ja on hakanud murenema alles viimastel aastatel, mil kogu maailmas on tekkinud taas huvi sajandi lõpukümnendeil suuri üldinimlikke teemasid käsitlenud saksa ja šveitsi maalijate vastu. Tänapäeval on ootuspärane vaadata ka eesti kunsti minevikule pisut teisiti. Näiteks vabastada või vähemalt püüda vabastada Kristjan Raud etnograafilisest taagast, millega eesti kunstikäsitlus tema loomingut aastakümneid on koormanud, ja paigutada tema looming sajandivahetuse kunsti tunnetuslike ideaalide foonile, kust Kristjan Raud väga palju ammutas, kaasa tõi ja oma kodumaa kultuurikontekstis ümber mõtestas. Ses mõttes oli huvitav Mart Kivimäe ettekanne “Kultuurid sümbolismi kultuuris. Ajalooline muutumine ja vendade Raudade modernism”. Värske pilk palju käsitletud temaatikale kunstiajaloos kõrvalvaldkonnast, neohistoristlikust kultuurifilosoofiast. Teema oli tegelikult kultuuri sisemine liikumine selle rahvuslikus ja rahvusüleses arusaamas, kaasaegsuse põrkumine kaasajatusega, moodsa elutunde konflikt ajaloolise teadvusega. Ettekandes käsitleti struktuurilisi muutusi kultuurist mõtlemise alustes XIX sajandi viimasest veerandist kuni XX sajandi esimese kolmandikuni. Ühe olulise probleemina tõsteti esile Kristjan Raua individuaalsuse määratlemine sümbolistina.
Konverentsi noorim esineja, Tartu ülikooli folkloristika magister Elo Hanna Seljamaa ettekandes “Rahva ja rahvuse, traditsioonilise ja modernse dünaamika Kristjan Raua vaadetes” märkas terav pilk Kristjan Raua propagandistlikes artiklites ja ajakirjanduses avaldatud üleskutsetes aastast aastasse korduvaid sõnalisi kinniskujundeid ja kordusi, mis tänapäeva kontekstis ja eriti pärast natsionaalsotsialistlikku kogemust Euroopas tunduvad kõlavat ehk hoopis teises tähenduslikkuses kui enne II maailmasõda. E.-H. Seljamaa võrdles Raua leksikat J. G. Herderi omaga, kelle tekstides samuti tõusid esile kujundid rahva elujõust kui loodusjõust, mis kasvab, kustub ja ärkab taas elule, nagu vanatestamentlikud “lillekesed väljal”. Raua puhul oli tegu puhtpropagandistlike tekstidega, motiivid kordusid tõepoolest, sest vanameister ütles juba sajandi algul ära kõik, mis tal vanavara ja folkloori kohta oli öelda. Ta polnud etnoloog ega folklorist, vaid kunstnik ja tema keel oli eelkõige visuaalse kujutamise keel. Seosed Herderiga on Kristjan Raua puhul siiski ehk kaudsemad, piirdudes tol ajal üldkäibiva herderikuvandiga.
“Daamid poolpöördes. Paul Raua portreeloomingu taustast” Tiina Abeli esituses käsitles naise vabanemist mineviku ja natuuri haardest. Neid portreid analüüsis ettekandja paralleelselt perioodi naisliikumise tunnuslike lugudega. Kuidas mõjutab aeg suhtumist detailidesse: ettekandja meenutas Paul Raua aegsete sufražettide tikitud loosungeid ja lippe, mis kutsus saalis esile ju hoopis teistsuguseid naeratusi ja grimasse kui lipud-loosungid ise kunagi sajandi eest. Paul Raud oli Eestis erandlik, ta tõepoolest mõistis naisi, nende sensuaalsuse ja alateadvuslike jõudude esiletõusu ajal, mil ta neid maalis. Vana hea Düsseldorfi koolkond leidis taas tee konverentsile Ehrenhofi lossi maaliosakonna juhataja Bettina Baumgärteli ülevaatena koolkonna arengust just seoses paljude baltlastest õppejõududega akadeemias. Düsseldorfi kool moodustab arvestatava tausta eelkõige Paul Raua loomingule. Ta õppis akadeemias omaaegse religioossete ajaloomaalide meistri Eduard von Gebhardti õpilasena. Miks Paul Rauast ei kujunenud Düsseldorfis ajaloomaalijat, oli küsimus, mida tegelikult sel konverentsil otseselt ei esitatudki. Võime vaid aimata, et ka Saksamaale jäämise korral oleks temast ilmselt kujunenud kammerlikuma žanri meister. Peale tingimuste, koolituse ja trendide mõjutab kunstnikku siiski ka tema andelaad ja isiklik subjektiivne olemus.
Arvan, et paljudele oli põnevaks üllatuseks Erkki Anttoneni ettekanne “Kalevala” illustreerimisest ja eriti tema sissevaade Matti Visanti loomingusse. Visanti Chagalli kujundlikkust meenutavad antroposoofiast mõjutatud “Kalevala” visioonid on müstilised ja dramaatilised, ent hoopis erinevad Akseli Gallen-Kallela nägemusest, millega oleme harjunud “Kalevala” maailma soome kunstis seostama.
Mai Levini näidatud Raudade ja nende kaasaegsete Euroopa kunstnike paralleelloomingu pildigalerii oli mõnus ja huvitav vaatamine. Samuti oli hea üle pika aja kuulata süsteemset akadeemilist ülevaadet “Kalevipoja” uurimisest Ülo Tedrelt.
Kõik ettekanded ilmuvad kogumikuna peatselt Kumu raamatukogusse ja loodetavasti jagub neid teistessegi raamatukogudesse.
