Eesti muusikafestivalide pikale reale on tulnud lisa: 17. – 21. VIII peeti esimene Tallinna kammermuusika festival. Selliseid on seni peetud arvukalt väljaspool Tallinna, kuid pealinnas, imelik küll, seni mitte. Uus festival on mõeldud tühikut täitma ja paistab, et publikuhuvi on.
Aastast 2003 tegutseb Eestis uus fond, Pille Lille Muusikute Toetusfond (PLMF). Fondi eestvedajaks on lauljatar ise. Vajadus institutsiooni järele, kes otsiks ja pakuks eesti noortele muusikutele esinemisvõimalusi, tunnustaks edukamaid ja toetaks andekate edasiõppimist, on alati suur olnud ning Pille Lille initsiatiiv seega hindamatu.
Aastast 2004 on fond korraldanud kontserte üle Eesti (seni kaks sarja: “Meistrite akadeemia” ja “Hingemuusika”), nüüd siis lisandus festival. Lauljatari sõnul on see mõeldud toimuma igal aastal, esinejad valitakse välja koostöös EMAga.
Avakontserdil tekitas elevust PLMF preemiate väljaandmine kahele noorele lauljale ning EMA kammerorkestri kontserditulu annetus Jaani kiriku orelifondile. Ka festivali ülejäänud piletitulu suunatakse PLMFi. Festivali korralduskulud on kaetud Tallinna linnavalitsuse ja Eesti Kultuurkapitali abiga, kontserte antakse ajaloolistes ehitistes nagu Tallinna Jaani kirik, Rootsi-Mihkli kirik ja raekoda.
Ametlik avakontsert
Avakontserdiks Jaani kirikus 18. VIII oli festival ise juba täies hoos, seljataga neli kontserti. Kava kujunes hitiparaadiks: Mozarti “Exsultate, Jubilate” (solist oli sopran Pille Lill), Tšaikovski “Variatsioonid rokokoo teemale” (tšellol Peeter Paemurru) ja Sarasate “Carmen-Fantaasia” viiulile ja orkestrile (viiulil Anna-Liisa Bezrodny). Auhindade üleandmisel esitasid premeeritud, noor tenor Oliver Kuusik Francki “Panis angelicus’e” ja sopran Helen Lokuta Schuberti “Ave Maria”. Suurvorme saatis Pärnu Linnaorkester Jüri Alperteni juhatusel.
Pille Lille lauldud Mozarti motetist jäid haaravamatena meelde lüürilised lõigud: lauljanna sametsoe hääl peidab justkui mõnd hästi varjatud saladust. Juubeldavate, pidulike osade rõkatus ei ole Pille Lillele nii loomuomane (nii on alati paistnud ka ooperimuusika puhul), kuid intiimsemat meeleolu, nukrust ja mõtlust annab ta alati edasi unustamatult. Orkester oli saatmisel piisavalt paindlik ja nüansirikas.
Peeter Paemurru pole solistina orkestri ees ammu üles astunud. “Variatsioonid rokokoo teemale” on riskialdis teos oma peenuse, kohatise ülikiiruse ja ka väga raske orkestripartiiga, nii et koosmängus orkestriga võib kergesti üllatusi ette tulla. Paemurru puhul on hämmastav tema kontsentratsioonivõime, mida ta suudab otsustaval hetkel maksimaalselt rakendada. Ta teab väga täpselt, mida tahab, rääkimata vahendite tundmisest. Antud ettekandest jõudsid Jaani kiriku akustikas hästi kuulajani just cantabile-variatsioonid tšello tõeliselt tihke, suisa “rammusa” tooniga. Kiirete liikumiste osas läks üht-teist kaotsi, üldmulje kutsus aga esile braavohüüded.
Sarasate “Carmen-Fantaasia”, õhtu lõpulugu, pakkus kuulajale tuntud ooperiteemadega põimuvat suurejoonelist viiulitehnika tulevärki. Anna-Liisa Bezrodny esitas teose kaasakiskuva üleolekuga ja ovatsioonid ei vaibunud kaua. Bezrodny näol on tegu noorema põlvkonna silmapaistva esindajaga, kelle mängus kohtame lopsakat tooni käsikäes suurepärase tehnika ja selge muusikalise plaaniga. Ehkki Jaani kiriku õhustik oli keelpillimängijatele kerge ninanips (pillid kippusid vajuma, mistõttu näiteks Paemurru alustas kõrgemaks häälestatud pilliga), ei häirinud see esitajaid silmatorkavalt.
Avakontserdi suurejoonelisust rõhutas presidendipaari ja hulga saatkondade esindajate kohalviibimine. Lord Carlisle, PLMFi patroon, andis sopran Helen Lokutale isiklikult üle omanimelise preemia “Noor muusik 2005”, võites kohalviibijate südamed pika eestikeelse kõnega. Teist, Marje ja Kuldar Singi nimelist preemiat “Noor laulja 2005” olid tulnud üle andma Tunne ja Mari-Ann Kelam. Preemia laureaadi tenor Oliver Kuusiku hääles torkab silma kirgliku ja õrna tämbri ebaharilik kombinatsioon (parim relv naissoo vallutamiseks!) ja sügav musikaalsus.
Tippelamusi klarnetilt
Teenimatult vähe jagus kuulajaid Rootsi-Mihkli kirikusse 20. VIII. Duo Toomas Vavilov (klarnet) – Ralf Taal (klaver) suutis kohaletulnud aga täielikult ära nõiduda. Väga raske oli uskuda, et see kooslus ei toimi juba aastaid, vaid astus üles oma esimese ühistööga.
Kava oli avakontserdist sootuks erinev: seal kuuldud tuntud ja tundeliste teoste vastu Lutosławski, Bergi, Penderecki, Bozza uudsema helikeelega palad ning tavakuulajale juba äratundmist pakkuvad Debussy “Rapsoodia” ja Poulenci Sonaat. Vavilovi klarnetimängu suhtes tunnen aukartust juba aastaid: süvenemine, millega on lihvitud iga noot tema mängus, toon, mis sünniks nagu teisest maailmast, ja viimse detailini läbi mõeldud vormikujundus; mäng, kus juhusel pole kohta. Vavilovi suhtumist pillimängu iseloomustab asjaolu, et mingit hinnaalandust ei tehta endale isegi koridorinurgas harjutades, aga ka hämmastav tolerants teiste muusikute vastu, kui nad oma mängus ainult ausad on.
Ka Ralf Taali puhul räägime tippkvaliteedist: tohutu tähelepanelikkus partneri suhtes, värvikas ja väga tundlik puudutus. Kõige rohkem hämmastas siiski kahe muusiku teineteisemõistmine ja sajaprotsendiline reageerimistäpsus. Vavilovit iseloomustab üldiselt äärmuslikkus tempodes – ja kui ta siis võttis Poulenci viimase osa… Raskeks läks nii kiiresti kaasa kuulata! Aga vaeva tasus näha, kerge kõdi seljal saatis kogu seda ülemeelikut tormamist. Isiklikult sain sügavaima mulje siiski sama teose II osast, mille lihtne meloodia on kõike muud kui lihtne oma kõikehõlmavas nukruses.
Viimane kontsert raekojas
Festivali lõppakordiks oli Anna-Liisa Bezrodny (viiul) ja Ivari Ilja (klaver) kontsert raekojas. Viiuldajannast oli ülalpool juba pisut juttu, ehk tasub siin lisada, et 2005. aastal sai ta magistrikraadi Londoni Guildhall koolis ja on võitnud arvukalt auhindu nii kohalikel kui rahvusvahelistel võistlustel.
Ivari Ilja nimi pole meie muusikaüldsusele tundmatu, kuid oma tõeliselt hiilgavat karjääri pole ta kunagi reklaaminud. Kui näiteks tippsportlase iga hüpe on järgmisel hommikul ajalehes, siis tippmuusikust teame vaevalt sedagi, et ta on esinenud maailmanimega partnerite kõrval peaaegu kõigis maailma tähtsamates kontserdipaikades. Ilja rahvusvaheline karjäär on kestnud juba mitukümmend aastat, küll sümfooniaorkestrite solistina, küll ansamblistina lauljate kõrval nagu Irina Arhipova, Dmitri Hvorostovski, Pauletta da Vaughn jpt.
Duo Bezrodny-Ilja kontsert raekojas vastas igati ootustele: ansambel vallutas kuulajad juba esimese teosega, Mozarti Sonaadiga e-moll KV 304. Allakirjutanule oli aga haaravaim Elgari Sonaadi viiulile ja klaverile c-moll op. 82 (1918) nõtke ja samas jõuline kujundus. Kõnealuse ja siinmail vähetuntud teose ettekandes oli eriti selgelt tajutav Ilja ja Bezrodny ühise tunnetuse peenus. Kava teine pool pühendati Brahmsile: Sonaat A-duur op. 100 vaimustas kuulajaid sedavõrd, et nõuti välja lisapala, Brahmsi “Ungari tants” nr 2.
Festival on lõppenud, elagu festival! Eriti tahaks soovida jõudu Pille Lillele, kes pühendub enda sõnul nii omanimelisele fondile kui kontserdielu vedamisele, kuni elab. Õnneks on tal ka abilisi – lauljatari sõnul on need kõik fantastilised inimesed, kelle tööhulk ja töötasu on täielikus ebaproportsioonis. Niisiis on tegu tõeliste maailmaparandajatega. Tänagem neid!